Ülereageerimisest

Mõnel päeval kohe kisub viltu. Kõik tundub nii vale ja minu vastu töötav. Olen ühtaegu hajevil ja plahvatusohtlik. Ei viibi hetkes. Töötan aktiivselt "probleemide" kallal. Moodustan peas "purustavaid" vastulauseid inimestele, kes mind rööpast välja ajasid. Lahendan olukordi, mille lahenemine absoluutselt minust ei sõltu, kuid mis mind ometi enese kammitsaisse on köitnud, sest mulle tundub, et tean lahendust- ja mis kõige tähtsam- et see lahendus on õige! Ja ma ei saa üldse aru, kuidas teised inimesed selle harukordset lihtsust ei taba!
Niisugustel puhkudel tunnen, et olen väike ja loll. Suurele ja targale inimesele ei lähe seda tüüpi proleemid, millega mina "halbadel päevadel" maadlen, üldse korda. Suur ja tark inimene on kui paneelmaja- kõikumatu kobakas. Aga mina olen nagu õletuustidest onn, millest iga iga väiksemgi tuuleiil võib kõrsi katkuda ja nendega mu enda silma all muretult mängida. Ma ei saa ju end kaitsta ka, mu vastused pole piisavalt veenvad, verbaalne eneseväljendusoskus jätab soovida- ma pudenen laiali, kui end arusaadavaks teha soovin!  
"Sa reageerid üle", ütleb Helis.
Ühest küljest on tal õigus. Teisest küljest on imekspandav, kui vähe tänapäeval üldse kuulatakse teist inimest. Küllap on enamikul meist oma mõteterägastikki nii raskesti läbitav, et sinna vahele teise mõtteid ekslema lubada tundub juba mõeldamatu!
Mina aga ei oska käega lüüa. Ma ei oska sekkumist vajavatest asjadest mööda vaadata.

Viimati "võitlesin" meie valla transpordi koordinaatori(te)ga. Nimelt avati septembris pidulikult bussiliin Laagri- Haabersti. Eelnevalt oli parimate väljumisaegade väljaselgitamiseks korraldatud küsitlus, millest kumas läbi uhke loosung (mis tänaseks on minu poolt meie valla teiste samalaadsete tühjade loosungite kolikambrisse lennutatud)- "meie mõtleme oma elanike peale!". Braavo!
Imekombel ajad sobisidki! Minu ja V. kahepeale 10- aastane taksojuhistaaz oli jõudmas lõpule. Helis sai hakata bussiga koolis käima!
Septembri viimasel nädalal teatati aga Feissbuuki lehel bussiaegade muutumisest. Kellegi onunaisele nimelt need bussiajad ei sobinud! Jah, needsamad, mille väljaselgitamiseks küsitlus korraldati! Jah, needsamad, millega paljud inimesed usinasti kooli ja tööle sõitsid. See küsitlus ei lugenud enam. Vanematel tuli takso-plafoonilt taas tolm pühida...
Ma püüdsin selgitada. Tegin puust ja punaseks. Andsin nõu, mismoodi saaks nii onunaine, kui valla lapsed õigeks ajaks kooli-tööle. Nagu peaga vastu seina. Ei!
Onunaine saab ilusti tööle. Aga teisele hommikusele ringile väljuv buss on sunnitud nii kaua tühjalt peatuses seisma, kuni enam keegi sellega kuhugi ei jõua. Nihutame kakskümmend minutit ettepoole, oli mu igati asjalik palve. Ei!
Ja ta sõidab tühjalt...

Ma ei oska mitte sekkuda. Aga nüüdsel ajal enam lihtsalt ei kuulata...
Tegelikult ei kuulatud ka lapsepõlves.

Mu esimene klassijuhataja oli aukartustäratav vanem proua. Hea õpetaja- muidugi arvestades ka seda nüanssi, et vähestele tundub tema esimene õpetaja halb... Noh, igatahes ema arvates oli ta ka hea!
 Olin tundlik ja ebakindel laps ja püüdsin iga hinna eest õpetajale meele järele olla. Üldjoontes see õnnestuski. Muidugi oli õpetajal ka lemmikõpilane, A., ja see häiris mind veidi. Püüdsin veelgi tublim olla. Tõstsin tunnis kätt ja kaebasin, kui keegi halva teoga hakkama sai. Mul oli pidev hirm. Vahel tuleb seesama tunne sügiseti, lehtede langedes, uuesti peale. "Kuhu küll mu suvi jäi? Nagu külaline käis!", mäletan end laulmas muusikakooli solfedžotunnis. Mäletan, et vahtisin sealjuures aknast välja, endal süda täiesti saapasääres. Vahtralehed keerutasid akna taga lõbusat ringtantsu. Kastanidmunad kutsusid korjama. Aga mina pidin kooli, õhtusesse vahetusse minema... Äkki täna läheb midagi viltu?
 Kõrvalpõikena mäletan, et muuhulgas oli õpetaja ülesandeks õpilaste kodusid külastada. Selle kohta andis ta hiljem klassi ees üksikasjalikku tagasisidet. Mäletan siiani õpetaja sõnu, et T. kodu olevat tohutult räpane (ja mis seal salata, sellest tekkis sügav eelarvamus T., kui räpakolli suhtes. Mäletan üht neljanda klassi kokandustundi, kus keegi ei soovinud T.-t oma söögitegemise gruppi võtta. Viimaks meie võtsime. Mul oli kogu tunni süda paha ning ma ei maitsenud seekordset toitu keeleotsagagi... Koolivägivald? Ilmselt küll- kuid kas vaid laste süül? Pealegi- T. käed olid tõepoolest alati kohutavalt mustad- ainult, et tänapäeval lahendatakse seesuguseid probleeme tsipa teismoodi...) Õnneks õpetaja meie koju ei tulnud- elasime liiga kaugel...
(Ups, teema on ka pisut kaugele kaldunud!)
Ühesõnaga- nagu lapsed ikka, püüdsime olla oma hea õpetaja väärilised.
Ja siis see juhtus!
"Oma ranitsat ei tohi lahti jätta, muidu astub keegi sinna sisse", kõlas üks klassi reeglitest. Ranitsad rippusid laudade külgedele kinnitatud nagide küljes. Olime E.-ga korrapidajad. A. ranits oli lahti. Meie E.-ga astusime sinna sisse- muidugi meelega, aga õpetaja ju ei öelnud, et loeb vaid kogemata astumine! Ranits rebenes külje pealt katki.
Tunni algus. Kohus.
Kes oli klassis? Maris! 
Kes veel? Ei kedagi!
Õpetaja, õpetaja, tõstsin ahastades käe. E. oli ju ka!
E.! Kas sa olid klassis?
Ei!
Ei, E. ei olnud, sekkub ka E. pinginaaber.
Oli ju küll E. ka! Onju, E., et sa olid?
Miks sa valetad, Maris? E. ei olnud, jutul lõpp! Too päevik! Märkus! Ema kooli! Ranits tuleb kinni maksta!
Aga E. oli ju, ausõna!
Aitab jutust, marss kohale!
Ka ema ei uskunud mind. Tutistas. Karjus. Kartis, et lähen nüüd pätiks... Näe, juba valetangi nii, et suu suitseb, õpetaja ju ütles selge sõnaga, et E. ei olnud klassis!
Miks nad mind ei kuulanud? Ma tõesti ei tea!

Lapsed sikutavad mind varrukast, nõudes täielikku kohalolekut. Kordan mõtlikult nende poolt väljaöeldud lausejuppe ja lisan lõppu venitava "jaaaa...". Nad ei lepi. Ega nad rumalad ei ole! Nad taipavad ülihästi, et ma ei kuula! Algab nendepoolne kohtumõistmine. Nähtamatu "mull" mu ümber võtab vastu signaali "jonn", mis omakorda kutsub seesviibijas esile õigustatud pahameele. Jah, ka lapsed on täna nii sõnakuulmatud...
Korraga võpatan mõtete tulvast. "Mull" lõhkeb selgusttoova plaksakaga.
Ma ei kuulanud ju ka tegelikult nende ainsatki sõna!
Mõelda vaid, kui hiljem, aastate pärast, tahavad nad mulle öelda midagi väga tähtsat- näiteks, et E. oli ka juures, kui koolivenna kott katki läks- ja ma ei kuula...
Siis kordub ju kõik!

Vallaametnik istub mugavas tugitoolis ja loeb küüsi poleerides viimast naisteajakirja. Teemaks on "ei"-ütlemise võlunipid. Buss on liinil, sugulane rahul, võib küll lugeda!
Buss aga muudkui seisab ja seisab. Lapsed muudkui ootavad ja ootavad.
Helis on ülekoormuse tõttu loobunud öisest magamisest, minu asjakohased manitsused lähevad otsejoones "ülereageerimise" halastamatusse katlasse. Tahaksin ju vaid aidata. Tean, kuidas on hea!
Tean ise, ema!
Hea küll, mu väike... suur...
Lapsepõlve veerele bussi ootama jääda ei olegi ehk parim mõte.
Autovõtmed enne õiget aega oleks äkki paremgi...