Esmaspäev, 15. august 2011

Loviisa lavaelu

Loviisa veedab enamiku ajast laval. Tema võime kehastuda erinevatesse rollidesse on lihtsalt hämmastav! Publiku olemasolu tiivustab veelgi enam pingutama. Tüüplahendusi näitleja- Loviisa enesele ei luba. Aplaus peab olema vägev!
Siinkohal tooksin kriitik- emana välja mõningad eredamad rollinäited näitleja- Loviisa peadpööritavast karjäärist.
Sõitlev mutike Keskturu kurgiletis:
Tegevus toimub elutoa põrandal. Loviisa arvab, et tal on õigus kõigile sealolevaile autodele. Johann julgeb siiski ühe haarata ja jookseb kiiruga eemale. Sealt alates algab roll- Loviisa pistab heleda, hüsteerilise häälega kisama, samal ajal sõideldes ülikiirete arusaamatute sõnadega. Täpselt nii hüüaks vene mutike leti tagant järele tema kurkidega põgenevale vargapoisile. Super roll!
Kõlbluspolitseinik:
Ema on triole midagi keelanud. Otsekohe kehastub Loviisa oma tähtsasse rolli ja kontrollib, kas keeldu ikka järgitakse. Näiteks toome teleka puutumise keelu. Kui Johann veidikenegi telekale läheneb või- oh hoidku- telekaalusele kapile julgeb ronida, tuleb tal otsemaid Loviisaga tegemist teha! Vaene mees kistakse keelatud kohast "ropsti" alla enne, kui ta vastuhakule mõtlemagi on suutnud hakata. Hea, et luud-kondid terveks jäid! Vaat selline roll!
Teistest võrdsem:
Poes. Ostame igaüks väikese paki kõrsikuid. Loviisa paneb enda korvi kaks pakki.
Söögilauas. Igaühel on lusikas. Loviisal on kaks. Ahjaa, Lisann on millegipärast ilma...
Autos. Sõidame koju laste mängumaalt. "Mis sulle kõige rohkem meeldis, Lisann?", küsin. "Mulle meeldis karussell", vastab Loviisa. "Aga Lisann, mis sulle meeldis?", pöördun uuesti Lisanni poole. "Mulle meeldis karussell", vastab Loviisa uuesti. "Mis Johannile meeldis?", pöördun Jossu poole. "Karussell meeldis mulle", vastab Loviisa veelgi valjemalt. "Karussell", kordab Johanngi järele, kuigi  mu kõrv püüdis kinni, et poiss tahtis esmalt hoopis autot nimetada...
Voodis. Igaühel on lubatud üks auto kaasa võtta. Loviisa teki alt pudeneb neid välja vähemalt kümmekond, kusjuurest selles vaimustavas rollis taban ta mängutoast lisa toomise katsel.
Kisakõri:
Teistel pole mõtet samaaegselt nutta. Seda pole niikuinii kosta.
Täiskasvanu:
Rida super komöödiarolle.
Näide üks. Loviisa ohkab. Pööritab silmi. "Ma lihtsalt ei suuda enam!" (Ei tea, kellelt ta küll seda kuulnud on?:)
Teine näide. Lennuk sõidab mürinal taevas. Loviisa avaldab soovi lennukiga sõita. Küsin, kas tal raha on. "Jaaa!", kostab veendunud hääleke. Hetk hiljem toob ta mulle kena viieeurose rahatähe. "Palun!" Mis siis sest, et minu rahakott lebab lahtikistuna esikupõrandal... Raha said, nüüd lennakem!
Kolmas näide. Loviisa on mahlaklaasi põrandale kummutanud. Jõuan jaole, tõmban kopsud õhku täis... Loviisa vaata suurte tõsiste silmadega otsa ja ütleb konkreetselt: "Ära karju!" Enesekindlus voolab mu´st välja nagu õhk kopsudest. (Sügav sisse- väljahingamine pidavat muidugi rahustama.)
Neljas näide. Sõidame mööda auklikkuTallinna tänavat. "On alles teed", ohkan V.-le. "On alles teed, jah!", kostab kinnitusena tagapingilt.
Ornitoloog:
Oleme külas. Üle maja lendavad kured. "Näe kurg!", ütlen üles viibates Loviisale. "Ei ole kurg", vaidleb tüdruk enesekindlalt vastu, "vares on hoopis."
Viime vanaema autoga koju. Loviisa viipab autoaknast välja: "Näe kana!" "Kus see kana sul siin Mustamäel on?", imestan mina. "Näe jälle kana!", hüüab Loviisa varsti uuesti. Tee ääres on prisked kajakad. "Kajakas, Loviisa", parandan last. "Ei ole kajakas, kana on. Kana- hoopis!", jääb Loviisa enesele kindlaks.
Maailma kõikide beebide pealik:
Maailma kõige kõvemad kallid. Maailma kõige magusamad musid. Pehmed käekesed. Üksikud uljad lokisalgud selja peal. Beebilikult torssis huuled. Põhjatud hallikassinised silmad, mis näevad ilmselt südamepõhjani.

See on meie Loviisa. Tüdruk, kellele peab jätkuma pidevat tähelepanu. Keda peab järjepanu kiitma. Julgustama. Innustama. Kes toob me tuppa päikese- kuid vajadusel veab kohale ka tormipilved. Ja kel on karrr-ak-terrr! Igas rollis. Ka lavataguses.
Mäletan, et kui kolmikud olid veel tibatillukesed, siis Loviisa aina magas. Magusalt ja rahulikult. Teised lapsed jõudsid kordi ärgata ja mu tähelepanu nõuda- tema aga tudus oma seinaäärses voodikeses õndsat und. Tundsin vahel lausa tungivat vajadust teda sülle võtta! (Aga kes ikka magavat last torkima hakkab!)
Praegugi nohisevad kolmikud magada. Loviisa voodi on nagu alati, mänguasju täis. Ta on ühe hiiglasliku plastmassist nukumajagi omale kaissu vedanud. Asetan kõik asjad tasakesi mängutuppa tagasi- homset ootama.

Elu on teater. Vahel tahaks küll etendust veidi kauem tugitoolist jälgida. Sekkumata. Aga samas- ilma kriitikata läheb vast liiga moderseks.
Mulle meeldib klassikaline rohkem...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar