Reede, 16. detsember 2011

Ametnik või inimene?

Helis laenas laulupeol oma segakoori lauliku kõrvalseisvale saksa tüdrukule.
Ühendkooride lavale tulles toimus rahvaste liikumine ja kõnealune tüdruk kadus käest. Koos noodiga.
Kodumaale tagasi pöördudes jättis aus saksa neiu selle noodi oma eesti sõbranna kätte, kes teatas asjast ka Otsa-kooli noodikogusse. Ta lubas noodi lähipäevil ära tuua.
Antud suhtlusest sõltumata pöördus noodikokku ka Helis, kes kurtis, et noot kadus. Selgus rõõmustav uudis tütarlapsest, kes lubas noodi tagastada- ja sinnapaika kõik jäigi.
Tüdruk ei tagastanud laulikut. Hakkas tiksuma viivis. Tiksus, tiksus, tilk-tilga järel, kuni kasvas arvestatavaks summaks. Kuni mina asja avastasin.
Helistasin raamatukokku. Vastu võttis rõõmutu naishääl. Ametnik, teadsin kohe. Mul ei ole seesugustega palju kokkupuuteid olnud, kuid õõvastavalt tundetu hääletoon eristab neid kohemaid inimestest.
Meie vahel hargnes järgnev dialoog.
- Tere, helistan Helise segakoori lauliku pärast.
- Tean. Viivis on tänaseks 5.20
- Aga see noot ei ole kadunud, vaid ühe inimese käes, te teadsite ju seda, kas viivise tiksumist poleks saanud peatada?
- Reeglid on reeglid.
- Nüüd sooviksin ma siiski selle otsemaid lõpetada!
- Seda ei saa lõpetada enne, kui 10 eurot on täis tiksunud.
- Kuidas palun?
- Kuulsite õigesti. Ei saa. Võiks osta uue noodi, kuid neid noote ei ole enam müügil.
- Kuulge, see on ju jabur! Mis siis saab?
- Kord on kord. Teil tuleb oodata, kuni 10 eurot on täis. Siis ostate mõne muu meie raamatukogule vajaliku noodi miinimumväärtusega 10 eurot, pluss maksate viivisetasu. Noori lugejaid teavitatakse raamatukogu eeskirjadest nende lugejaks astumisel.
- Kuulge, see noot maksis alla ühe euro! Ja tegemist ei ole mingi haruldusega! Teil on samu noote raamatukogus ligi 60 eksemplari! Mitte kellelgi pole jäänud antud noot selle aja jooksul laenutamata!
- Reeglid on kõigile täitmiseks.
- See on pisut teistsugune lugu, saage aru! Maksaksin nurisemata kinni haruldase noodi, mille mu laps ära kaotas. Aga antud noot pole haruldus ja pole kadunud!
- Meie jaoks on see kadunud. Raamatukogu eeskirjades on punkt lugeja vastutusest. Miks ta laenas noodi edasi?
- Pekki, sest ta on inimene!
Aga sina seda ei ole, aus ametnik, kes ainult peaberite järgi näpuga reegleid vead ja ühtegi nüanssi ära ei taba. Ma oleksin ise Pärnusse selle õnnetu noodi järele sõitnud, kui sinul oleks jätkunud oidu ja südant peatada viivis noodi eest, mis tegelikult ei ole kadunud, mis on ainult ära ununenud. Tead, noored inimesed unustavad tihti neile ebaolulised asjad ära, sa ilmselt ei mäletagi, mis tunne oli noor olla, ja kui sa noor olid, olid sa vist nii paganama korralik, et ajasid ainult näpuga õpikutes järge, sest reeglid on reeglid, need tuli ju ometi pähe tuupida- ja nii mööduski elu sinust kogu oma ilus, ja enam sa ei märkagi, et on olemas erinevad inimesed ja erinevad olukorrad, sinu jaoks on kõik tähtaja ületanud laenutajad kurjategijad, mingit paindlikkust, mõistmist, soojust ja inimlikkust sa jagada ei oska. Sa lihtsalt istud ja kaagutad kuuekümne sarnase lauliku otsas ühte ja sama- see rändama läinud tarvik on meie jaoks kõige olulisem, äkki mõni tahab laenutada kõiki kuutekümmend ühte, kuigi laulupidu on otsas ja ühtegi sama kavaga pidu enam ei tule. Sa mõnuled teadmises, et reeglid on reeglid, enne ei tohi ka viivist peatada, kui kümme eurot täis, vot, millised toredad reeglid. Ja siis veel kõige magusam suutäis- uus noot vanadele tarvikutele lisaks, mille sina isiklikult saad välja valida. Uus peibutis noortele "varganägudele", miinimum kümme eurot "noore kurjategija" käest! Kes käskis noodi naabrile laenata?
Misasi see inimlikkus veel on???

Tüdruk, kelle käes laulik siiani on, tunnistas, et tal on väga piinlik. Ta lihtsalt unustas selle ära! Saadan kohe postiga Otsa kooli, kirjutas ta.

1 kommentaar:

  1. Jaburuse tipp! Paistab, et Otsa kooli raamatukogu ei ole tavaline raamatukogu... Mul on teist, kas sellest tüdrukust, kelle käes noot on, väga kahju.

    VastaKustuta