Reede, 9. september 2011

Põgus pilguheit tagasi nõuka aega...

... mil teenindaja oli Kremli-vanameestest tähtsuselt vähemalt järgmisel kohal, leidis täna aset Nõmme turu Reval Kondiitri kohvikus, kuhu me lastega preemiaks läksime- tubli käitumise eest lettide vahel patseerides (nad nimelt hammustasid vaid ühest müügilolevast kurgist tükikese ja tegid hambajäljed vaid ühte kapsasse- ja see on mega-hea tulemus!)
 Niisiis sisenesime pahaaimamatult (ja esmakordselt) tollesse ülalmainitud kohvikusse. Oli väike järjekord ja lapsed sättisid end kenasti toolidele istuma (mainin selle ära, et keegi ei hakkaks enesele meie tavapärast, koos kaklustega  kodu-elu ette manama, mis veidikegi õigustaks alljärgnevat).
 Juba eemalt vaadates tundus selle müüja käitumine imelik. Letini jõudes tundsin aga korraga, kuidas paar-kolmkümmend aastat mu turjalt pudenes ja ma nüüd argliku plikatirtsuna eht nõuka-aegse kaupluse leti ääres eht nõuka-aegselt tigedalt babuljalt ääri-veeri ihaldatatavat asja püüan välja kaubelda- enne kui ta tõeliselt vihastab...
Kadrina mänguasjade poe müüja oli ka üks säherdune. Naljakas, et ta just mänguasjade poes töötas! Mänguasjapood oli (ja on) ju lapse jaoks üks põnevamaid poode, kus aeg-ajalt uudistamas käia. Tööstuskaubad all jaama juures- kus müüdi minu mäletamist mööda heal juhul vaid mutreid ja purgikaasi, oli märksa igavam valik...
Too mängupoe müüja alustas meie poodi sisenemist nähes otsemaid mingit omapärast ähkimist. Ähkimine valjenes ja vaibus võrdeliselt meie asukohaga mänguasjade suhtes. Juhtusime me mõnd lelu puutuma, valjenes ähkimine möögimiseks ja päädis röögatusega "ei puutu!"
Vanaema soovitas meil sellest kauplusest hoiduda. Väiksema lapsena ma vist käisingi seal vaid hädaolukorras (kui enam tõesti uusi mänguasju vaatamata olla ei saanud). Pisut vanema ja julgemana meeldis meile aga nimme seda müüjat narritamas käia. Mis ta siis oli selline tigedik!
Reval Kondiitri müüja jõllitas uskumatul ilmel kassaaparaati- otsekui andnuks see talle käskluse kõik järgnevad ostud omast taskust kinni maksta. Tammusin nõutult jalalt jalale. "Röhh," tegi ta järsku. Võpatasin. "Eee...", vaatasin arglikult tema poole. Kassaaparaadi jõllitamine jätkus. Lisandus sõrmede närviline trummeldamine vastu lauaplaati. Mõistsin, et "röhh" oli mulle märguandeks estitada oma ostusoov
"Tere! Palun üks spinati- ja kolm lihapirukat."
Rapsides haaras ta paberkoti ja kühveldas sinna midagi sisse. "Röhh! Misasja? Kolm spinati vä?"
"Kolm liha- ja üks spinatipirukas..."
"Nüüd siis järsku kolm liha! Äkk!"
Rapsides kühveldas ta midagi kotist välja.
Kirikutööd tehes olen igasugu ullikesi näinud, seega lasin tal rahus rapsida.
"Millega need pirukad on, mis just äsja ahjust tulid?" küsisin edasi, ise endiselt viisakaks jäädes.
Ta vahtis mind sama uskumatu ilmega, kui ennist kassaaparaati, siis aga marssis tahapoole, ahju juurde, kus askeldas teine umbes temaealine naisterahvas.
"See tahab teada, mis pirukad viimati tulid!"
Neelatasin. "See" ei öelda inimese kohta.
(Millegipärast arvasin tagumise naise normaalsema olevat. Tagumine naine aga osutus hoopis esimese ustav jünger olema. Teate küll, vahel on kollektiivides jõujooned nii hästi paigas, et see, kes aste madalamal seisab (ükskõik, kas ametinimetuse poolest või lihtsalt jõumeetodil paika pandult), püüab esimest kõigest hingest jäljendada.)
Nad seisid kahekesi ahju juures. Käed puusas, suud kriipsuks venitatud. "Uskumatu häbematus," andsid nende vankuvad pead märku, "kuidas ta julgeb!?"  Järjekord mu taga niheles.
"Kust mina tean, mis pirukad viimati tulid!" piiksatas ahjutagune viimaks nina kirtsutades, ise vilksamisi teist piiludes, et kas saab tänase heakskiidu-linnukese kirja. Talle vaesekesele kuluks üks eneseleidmise tugigrupp ära, mõtlesin kaastundlikult. Muidugi teadis ta hästi, mis pirukaid küpsetab- aga näe, öelda ei julgenud, selle asemel mängis mulle ebaõnnestunult mingit nähvitsat! Hale!
"Röhh, mis te võtate siis midagi veel või ei võtaaäh, öelge juba äraaaäh!", vääksutas aga letiäärne mulle oma hääletämbrit mõnitavalt üles-alla, heitmata naabrile ainsatki tunnustavat pilku (mistõttu too kindlasti õhtul patja nuttis) ning mind iga hinna eest naeruvääristada püüdes. Uskumatult jabur!
Julm, kaastundetu tüüp, fikseerisin kiirelt. Psühhopaat. Teda juba ei muuda!

Ma ei läinud õnge.
Ma ei hakanud vastu ärplema.
Oma arvamuse antud kohviku teeninduskultuurist kirjutasin Reval Kondiitri tagasiside lehele.
Sellega loen ka antud teema ning nõuka- aegsete kohvikute külastamise lõppenuks.

                                                                      * * *

Vabanduskiri maandus mu postkasti juba järgmisel varahommikul. Ma polevat esimene, kes antud kohviku teeninduskultuuri üle kaebab. Reageerime kindlasti, seisis kirjas.
Reageerite? Okei! Ma vist astun ka ise sealt järmisel nädalal ikkagi korra läbi...

3 kommentaari:

  1. minu "parimad" kohvikukogemused on samast kohast. läksime talvel lastega peale liuväljal uisutamist sinna nina soojendama ja pirukaid sööma.
    kogu aeg, mis lapsed seina ääres pukkide otsas istusid, käis inisemine, et ära tao jalgu vastu seina. kas sina toksid jalgadega? siin ei tohi jalgadega vehkida. ära tao jalgadega :S vahepeal käis müüja veel küljeall uurimas, et kes kolmest lapsest seina taob :D armas ju ;)

    ja lapsed ei toginud mõnuga jalgu vastu seina, vaid vaevu vahepeal keerasid end natuke.
    tubli oled, et omanikele kirjutasid, mina selleni ei jõudnud :D

    VastaKustuta
  2. Mul on täpselt sarnased kogemused Nõmme turu Reval Kondiitri müüjatega :)

    VastaKustuta
  3. Vaatame, mis sellest asjast tuleb ;)
    Ehk- Tegudele maarahvas!

    VastaKustuta