Väikemehe veemure

Mul on päris suur probleem. Mu poja pea on juba umbes kuu aja jagu pesemata.
Karl Johann nimelt kardab paaniliselt vett!
Ma ei mäleta, millal see algas.
Ma ei mäleta, miks see algas.
Aga ühel hetkel Joss lihtsalt keeldus vanni minemast! Sel vannist keeldumise hetkel käis ta veel regulaarselt basseinis ja pesi pärast dušši all heameelega peadki. Aga jah, viimasel ujula-külastusel jooksis poiss paaniliselt röökides mööda basseiniäärt edasi-tagasi, hoidudes mu vettekutsuvatest kätest eemale kui tulest! Igati loogilise stsenaariumi kohaselt olime kõik õige pea sunnitud lahkuma. Sest teised inimesed tulevad teatavasti ujulasse lõõgastuma...
Suvel käisime mitmeid kordi mere ääres. Minu mäletamist mööda esimesel korral Jossu solberdas koos teistega jalgupidi vees. Järgnevail kordadel aga oli ujumaminek muutunud juba õudusunenäoks.
"Ma ei taha vette", kordas ta nagu papagoi- isegi siis kui olin talle korduvalt rõhutanud, et vette lähevad ainult need, kes seda soovivad.
Lisann, mu väike konnake, hüppas alati esimesel võimalusel lainetesse. Loviisale pakkus vee ja liivaga mängimine päris-ujumisest rohkem huvi. Ta istus heameelega madalas vees ja nautis oma tegevust.
 Milline pilk tekkis Karl Johanni silmadesse kaldalt õdede tegevust jälgides! Polnud raske taibata, et väikemees peab end ka nende eest vastutavaks. Oma arust kaval olles püüdis ta erinevate nippide abil õed rannast minema saada.
Esiteks kõndis ta väikeste kiirete sammudega mööda kaldariba edasi-tagasi, korrutades nagu mantrat- "ma ei taha ujuma minna"- ise ilmselt salamisi lootes, et see ka õdedele "nakkab" ja nad tagasi kaldale toob.
"Tahan koju minna", tuli järgmiseks katse-lauseks. Kiiruga viskas ta selle saatel oma järelveetavasse rannakärru kõik maismaal asetsevad ämbrid, kühvlid ja liivavormid (koos liivaga) ning pälvis sellega õdede pahameeletomi. "Hakkame minema!" kiirustas ta ka mind takka. Vaene väikseke, kui nördinud ta oli, kui nägi, et me ei kavatsegi liikuda!
Kui me aga lõpuks tõepoolest rannast lahkuma hakkasime, lidus poisike sada meetrit eespool, ikka oma tillukeste otsustavate sammudega, kohusetundlikult mänguasjakärukest järele vedades ja aeg-ajalt närviliselt üle õla piiludes, ega me ometi juhuslikult ümber mõelnud pole!
 Hiljuti märkasin, et Karl Johannil on veidi segased lood sõnaga "uppumine". See ei tundu esmapilgul seotud olevat ühes eelmises postituses mainitud "Ujub see või upub ta?"- lauluga. Antud mäng on meil endiselt kasutusel ja tavaolukorras (kausis mängides) probleeme ei tekita.
Aga- Jossile meeldib õdede vanniskäiku üle vanniääre pealt vaadata ja ta saab alati paanikahoo siis, kui mõni lelu vannis põhja vajub. Nuttes tormab ta "ei upu, ei upu!" hüüetega vannitoast välja - et järgmisel hetkel tagasi söösta, kontrollimaks, äkki on olukord siiski normaliseerunud. Ei? Üüüüüü!
Õed vaatavad imestunult...
"Upub, upub!" kiljus Johann eile hüsteeriliselt, väljavooluvees üht sinist lehtrit märgates. Minu näitlik õppetund sellest, kuidas suurem asi väiksemast (ehk siis lehter kanalisatsioonitorust) kohe kuidagi läbi ei mahu, teda ei veenud. Tõstsin lehtri alistunult veest välja. Ei olnud eriti naljakas.
 Kogu vee-hirmu absoluutne kõrghetk leidis aga aset paar päeva tagasi. Istutasin parajasti tulbisibulaid, kui otsustas sadama hakata. Olime end selleks keepide ja kummikutega ette valmistanud, sestap ei tulnud mul mõttessegi tööd katkestada. Pealegi ei sadanud ju paduvihma!
 Karl Johann aga arvas teisiti.
"Kardan vihma", ütles ta hädiselt. "Vihm on mõnus", püüdsin heatujuliselt hirmukest peletada. "Ei, ei!", ketras poisike edasi, "kardan vihma, tahan tuppa." No mida?
Johanni paanika nakatas Loviisatki ning asi päädis sellega, et kaks täiest kõrist röökivat last tagusid kogu oma väikese jõuga veranda ukse klaasile. Sealt issi nad "päästiski".
Õnneks kadus vihmahirm sama kiirelt kui tuli ning juba järgmisel päeva plätserdasid kõik kolm pardikest jälle lõbusasti lombis. Nojah, võib ju olla, et nad ei pannud lihtsalt tähele, et vihma tibutas...
 Mida ma pean tegema? Psühholoogi poole pöörduma?
"Kas ta on vette kukkunud?", kujutlen juba ette malbehäälset küsimust.
Ei!
"Kas tal on mõni lelu vees kadunuks jäänud?"
Ei!
"Kas teda on veega hirmutatud?"
Ei!
Veel poole tundi küsimusi ja ei-vastuseid. Olen ju ka ise kõik variandid hirmu tekkemehhanismidest läbi mõelnud...
"Proovige temaga ta-sa-pi-si. Alguses tassi veega. Tilk-tilk sõrme pealt...", järgneb mu kujutluskõrvas psühholoogi uinutaval toonil õpetus.
"Mhmh, mhmh", noogutan mõttes kärsitult vastu, "teate, mul oleks vaja ta pea siiski kiiremas korras puhtaks saada- ta muide juba kratsib seda..."
Tilk-tilga haaval tiksub mõtisklustund toredaid nõuandeid täis. Joss aga ei taha endiselt vanni minna.
Ja mina ei taha psühholoogi juurde.
 Vanasti pandi laps vägisi dušši alla ja pesti pikema jututa pea puhtaks. Nüüdne lastepsühholoogia muidugi nii jõhkraid meetodeid ei poolda. Ikka tilk-tilga haaval...
Ma ei tea isegi, mida mina pooldan.
Äkki prooviks une pealt?
Hiljem oleks tilgutamisega aega jännata küll ja küll!

                                                                    ***

Jossi pea on nüüd puhas. Kasutasin "kombineeritud meetodit". Alustasin tilk-tilga haaval, lõpetasin vana aja kombel. Nii lihtsalt kujunes.
"Ei uppunud", ohkas puhas poiss peale pesu kergendatult.
"Sa olid väga-väga tubli", vastasin hellalt.
Seejärel otsisin internetist lastepsühholoogi numbri...

                                                                   ***

Enne, kui jõudisin lastepsühholoogi juurde aja panna, rääkis V. oma hea tuttava psühholoogiga. Kas tahate täpselt teada, mida see psühholoog ütles?
"Proovige temaga ta-sa-pi-si. Alguses tassi veega..."
:)))))