Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Valuviija

Laps nutab.
Ta sai haiget.
Tillukesed pisarad purskuvad silmist nagu ümmargused pärlikillud, kujutluses võiks ehk tasast klirinatki kuulda- kui vaid hele kisa seda õhkõrna heli ei summutaks...
Väikesed jalakesed juhatavad õnnetu nutja mööda kõikidest abipakkuvatest kätepaaridest. Ka siis, kui silmad pisaratest virvendavad, leiab laps tema- selle õige ravitseja, õige lohutaja, õige süle, kuhu suruda oma nutumärg näolapike ning siis juba julgelt, täie rinnaga kogu oma valu välja hüüda.
Ema on võlur. Hellalt tõstab ta õnnetukese põlvedele, surub pea õrnalt vastu rinda, kiigutab ning räägib tasa-tasa. Sõnad ei olegi lapse jaoks olulised, oluline on see, et valu saaks jagatud, et ema vaatab valule peale, et hetkeks on lapse maailmas vaid kaks tähtsat võitlejat, ema ja valu- ja et ema on alati võitja!
Ja siis puhub ema valu minema.
Lihtsalt- phuhhh!!!
Esimene häbelik naeruturtsatus vupsab üle huulte. Mõtle, mismoodi ta tegi... phuhhh! Naljakas!
"Varesele valu, harakale haigust, mustale linnule muud tõbi...", loetakse veel sõnad peale. Igaks juhuks. Sest valu pole ju enam! Vargsi libistab päikesekiir oma paljad jalakesed põrandale. Lipsti- sülest läinud! Põnev mäng jäi ennist pooleli... Juba tuleeen!
Oota, oota, kullake, vaatame ikka järele, kas lind viis valu kaasa!
Väike ja suur küünitavad aknal. Ennäe, sealt ta lendabki- suur must vares!
Oot-oot, tal on miskit noka vahel! Ongi ju lapse valu! Nägid? Kuhu ta selle pistab, mis sa arvad? Vaata-vaata, viskas tolle suure kännu taha. Mine, mine nüüd mängima, kullake, ruttu-ruttu!
Vaid üksikud luksed ning pisut tursunud silmalaud reedavad hiljutist nuttu. Lapsed unustavad kiiresti...
Üksinda valatud pisarad niipea ei unune. Ema teab seda. Ta silub vargsi oma juukseid ning vaatab aias toimetavat varest. Narrib teine koera, keksib otse kuudi ukse juures... vaat kui koer tuleb ja...
Ah, ega kätte ikka saa, rehmab ema käega ja naaseb koduste toimetuste juurde.
Päike on ka end juba õhtu poolele keeranud...

2 kommentaari: