reede, 30. september 2011

Suurem neist on kukeke

Ega õdedega pole elu lihtne!
Eriti kui ollakse nii tilluke- alles kaks ja pool!
Identitedikriis.
Tuju absoluuselt nullis.
Suured pisarad veerevad mööda põski allapoole.
Väike rusikas hõõrub nututati mööda nägu laiali.
Torssis huuled moodustavad loperguse ringi, mille keskelt tungivad ruumi udupasuna moodi kaeblikud helid. Üüü...!!!
Aidaku keegi! Ulatagu toetav käsi!
Öelgu poisile paar hääd sõna. Öelgu näiteks "jah, Jossike, ka sina võid endale sukapüksid valida!"
Aga ei!
Siin majas ollakse uskumatult kalgid.
Lisann valis helesinised roosade lilledega. Loviisa võttis sinise-punase triibulised.
Poisikesele ulatati vaid mingid inetud mustad... Üldse mitte sukakad, vaid kõige tavalisemad püksid!
"Jossike, sina paned need!"
Jossike, sina oled kehvem! Jossike, sina oled koledam!
Vihm nutab akna taga raskeid pisaraid.
Joss tihub toas.
Nüüd antakse plikadele seelikud.
Antagu ometi Jossile ka! Öeldagu omati "palun, Jossike, see roosa seelik on sinu!"
Aga ei!
Siin majas elavad julmuse kehastused.
Plikad keerutavad end peegli ees. Seelikud keerlevad õhus kui lilleõiekesed tasases tuules.
Vastikud mustad püksid ei mõista üldsegi keerelda!
Nutt vallandub uue hooga.
 Alles see oli, kui onutütar Susanna oma printsessikleidiga eputama tuli. Õed soovisid otsemaid eneselegi sääraseid.
Ja neile anti! Heldelt! Kummalgi kleidil täidlane gerberaõis rinnale kinnitatud, pikkus poolde säärde.
Imekaunis!
"Poisid ei kanna kleiti, Joss!", oli ema halastamatu.
Miks, mehed, vennad, miks ometi?
Kleitide kahinal sisenesid printsessid Ballisaali. Kuldkingakesed kõpsusid rõõmsalt. Pealtvaatajad (ehk siis õde Helis ja tema sõber) ahhetasid.
Ja siis saabus Joss. Jänesekõrvadega hommikumantlis. Ainsas, mida kapist iseseisvalt sai haarata. Ainsas, mida ise selga sai pusida.
Pidukingades. Mitte- kõpsuvates. Täistallaga.
Pealtvaatajate ridadest kostis alatu turtsatus. Mahasurutud, aga täiesti kuuldav.
Poisi suu oli pigistatud kitsaks kriipsuks.
Ärge rikkuge pidu!
See on kleit, on! Öelge, et on!

Keel suust väljas topib Jossike sukkpükse mustade mängupükste peale.
Mu kallis väike poiss! Kukeke kanakarjas.
Kui õnnelik ma sinu üle olen!
Ma tean, et midagi ei muutuks, kui sulle kleidi annaksin. Kui su turritavatesse juustesse kauni klambri kinnitaksin. Elu paneb niikuinii kõik paika!
Aga miski minus tõrgub. Mehed ei kanna kleiti. Mehed ei nuta. Mehed on tugevad.
Aastakümnetega pähetaotud tõed.
Ma ei tea, kas need väärivad su pisaraid...

"See suurem on teil poiss, eks ole?"
Jah, suurem neist on kukeke...
Kirju kukeke. Ka ilma särava kleidi ja lilleõieta...

1 kommentaar:

  1. Nii armas, naljakas ja samas nii traagiline lugu. :)
    Meie peres oli vastupidi, on kaks suurt venda ja noorim tütreke. Mina emana tahtsin roosat kleiti, kõpskingi ja klambrikesi pähe ... tütre soov aga olid püksid nagu vendadel. veidi neiulikumaks on läinud alles viimastel aastatel, ehk siis pubekana. Vot sulle printsessi. :)

    VastaKustuta