Neljapäev, 20. oktoober 2011

Kui hea on küllalt hea?

On päevi, mil ma ei kuule kordagi oma mõtteid. Tegutsen automaatpiloodil, sada protsenti teenindaval funktsioonil. Lakkamatu nõudmiste rahe peale tõmbub mu selg alandlikult kühmu, tegemata tööde hulk kasvab võrdeliselt trio korraldatud virrvarriga, kus pühas üksmeeles põimuvad nutt ja naer, hellus ja agressiivsus, lahkus ja kadedus- ning kunagi ei või arvata, missugusega neist kohtud järgmisel põneval hetkel. Noh, näiteks siis, kui supp parasjagu ülekeemisega ähvardab...
Kas pole suurepärane ajastus just siis mingi autojublaka pärast karvupidi kokku minna. Minu auto! Ei, minu! Ära löö mind! Emme, ta hammustas! Üüüüü...! Ääääää...! Kaks röökivat last ja kolmas, kes samaaegselt vaikse hääle, kuid täie otsustavusega otsemaid pissile nõuab, on vaid tilluke näide minu igapäevasest emotsionaalsest "menüüst".
Minut on pikk aeg. Minutiga jõuab üks pikali prantsatada ja haledalt nutma pursata, teine mu huulepulga sahtlist välja upitada ja sellega oma käed "veriseks" mökerdada, kolmas voodi alt lelu küünitada ja mitte- kättesaamisest kileda kisaga kogu maailmale teada anda. Mina jõuan minutiga majale kolm tiiru peale teha. Vabalt! Haigetsaanu süles, muide! Hingeldama ka ei võta enam, vot!(Valetan, kolmandal trepist- üles- tõusul ikka ähin küll veidi... , see on siis, kui avastan, et kätelemökerdatud huulepulk katab ühtlaselt ka kogu väikese kosmeetikahuvilise (või verejanulise, kui soovite) rinnaesist ning seljasolev pluus tuleb ilmselgelt välja vahetada. Ka see mahub minuti sisse!).
Petan end päevast päeva ühe ja sama mõttega- et kui ma selle, tolle ja veel kolmanda asja ära teen, siis istun veidi. Tean küll, et see mõte ei kõlba kuhugi, see on lausvale- sest sellist aega, mil rahus istuda saan, mu päevades ei ole ega niipea tulegi- aga ometi usun ma seda natuke. Iga päev uuesti. See mõte on nagu õlekõrs, millest ikka ja jälle kinni üritan haarata, iga järgneva hüppega tundes, et vot nüüd, nüüd see õnnestub- kuni õhtuhämarus jällegi üle taevalaotuse sõuab, sügisele omaselt iga päev minutikene varem, ning ma taas pettunult tunnistan, et üks päev Duracelli jänesena on loojakarja kareldud ning sõber üleväsimus ulatab ühiseks tegutsemiseks udulooritatud käe.
Huvitav, et sa oled kogu päeva kodus, imestab V. , ja sa ei märka neid vedelevaid asju seal nurgas ning seda, et puhas pesu on kolmandat päeva masinas ja juust lauale kuivama ununenud...
Ahsoo? Ei, ma tõesti ei märganud!
Märter minus langetab pilgu.
Raske tööpäev? Üks koosolek ajas teist taga? Polnud aega süüagi? Oh vaeseke! Ega minulgi pole söömisega kiita, haukan veidike siit-sealt, põhiliselt toitun laste jääkidest- aga noh, mis minust...
Meie siin sõime hommikust, käisime õues, lõunatasime, läksime tuttu, ärgates võtsime õhtuoodet- niisiis, ei midagi erilist... Tavaline ninnu-nännu. Ei, ma pole sugugi väsinud! Lapsehoolduspuhkus on nii mõnus, kas tead!
Sõdalane minus tõstab relvad.
Midaaa? Sa julged veel halada! Palun, ole siin järjest nädala jagu, ole esialgu üks päevgi, jah, kogenematule võib seegi osutuda surmavaks doosiks, äkki peaks igaks juhuks proovima poolega, abiks ikka- usu, ma jooksen seni tänulaule laudes ühelt koosolekult teisele, naudin süsteemi, kus koosolekule A järgneb kaljukindlalt koosolek B, ilma et sinna vahele pressiks end x kuubis planeerimatuid ja prognoosimatuid tegevusi, ja rääkimine seal koosolekul toimub ükshaaval, ei pea teistest üle röökima, ja minagi pean ülevoolavaid kõnesid, nautides oma rikkalikku sõnavara, kus "ära puutu" ja "ei tohi" on parasiidid ning kindlustunnet, et dokumendid mu laual ei ole peale kõne lõpetamist täis soditud! Koju tulles loodan sind leida õhetavana meie puhta ja õdusa köögi pliidi äärest, liigutamas valmimiseelseid ringe isuäratavas leemes, taamal lapsukesed hiirvaikselt nukukestega mängimas...
Tõstan märtri ja sõdalase koos poolkuivanud juustuga külmkappi paremaid aegu ootama.
Mina ise loobun kommentaaridest. Iga kommentaar sisaldaks kas õigustust või kaitsmist. Ma ei vaja kumbagi.
Ma ei taha endalt küsida, kas olen olen piisavalt hea. Ma ei taha ka kellelegi selgeks teha, et olen piisavalt hea. Samuti ei taha ma kellegi teise piisavat headust kahtluse alla seada. Sest ma ei tea, kui hea on piisavalt hea. Mis see teadmine annakski?
Tean vaid, et iga päev ja iga hetk selle kaosttekitava kambaga on tegelikult imestamist ja tänutunnet väärt. See kõik, mis minust endast kaosena tagasi peegeldub, pulbitseb neis pisikestes inimestes energia, uudishimu ja mängulustina.
Kas pole mitte nii, et täiskasvanuna kaotame oma siiruse ja eheduse, hakkame mängima enda või teiste kehtestatud (ja liigagi tihti mitte kõige paremini valitud) rolle, vajutades ühte ja sama käitumismustrit üle oma algse olemuse, lõpuks isegi uskuma jäädes, et too külgepoogitu on kõigest omapära, halvemal juhul aga saatuse kius. Kõige selgemini avaldub selline lõputu "rollimäng" kehvades paarisuhetes. Olen kõrvalt näinud (ja tõsi, mõnevõrra ka ise kogenud) alandavaid, manipuleerivaid, kiuslikke ja lausa psühhopaatilisi suhteid. Neist vähesed lagunevad. Inimestel on hämmastav kohanemisvõime! Ometi oleks ju palju elutervemaid teid!
 Laps ei pea teesklema, märtrit või sõdalast mängima. Tal ei ole vaja kellelegi midagi tõestada- lootuses, et ehk siis läheb paremaks...
Sa ei saa anda rohkem, kui oma parima, õpetasin Helisele, kui ta oli väike. Nüüd lisaksin sellele juurde- ja sa ei pea kellelegi tõestama, et andsid parima. Kui, siis iseendale.
Just seda oskust sooviksin praegusel hetkel ka ise kogu hingest omandada! Kas pole suur vedamine, et mulle lausa kolm õpetajat on saadetud? :)

3 kommentaari:

  1. Tean, kui 5 aastased kaksikud pidevalt kisuvad, karjuvad, lõhuvad, määrivad (eriti poja) aga kui on neid kolm, siis on üks emotsioon veel rohkem.
    Olles eile poes üks laps jonnis ja karjus täiest kõrist.
    Tuttav, kellega ma koos olin ütles, et läheb hulluks, selle möllu peale aga mina ei kuulnudki, sest ma olen sellega harjunud ja ma lihtsalt ei pannud tähele.
    Usun , et see läheb kõik mööda ja siis on kõik hästi.
    Ole tubli, sest nad armastavad Sind.

    Mamma Taimi
    P.S.
    Sul sulg jookseb hästi, mulle meeldib.

    VastaKustuta
  2. Müts maha sinu ees igatahes...
    Mina oma aasta ja 8 kuuste kaksikute kõrvalt käin poole kohaga tööl ning tööl on megad need hetked kui saad vahel 15 minutit lihtsalt istuda, ilma et keegi sind kisuks, sinu otsas roniks vms tegevus teeks. Ma meeletult naudin neid väheseid hetki kui see võimalik on.
    Sa oled kõva naine ja kirjutad paganama hästi. Kohe hea on avada su blogi ja leida siit eest mõtted, mida olen isegi veeretanud, kuid nii voolavalt ja nauditavalt ei oskaks neid ise kirja panna.

    Juba püsilugeja Birgit

    VastaKustuta
  3. Ühinen eelkõnelejatega. Imetlen Sind ja arvan, et oled viimasepeal tubli ema. Sa kirjutad nagu mu oma südametunnistus. :)

    Aga palun kaalu ka teiste lapsehoidjate toetuse vastuvõtmist ja ära välista lasteaeda (näiteks osalises mahus)! Iseenda pärast. Palun hoia ennast ka!
    Sinu nunnud ei vaja mitte niivõrd perfektset hoolitsust 24/7, vaid ikka tervet ja rõõmsat ema.

    Perfektsionismist loobumine ("ainult ise tehes võin olla kindel, et on tehtud piisavalt hästi") on muidugi ebameeldiv ja raske tee käia.... :) Tean seda omast käest ja valust.

    Tervitan ja soovin jõudu!
    Gerli

    VastaKustuta