Reede, 23. september 2011

Õpetuse kvaliteedist

Tänapäeval on Eestis väga põhjalikult mõeldud laste igakülgsete arenguvõimaluste peale. Sobiva huviringi saab välja valida juba vastsündinuealisele. Ilmselt on viimatimainitud mõeldud SJD leevendajaks ehk titemammade suhtlusvõrgustike loomiseks- ja selle mõtte kandjatena õigustavad nad oma olemasolu igati. Rootsi mängukooliski käiakse lapsega praktiliselt sünnist saati ning asja mõte on just see, et võõrsil sünnitanud emmed saaksid omavahel emakeeles suhelda, kogemusi vahetada, no ja selge see, et nad teevad tillukese beebiga ka laulutunni kaasa.
 Eestis on juba ammust ajast selline mentaliteet, et iga endast lugupidav emme peab oma võsukest võimalikult mitmekülgselt arendama. Tuleb ju juba varajases nooruses nii füüsiliselt kui vaimselt konkurentsivõimeline olla! Seega tuleb "päris" treeningutega nii 1,5-2 aastaselt kindlalt alustada :)
(See oli nüüd, eksole, naljaga öeldud, kordan naerumärgile lisaks)

Võtsin minagi oma kolmikud eelmise aasta varasügisel kaenlasse, et minna ühe paljukiidetud inglise keele kooli näidistundi- selle kooli "võlu-õppemeetod" pidavat nimelt lapsed õige pea inglise keeles vadistama panema. Ja kusjuures lapsi oodati juba kolmandast elukuust! Oleks niiväga tahtnud mõnda hambutut neljakuist uksel "How do you do" ütlemas kohata... Oleks olnud endalgi tore nii muuseas kusagil seltskonnas mainida, et "ah, minu lapsed käivad ka seal, ja teate, neil on inglise keel nii selge, et õumaigaad!"
Tegelikkus oli aga, vabandage väga, täielik "alle-aa". Näidistunni läbiviijaks oli nooruke plika, kes tahtnuks ilmselgelt olla sel hetkel kusagil mujal. Kõigil ei ole tagataskust võtta näitlejameisterlikkust siiras naeratus ka siis esile manada, kui tegelikult pahas tujus oled. Püüdis too neiu, mis ta püüdis, tulemuseks oli ikkagi tehtult viril-võlts irve, mis vähemalt minu lapsed küll nii ära kohutas, et nad enamuse tunnist koridoris veetsid.
Õpetuse põhiiva pidi olema "keel läbi muusika". Olen sama meetodit kasutanud lastele rootsi keele õpetamiseks. Tookordse õppematerjali koostasin sajaprotsendiliselt ise, arvestades väga täpselt kõiki selle keele omadusi, kaasa arvatud intonatsioon ja liitrõhud. Kõik eelöeldu "kudusin muusikasse"- ja teate, nad hakkasid väga ilusasti hääldama! Tõsi, kõneni me tookord ei jõudnud (kui lihtsamad viisakusväljendid, enesetutvustus ja ilm välja arvata), kuid see ei olnudki õpetuse eesmärk (tegemist oli eesti lastega, kes laulsid rootsikeelses kooris). 
Õpetuse edasiandmiseks oli väga hädavajalik musikaalse kõrva olemasolu. Seda nii minu kursusel, kui ka tolles õnnetus inglise keele tunnis, kus end silmnähtavalt ebamugavalt tundev õpetajakene plaadi CD-mängijasse surus ning seeljärel hale-naljakate liigutuste saatel midagi jorina-laadset kuuldavale tõi. Laul see küll ei olnud- ja ausalt öeldes häiris väga ka iseseisvat meloodia järeleaimamist! Ühesõnaga kõik, mis seal toimus, oli nii lubamatult ebaprofessionaalne, et karju appi! Seega ütlesin selgelt ja konkreetselt "head aega" niipea, kui "good-bye"-laulu viimane noot makis kustus. Oleksin ma enne edasistest õpingutest äraütlemist teadnud, mis see jama õieti maksab (loe: missugust rahasummat tahtis firma meiesugustelt tobukestelt välja pubata), oleksin ilmselt märatsema hakanud! Õnneks avasin lepingu alles kodus- ning siis rändas see juba kaminasse...

Õpetust on niisiis seinast seina. Enamus neist on "ainukordsed ja ülihead". Mõnikord näeb aga juhendaja silmist peegeldumas vaid ohjeldamata rahahimu (teen seda vaid selleks, et mina tahan ju ka palka saada!), sellal kui õpetuse kvaliteet on alla igasugust arvestust ja tunni sisu täiesti läbimõtlemata. Laps on muide haruldaselt heaks indikaatoriks- tema juba teesklema ei hakka, kui asi ei köida. Selle, kas tegemist on hetketujust või kehvast õpetusest tuleneva huvipuudusega, tunneb ka ilmeksimatult ära!

Hiljutine kogemus tunniga, mille üheks märksõnaks oli "loovus". (Ausalt öeldes muudab see sõna mind alati väga ettevaatlikuks, sest "loovuse" pähe võidakse meile "kaela määrida" mida iganes- tihtipeale, otse öeldes, lihtsalt mingit mõttetust.) Antud tunni idee võinuks olla suurepärane. Õpetaja aga ei olnud endale selgeks teinud mõningaid põhitõdesid, mida 2-3 aastaste laste juures elementaarselt silmas tuleb pidada!
1) Laps tuleb püüda "konksu otsa" (loe: lapse huvi tuleb äratada) kohe, tunni alguses. Kui ta "konksu otsast" ära tuleb, peab ta sinna "tagasi püüdma".
2) Last ei saa "konksu otsa" tagasi sama tegevuse lõputu kordamisega. See tüütab teda ja ta loobub edasisest koostööst. Tegevus tuleb kiirelt vahetada- köitvama vastu. Kusjuures ka järgmine tegevus ei tohiks kesta lapse jaoks igaviku. Hiljem võib proovida esimest tegevust korrata.
3) Pikk istuv tegevus on väikelapsele tüütu. Ta tahab kindlasti vahepeal karata.
4) Pikad, raske viisiga laulud tekitavad vastumeelsuse.
5) Ebamäärane (loe: ettevalmistamata) tunni ülesehitus ei jää lapsele ega vanemale märkamata.
6) Väikelapsele pole mõtet öelda, mida veelgi toredamat võiks teinekord tunnis teha. Ta ei soovi mitte vestlust, vaid reaalset (huvitavat) tegevust.
7) Vanematega vestlemiseks ei maksa tunniaega üldse raisata. Lastele ei meeldi, kui neile pika aja jooksul tähelepanu ei pöörata.
8) Telefon tuleks tunni ajaks välja lülitada
9) Kella ei tasuks pidevalt piiluda- see ei jää niikuinii märkamata.

Sellised väikesed näpunäited siis...
Üldiselt on aga Eestis asjad hästi. Valikut leidub igale maitsele ja tasemele. Toredaid pakkumisi on kehvadest enam. Küllap kehvad kaua ei kestagi.
Mu sõbranna ja kolleeg, kes hetkel Norras elab, rääkis "imelugusid" selle maa haridussüsteemist ja vaba aja veetmise võimalustest ja kvaliteedist. Sellega võrreldes pole meil siin kurta midagi!
Mis aga ei tähenda, et peaksime ka halvaga nurisemata leppima...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar