Kolmapäev, 2. november 2011

Hingedepäev

Ma tunnen temast puudust.
Ikka veel.
Sama teravalt.
Sellest on nüüd üle aasta.
Küünlaleek aknal võbeleb, otsekui oleksid nähtamatud huuled sinnasuunas väikese pahvaku hingeõhku lennutanud. Aga ei, vaid tõmbetuul....
Akna taga sirutavad puud oma paljaid oksi nagu kangeid konte tuhandesse suunda laiali, võbistades neid kergelt, otsekui sooviksid mulle tonti etendada. Aga mina olen julge. Hunt.
Esimest korda peale ta surma tema koju sisenedes oli seal mingi kummaline heli. Täpselt elutoa ja magamistoa vahel. Tühjendasin parasjagu kappe, kui see algas. Täiesti ebamaine. Kõrge. Veidi nagu vidistav. Ma olin kindel, et see on tema. Lugesin mõttes ühe palve ja tundsin, et ei karda sugugi. Vastupidi! Sisenemine tundmatusse maailma, kus olemise ja olematuse piirid võivad kergesti ähmastuda, tõstis küll püsti kõik mu ihukarvad, kuid põksuv süda rinnus tundis äravalituks olemisest siirast rõõmu- ja mis seal salata, pisut ehk uhkustki! Mõelda vaid, ta võttis minuga ühendust...
Katkine suitsuandur, lõpetas isa lakooniliselt mu eufoorilis-neurootilise teadjanaise karjääri.

Leek värahtab jälle. Elus tuli.
Vaade leeki, iseendasse ja igavikku.
Tasakesi sekundeid loendav seinakell.
Mingi ähmane tundmus lapsepõlvest.
Nägin teda alguses väga palju unes. Ta lihtsalt oli, vahel ehk vestlesimegi, kuid ärgates ma üksikasju ei mäletanud. Nüüd on need unenäod lakanud. Eks oligi aeg. Ärkveloleku ja unenäomaailm kuuluvad siiski siia ilma...
Mälestusedki kuuluvad siia.
Üksikud tuttavatoonilised lausekatked. Soe silmavaade. Kallistus ja käeviibe aknalt.
Küünlaleek.
Minevik.
Olevik.
Tulevik.
Valgus pimeduses.
Siin- ja sealpoolsuse lävepakk...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar