teisipäev, 20. september 2011

Kanaemadus

Mulle jõudis täna järsku kohale, et mulle meeldib olla kanaema.
Istusin parasjagu kolmandas ummikus, et ära tuua Helise tont-teab-kuhu unustatud mobiiltelefon.
Olin täiesti rahulik.
Auto seinad olid kui müürid minu ja muu maailma vahel. Salongi täitis rahustav barokkmuusika. Väljast kostis närvilist tuututamist. Kõik inimesed ruttasid kuhugi.
Tuul sasis puude kolletuvaid lehti. Seegi tundus kuidagi närviline. Kiiresti, sõrmeotstega rapsitud.
Nagu Helise hommikud.
Kaos, kiirus... üksindus.
"Ema, sul ei ole vaja tõusta", ütleb tema.
Mul on vaja tõusta. Ausõna.
See ei ole ainult tema pärast.
See on minu ja tema pärast kokku.
Kallistus enne teeleminekut. Vihmavari.
"Mine, mine nüüd, jääd bussist maha!"
Tühi pudrutaldrik. Ääre alla unustatud c-vitamiin...
Kas jõuan? Öösärk laperdab sügistuules...
"Kallis, unustasid!"
"Häh, emme, sellepärast siis..."
Näib tühine?

Läksime kolmikutega laupäeval judotrenni. Tunnid toimuvad Koplis. Kusagil pärapõrgus. Laupäevahommikune Kopli tervitas meid päikesepaiste, kuid ootuspäraselt veidi karastunumat hinge nõudvate vaatepiltidega. V. tahtis juba esimest tõenäolist narkarite punti silmates otsa ümber keerata. Minu taluvuspiir asetseb märksa kõrgemal. Silmitsesin suure huviga räämas õuedesse kogunenud, taburettidel istuvaid ja maailma asju arutavaid rätikandjaid eidekesi. Loendasin reedeõhtusest liigvõtmisest (või pigem piaajalisest tsüklist) segaseid joodikuid ja noorte elujõuliste meeste peaparanduskampasid allakäigutrepi tühjussehaigutaval mademel. Püüdsid end kujutleda sealsesse keskkonda väikeste lastega, või veelgi kohutavam, teismelisega, elama. Sealgi ju elatakse. Masendav.
Kõige masendavama mälestuse tollest esimesest trenniminekust ei jätnud mulle aga sugugi  mõni Kopli kirju taustaga  inimene. Selleks oli hoopis "inimene meie endi seast", naine, ema. Ilmselt oli tegemist lahkuläinud perega. Väike poiss oli umbes kolmikute vanune. Ta toodi samuti trenni. Ema parkis auto otse meie oma ette. Isa masin oli veidi eemal. Ema haaras lapse kaenlasse, tormas ootava isa juurde, viskas poisikese tollele sülle ja kukkus sõna otseses mõttes hüsteeriliselt üle tänava kisendama. "Sa jobu oled mind alt vedanud! Sa vead mind kogu aeg alt, igavene närukael!" See oli tõeliselt verdtarretav! Mees püüdis naist vaiksel häälel rahustada. (V. nõudis vaiksel häälel teistkordselt lahkumist.) Õnneks lahkus aga too närvivapustuses ema suhteliselt ruttu. Ta tormas valjult nuttu kõõksudes autosse ja lahkus kummide, vaatamata oma pojakese poolegi. Musist ja kallist rääkimata...
Katkised hinged. Suured egod. Ja kõige tähtsa ja närvesööva kõrval üks tilluke laps...

Ka mind on elu proovile pannud erinevate katsumustega. Olen olnud mahajäetu, kaassõltlane, reedetu... Tean, kui õudseid hetki võib elu vahel pakkuda. Tean, kui meeletult raske võib olla hingelisest kaosest edasi liikumine.
Ometi ei ole ma kunagi oma tuttavaid, isegi kõiki sõpru, rääkimata lastest, oma probleemidesse pühendanud (muidugi, mida vanem laps, seda raskem on neid varjata). Armastan alati rõhutada, et eneseanalüüsivõimega inimese erutus- ja pidurdusprotsess peavad olema tasakaalus. Lausa kuritegu on mu jaoks täiskasvanu elukoorma asetamine lapse kõhetutele õlgadele!
Too ema röökis end tühjaks. Laps vaatas vaikides pealt.
Tean, et hiljem püüab ta aidata. Siis taipab, et ei suuda. Siis tunneb, et vajaks hoopis ise hoolimist ja abi. Ja siis lööb käega...
Jah, muidugi on ka ema vaid inimene. Kuid ikkagi olen ju mina, ema, see, kes lapselt esimesena küsib, kuidas päev on läinud- eeldamata, et tema südant valutaks, kas ma oma kannatuste all ei nõrke. Mina olen see, kes vapralt ärkvel püsib, kuni ukseklõps märku annab, et ta jõudis koju- mitte ei oota lapse öist kontrolli, kas ehk hullusehoog mind nööri järele haarama pole sundinud. Hurjutan mõttetu arvutisistumise, puuduliku ööune ja ilmale mittevastava riietuse pärast. Rõõmustan südamest, kui telefonist kostub "Emme, mul läks nii hästi!". Olen tüütuseni olemas!
Näib tühine?
Näigu pealegi!

Kas sa õunad võtsid?
"Jaa-jaa!"
Õnnistatud päeva siis, kallis laps!
Kolmikud on vist ka juba ärganud...

1 kommentaar:

  1. :)
    Mina olen ka samasugune kanaema. Su jutt tuli nii tuttav ette.

    VastaKustuta