Nad said kolmeseks!

Vahel tundub elu nii ebaõiglane. Noh näiteks situatsioonis, mis mul praegu- just tärkas lootuseõis normaalsele, nauditavale elule, kus päris iga päev ei kukugi enam väsimusest oimetuna voodisse, lootes salamisi mingile omapärasele mutatsioonile, mis karu kombel talveunne võimaldaks suikuda, kevadeni nohinal täisväärtuslikku und nautida, seejärel rõõmsalt ja teotahteliselt ringutades ärgata ning "pojukesed" taas murule kakerdama saata... Ühesõnaga noil viimastel kuudel tärkas lootus veidikenegi rahulikumale elule- ja just nüüd said päevad täis. "Kolm" kukkus, lajatades mu lagipähe hirmutava teadmise peatsest töölenaasmisest.
Nad on kolm, mõelda vaid!
2009. aasta lumisel südatalvel punase "kaarikuga" külavaheteid kündes tundus see aeg hiigelmägede taga olevat. Samal suvel nimetasin end elukutseliseks vankrikõigutajaks, püüdes välja arvutada, mitu tuhat tõmmet-tõuget ma päeva jooksun sooritan ning kas nüriduse astmelt samaväärset tegevust maailmas üldse eksisteerib.
Ja nüüd on nad kolm.
Mõtlesin hetkeks isegi sellele variandile, mis seni mu ajus punase ja ohtliku "blokk"-nupu all peitus ning mida ma praegugi ei suuda korralikult välja kirjutada, kuigi nüüd ei tundu see enam üldse (nii) kohutav. Nüüd lihtsalt ei sooviks, jaksaks ega naudiks imikuealisega tegeleda. Nagu sirgeselgne daam ütleb kohvikus peenele tordilõigule "tänan, ei!", nii ka mina. Ei mingit paanikat- et mõelda vaid, kolm üheealist last, kui nüüd sünniks veel üks... Teate, ütlen sosinal väja, et nägin "eelmises staadiumis" lausa sellekohaseid õudukaid, ärgates mitmel korral hirmuhigi laubal...
Nüüd on minust taas inimene saanud!
Ja just nüüd said nad kolmeseks!
Eile oli pidu. Kui palju ehedat rõõmu ma nägin! Siirad lapsesilmad, varjamatud tunded, aus suhtlemine... Kui palju erinevaid ilmeid, hoiakuid... Tahtnuks salvestada iga hetke! Ja seda võimsat armastuse tunnet, tänulikkust kõige eest, mis mu elus head (seda on tohutult palju), tänulikkust kõigi sõprade ja lähedaste eest, kes päevast päeva mu kõrval.
Üks imearmas kolmikute ema ütles mulle täna kuldsed sõnad. Ta pojaga juhtus eile õnnetus. Aastavahetus tuleb veeta haiglas. Kõndida ei saa niipea. "Paljudel inimestel juhtub palju hullemaid asju, " ütles ta. "Me ei kurda."
Sügis oli üsna raske, pikk ja väsitav. Mitmel korral olin murdumise äärel.
Soovin, et see lause jääks ka mulle igaveseks meelde. Mul on terved lapsed. Armastav pere. Kokkuhoidvad lähedased. Hoolivad sõbrad.
Ma ei kurda.
Nad on kolm.
Ma lähen tööle ja saan hakkama.
Head vana aasta lõppu kõigile!