Neljapäev, 1. september 2011

Jänes

Sõitsin mööda Järvevana teed. Teate küll, milline songermaa seal praegu on! Teed tuleb jälgida väga tähelepanelikult. Sõiduread on küll tõketega eraldatud, kuid looklevad üsna suvaliselt. Kehtivad vaid ajutised liiklusmärgid. Ja kiirusepiirangud. Nii paremal kui vasakul teepervedes möirgavad ööpäevaringselt kopad, teerullid, kraanad, hiidpuurid ja kallurid (ühesõnaga kõik Karl Johanni unistuste masinad). Käib vilgas ehitus. Uus ja seninägematult uhke liiklussõlm on kohe-kohe valmimas.
Autojuhid noogutavad tunnustavalt, loobivad aknast suitsukonisid ning unistavad end aega, mil siinkandis jälle kimada saab. Aega, mil kõik on juba palju parem...
Sõitsin siis minagi ühel pime-sombusel õhtul Järvevana tee kaudu kodu poole. Asfalt oli märg ja läikis hullumoodi vastu. Küünitasin end, kael õieli, esiaknale lähemale, et paremini näha, kuhu õieti sõitma pean. Ja korraga ma nägin midagi ebatavalist. Nägin ühte jänest oma auto ees lidumas. Jah, sealsamas ehitustandriks muudetud Järvevana teel! Viuhh, valgustasid mu auto tuled hetkeks loomakese selga ning sekund hiljem oli ta juba pimedusse kalpsanud. Ma ei tea, kas ta pääses eluga või hukkus. Kuid see polegi ehk selles kontekstis eriti oluline. Nimelt omandas too tuledevihus elu jooksu sooritav haavikuemand minu jaoks hoopis muu tähenduse. Ta paotas mulle ühe ukse mu enda lapsepõlve.
Ega paljud vast mäletagi aega, mil Järvevana tee valgusfoorita ületatav oli. Mina aga olen sellel teel isegi lamanud. See oli ühel uusaastaööl. Küllap on meist paljudel meeles üks lapsepõlve sõnulseletamatult eriline tunne- rõõmutunne, millel pisut ärevust vürtsiks- ja mis valdas südant vaid väga erilistel puhkudel, näiteks kaugete külaliste saabudes, kui ka vanemad olid lapselikult põnevil, või kasvõi selsamal uusaastaööl, kui koge pere, kogu õu ja kogu maailm tundusid olevat nii ühtsed ja head! Jah, tookord tundus kogunisti see tühi Järvevana tee meie oma olevat. Mööduv elektrirong tuututas tunnustavalt saabuva aasta ning meie ülemeelikute lehvituste auks. Ja kui hiljem sealsamas meie oma külmunud teel külg- külje kõrval lamasime, rind õnnetundest pakatamas, sirutasid kõrguses siravad taevatähed mõned oma pikkadest kiirtest salaja otse südamesse ning kirjutasid sinna Aja Mälu kauni signatuuri.
Aitäh, jänes, et see mulle meenus!
Kõik mu lapsepõlvemängud kuuluvad sinnasamasse Järvevana tee äärsesse asumisse, mis oli tol ajal tõeline paradiis. Kui paljudel meist, nõukaaegsetest linnalastest, õieti oli võimalust suviti välibasseinides lustida, aiamaalt möödaminnes oma käega marju põske pista, et siis lõkerdades ning patside välkudes metsa lipata, kus ootamas onn ja ronimispuu, salajased maasikavälud ning päikesekildudest sillerdav Ülemiste järv? Ja loomulikult oli too Järve mets koduks ka nii pikk-kõrvadele kui rebastele, kitsedele ja kogunisti põtradele.

See oli ühel talvel. Olime emaga sealsamas Järve metsas suusatamas. Alustasime just ühte üsna järsku laskumist. Samal ajal kostus alt orust ebamaist ammumist. Emapõder! Jajaa, kindlasti koos vasikaga! Minu ema ehmatas end sellest hetkega kaameks, viskus hoobilt hange (et suusahoog pidama saada) ning seejärel kappas koos suuskadega üle minu tagasi mäetipu poole. Üritasin algul samuti ema kabuhirmu tuules põgeneda. Siis aga loobusin. Ju ei olnud minu hirmuskaala piisavalt laes, et eneses seesugust ebamaist jõudu käivitada. Vereimejast põder oleks kindlalt võitnud! Istusin alistunult hanges ja mõtlesin isekeskis, et mis siis ikka, tulgu ja söögu, kui tahab... Mõne aja pärast need häälitsused lakkasid ning ema hiilis uuesti lähemale- et kindlaks teha, kas olen veel elus... Vaat milline ürgmets! 

Uus tee jookseb otse aiamaade eest. Meie kunagine taliõunapuugi peaks hämmeldunult seda tutikat magistraali tunnistama. Kõrvalasuv kelgumägi, mille ülemises kühmus kena hüpekas, jookseb nüüd otse autorataste alla. Ning vana kaev, mille ääres kevadeti kõhuli maas konnakontserte kuulasime, on jäädavalt maamunalt pühitud.
Ma ei ole eriline nostalgitseja. Eks asjad ikka muutu ajapikku.
Aga ühte asja ma ei taipa. Kuidas on võimalik, et midagi niisugust toimub siinsamas, kunagises looduse rüpes, tervet Tallinna linna joogiveega varustava järve ääres? Kuidas on üldse võimalik tulla selle peale, et ehitada siia selline tohutu liiklussõlm? Kuidas on võimalik, et vee raskemetallide sisaldust ei olegi vajalik mõõta? Kuidas on võimalik, et sellega lepitakse?
Jah, küllap liiklus läheb nüüd veidikene sujuvamaks. Aga...
Siin peab olema mets, teadis jänes.
Oh jänku, jänkuke...

Sulgesin tasakesi oma lapsepõlve-ukse ja jätkasin sõitu.
Ikka kael õieli, et mitte kraavi kihutada...




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar