See tunne

 Nii huvitav, et inimese aju on üles ehitatud mäletama pigem häid, kui halbu asju. 

Mõtlesin selle peale täna, kui Helis end oma kahe pojaga meilt lahkuma asutas ja mõlemad noorhärrad kogu protsessile häälekalt vastu seisid. Õigupoolest oli kisa lausa taevani. 

Ma ei hakka enesele mitte mingeid illusioone looma, nagu minu triol olnuks teisiti. Et neid oli kolm, on absoluutselt kindel, et päevi, kus karjus vähemalt üks neist ja päevi, kui karjus kolmest kaks, oli sagedamini, kui täielikku üksmeelt ning muidugi ka sagedamini, kui päevi, mil kõik kolm oma häälepaelad valla lasksid.

Aga nii naljakas, kui see ka poleks- ma ei mäleta seda! Ma ei mäleta, et üldse oleks mingit kisa olnud. Minu mälus on ainult väga rahulikud pildid. Jah, olen pingelisemaid ja lärmakamaid päevi ka siia värvikalt üles märkinud, kuid ka siit lugedes tunduvad need minust kuidagi eemal olevat. Loen neid ülestähendusi lausa nagu kellegi teise kirjutatut. Selles mõttes on hea, et mul jagus oidu ja jaksu kõike tähelepanuväärset kirja panna. Praegu oleks need seigad kadunud mis kadunud. 

Aga üks asi annab mulle siiski kinnitust, et ei olnud meil nii vaikne ühti, kui mulle täna meeldib mõtelda. Üks asi tuletab seda pillerkaart siiski meelde- see on see tunne. See tunne tekib mul alati, kui kisa ületab teatud detsibellid. Kisa, mis tekib näiteks lapse kukkumisest, ära löömisest, ka väikesest omavahelisest võitlusest, ei tõmba mind sisemiselt pingesse. Kisa, mis korraks tekib ja siis vaibub, seda tunnet ei tekita. Aga kisa, mis kogub tuure, millel ei pruugi olla loogilist seletust, mille peale tuleks ehk minulgi kuidagi reageerida, kisa, mis tekib väsimusest ja võib kõlada pikalt ning agooniliselt, vaat sellise kisa peale tekib mul ajusopis mingi äratundmine. See on otsekui kaja minevikust, ehk mõnest tõeliselt väsitavast päevast, ehk näiteks sellest päevast, millest mul on säilinud mõte, et huvitav, mida nad teeksid, kui ma nüüd sõidaksin, lihtsalt kuhugi ära, viskaksin telefoni autoaknast välja, mõõdaksin kilomeetreid tundmatus suunas, huvitav, millal nad taipaksid... aga muidugi ei olnud reaalselt kunagi olukorda, et oleksin ära jooksnud, põgenenud, mingiks ajaks kadunud. See ei tulnud kõne allagi.

Keegi pidi ju vastutama. Majanduslikult vastutas sel ajal V. Muidugi oli ka see tähtis vastutus, aga täna, mil kannan seda ise, tunnen, kui võrraldamatu on see emotsionaalse vastutusega, mida kandsin mina üksi. Kogu see aeg. Kui keegi mu tittedest kisas, tundsin end otsekui süüdi, et ei suuda teda vaigistada, esmalt vist V. rahulolu ja une arvelt, teiseks ka Helise rahulolu ja une arvelt, sest tema käis ju kahes koolis ja pidi kõige selle kõrvalt oma teismeliseks olemisega hakkama saama, kuigi tuhtilugu tundus mulle, et hoopis tema on minu partner, teine pool, lapsevanem, mis tekitas mulle veelgi rohkem süütunnet. Ma võisin olla oma koorma all üpris jännis. Miks muidu on aju blokeerinud kõik mälestused, aga jätnud selle tunde.

Ma ei taha enam sellisesse olukorda sattuda. Seetõttu tekibki mul põgenemisinstinkt iga kord, kui kuulen kisa, mis ei vaibu, olgu see siis lennukis, laevas, tänaval, kohvikus või kaupluses. Ma lähen ära- kui saan. Ja kui ei saa, siis tunnen, kuidas see tunne tuleb otsekui hiidlaine üle minu. Ta lööb mind emotsionaalselt tasakaalust välja, vahel lausa pikali. Tunnen abitust ja paanikat. 

Oma kallite lapselastega olen ma aga hakanud tasapisi toime tulema. Rubeniga on tegelikult üsna lihtne. Ta tuleb oma sülle külili keerata. See laps rahuneb süles ülikiiresti ja jääb tavaliselt magama. Ottoga võib olla pisut keerukam. Temale, kui juba pisut suuremale poisile aitab põneva tegevuse leidmine. 

Võib-olla on Helis juba märganud, kuidas ma selle tunde ajel käitun. Ei, ma ei saa sugugi kohe endale selgeks tehtud, et mina pole ohtustatud ja et ma ei pea rakendama mingeid mineviku toimetuleku mehhanisme. Esmalt hakkan siiski tohutult toimetama- hoopis muude asjadega! See aeg on mul enese kogumiseks. Aga seejärel tõmban kopsud õhku täis ja sukeldun sündmuspaigale. 

Täna, kui Helis oli lastega meie juurest ära läinud, hakkasin mõtlema, et huvitav, kas ka tema ajju tekib sahtel selle tunde tarvis. Ta on täpselt samasugune nagu mina- tohutult tubli, aga vahel siiski ka tohutult väsinud, mida ta vapralt varjata püüab. Nagu mina, ei tea ka tema ilmselt täpselt, et kas siis, kui ta lubaks endale kukkumist, langemist, keegi ta ka kinni püüaks... Ma vähemalt arvan nii. Ja nüüd ta seal kodus toimetab, sellal, kui mina mugavas tugitoolis teetassi keerutan ja kõike seda kirjutan...

Olgu nagu on. Rõõmsaid päevi oli kindlasti minul kordades rohkem, kui kehvemaid, ja on ka temal. Hoopiski ei talu ma seda, kui keegi just neid kehvemaid meelde hakkab tuletama. (Oi, mäletad, kui nad sul kõik haiged olid vms.) Vaat siis tuleb see tunne kohe tornaadona ja keerab üle pea kokku. 

Looja on meid ikka väga-väga targalt kokku pannud!

Kokkuvõte 5

2020. aasta jääb meelde koroona-aastana. Sellest ei saa üle ega ümber. Ometi oli selles aastas ka muud tähelepanuväärset. Jagan siinkohal omalt poolt välja selle aasta tiitlid.

Minu aasta tegu on sel aastal lahutus. See jõustus kohe aasta algul, 15.jaanuaril. Põhjus, miks just selle oma aasta teoks valisin, on lihtne- selleni jõudmiseks läks lihtsalt nii kaua aega! Mulle, ja ilmselt tegelikult meile mõlemale oli juba ammu selge, et meie abielu ei ole enam võimalik päästa.

Mäletan, et kui notari juurest koju jõudsin, istusin pikalt pimedas toas. Lapsed ei olnud veel koolist tulnud. See tunne, mida tundsin, oli kummaline. Otsekui mingist uuest väravast oleks sisse astunud. Kodugi tundus täiesti teistsugune. Seljataha jäänud 22 ühist aastat olid järsku mälestustes mustvalged. Aga uus elu omandas õige pea kirkad värvid. 

Minu aasta sündmus on sõit väikelennukiga ja selle juhtimise proovimine. Ka see leidis aset täiesti aasta algul- 6. jaanuaril. Mulle meeldivad kõrgused üliväga! Olen tänulik, et just selline värvikas kogemus mu teele sattus.

Aasta paiga tiitlit jagavad minu poolt uues valguses avastatud Hiiumaa ja hoopis teistel viisil üliarmas Rõuge-kant.

Aasta kogemus oli sõit purjelaevaga Ruhnu. Jah, jälle midagi mitte-positiivset. Kogemuse mõttes aga hindamatu. Ma ei astu enam meresõidukite peale, mis on väikesed ja liiguvad aeglaselt. Ma ei usu enam väljendit "peegelsile meri".

Aasta pettumus oli tüli mu endise Muhu töömehega. Hindan siiani ta kuldseid käsi, kuid rahaline pettus, mis välja tuli, tegi kõik edasise võimatuks. Suvi möödus pooleldi remonditud köögiga.

Aasta inimesed on mu lapsed, lapselapsed ja vanemad. Mul on ikka imeliselt vedanud. 

Hõõgvein ja valge mantel.

Eile matsime Rootsi-Mihklis Naissaare Petkat. Et Petka oli oma eluajal tohutult karakteerne tüüp, oli ka tema ärasaatmine kuidagi teistsugune, kui tavaline matus, kuigi vormilt paistis ju kõik nii, nagu harilikult. Tõsi, kirikutäis maskides leinajaid mõjus veidike kummituslikult, samas oli õhkkond südamlik ja hingestatud.

Et Petka oli mees, kes klaasi põhja ei sülitanud, (et mitte öelda, et tema juures toimusid tihtilugu säärased koosviibimised, mis läksid sageli minu normaalsuse jaoks kaugelt üle  piiri), olin aastaid sealseid üritusi vältinud. Seoses sellega, et mõni aasta tagasi hakati Naissaarel Jumalateenistusi pidama ka külmal perioodil, pidin aga oma taluvuse piiris põhimõttelise järeleandmise tegema. Ma isegi tean, millal murdepunkt saabus- see oli ühel Kolmekuningapäeva teenistusel. Olin külmast täiesti kange. Tundus, et järgmisel hetkel lihtsalt jäätun. Ja vaat sel hetkel suutsin mõelda vaid Peedo sooja toa peale, mis tundus otsekui tõotatud maa. Võetagu seal viina, samakat või mida tahes, mõtlesin, mina jään vähemalt ellu. Sellest päevast alates võib öelda, et kohanesin olukorraga.

Aga alkoholiga seotud kummaline sündmusteahel hargnes ka Petka matusepäeval. Peielaud oli kaetud õue. Saadaval oli rikkalikult suupisteid ja kolme sorti kuumasid jooke, sealhulgas hõõgvein. Sammusin minagi sirge seljaga peielaua poole. Ja järsku...

Meil olid suvel kirikuaias kanad. Nad olid renditud "linnalaagrisse" ja tõid koguduse liikmeile palju rõõmu. Talve tulles viidi kanad ühes nende puurist majaga päris elukohta tagasi. Kohal, kus see majakene aga suvel ühte nurkapidi seisis, haigutas nüüd madal, kuid järsu servaga auk.

Ühesõnaga, sammusin peielaua poole ja mu saapa konts takerdus ühtäkki millegi taha. Aimate? Kana-aediku auk! Olin hirmsa hooga maha prantsatamas, aga imekombel jäin siiski püsti. Takistuse kõrvaldamisest tekkinud ineŕtsi tõttu pääsesin hoopis tohutu hooga liikuma! Ilmselt nägin selle murdosa sekundi vältel välja nagu Tommy ja Jerry multikas, kus kassi jalad enne jooksma hakkamist kohapeal nn õhuringe teevad. Minu jalad ringitasid aga sellesama inertsi ajel tekkinud megakiirusel peielaua poole, kuni kukkusin või tormasin või lendasin vastu oma armsat kogudusekaaslast, kes asus parasjagu nautima oma punast auravat kruusitäit hõõgveini. Lonksu asemel, mis kõigi eelduste kohaselt pidi kombekalt jooja suhu sattuma, moodustus tassis hiidlaine, mis rullus ühtlase lainena üle minu uue valge mantli. 

Ostsin selle mantli oktoobri lõpus. Minu meelest on see hiigla-šikk riietusese, mis mind ainult kaunistab. Kuni ma ei olnud veel hõõgveini tegelikust laastamistööst teadlik- ma ei näinud, et enamus sellest toredast soojast joogist lendas mulle selga- arvasin end olevat õnnelikult pääsenud. Kohalerutanud inimmass nägi aga muud. Nad ei olnud jagamisega kitsid. Ja siis nägin isegi...

Muidugi oli see juhus, et just sel koosviibimisel alkoholidušši osaliseks sain. Tekkinud ahastustunne sarnaneb suuresti minu reaktsioonile seoses üldise alkoholi tarbimisega. Ülekantud tähenduses võis see äpardus olla muidugi hoopis üks sõbralik müks. Kellelt? No ma ei hakka spekuleerima... Teistele meeldis mõelda, et seda tegi kadunuke isiklikult. Igal juhul võis see olla märguanne: võta vabalt!

Mu mantel oli rikutud. Ma ei suutnud väga chilli nägu teha. Toppisin selle känkrasse auto tagaistmele. Olin tujutu ja närvis. R., kelle hõõgvein üle minu lendas, oli aga hoopis optimistlikumalt meelestatud ja ei jätnud seda asja sugugi nii. Ta käskis mul mantli autost tagasi tuua, et saaksime päästa, mis päästa annab. Et kaotada polnud midagi, võtsingi viimaks hea inimese nõu kuulda, alumine huul reetlikult tõmblemas. Laotasime mantli kiriku köögi töö-tasapinnale. Sobrasime veidi kraanikausi all olevas kapis. Leidsime tuubi sapiseepi, mille sisekorgil oli väike ümmargune harjake. Kaotada pole midagi, raiusin veelkord mõttes. Seesolev silt lubas ainult keemilist puhastust.

Sapiseep kõrvaldab punase veidi plekid. Jätke see meelde!

Mu silmad läksid juba esimeste nühitud sentimeetrite peale suureks. Plekid kadusid täielikult! Varrukatelt, hõlmadelt... Üleni punane selg nõudis küll veidi aega, aga sai samuti veatult puhtaks. Uskumatu!

Mulle meeldis kirikus kella lööv korralik Petka kordades rohkem, kui see suviti oma õuel lällav. Ka veinipritsmeteta mantel on mantli parem variant, kuigi mõned viskasid nalja, et see on sedaviisi "niivõrd originaalne". Ilmselt tuleb siis selliste tõdemusteni jõudmiseks vahel ka teine pool ära näha. Ja suutagi võtta vabalt... 

Samas- äkki mul lihtsalt vedas ja selle üle ei peakski filosofeerima?

Kokkuvõte 4

 Ah, ilu...

Ilu tõstab mu õnnepügala kohe mitu kraadi ülespoole. Ja mitte ainult sel aastal! Vajan ilu kui ōhku.

Ilu on orelivilede korrapäraselt kasvavas-kahanevas reas, mis peegeldavad läbi aknaklaasi loojuvat päikest.

Ilu on kirikuõpetaja mõtiskluses, kelle südamesse minevad sõnad oleksid lausutud otsekui ainult mulle, just õigel ajahetkel ja otsekui eelnevalt lahtiräägitud hingevalu raviks.

Ilu on vitraažaknas, läbi mille peegeldub kunstniku hing, mis põimunud sellel kujutletud piiblilooga.

Ilu on naljatlevas päikesevalguses, mis joonistab päris-võlvakende kõrvale nende sama suured kollakad koopiad. 

Ilu on muusikapalas, mida olen sadu kordi mänginud, kuid mis järsku ühes esituses toob ihule külmavärinad.

Ilu on andeka muusiku vokaalis või poognatõmbes või sillerdavas õhuvoos ja aukartuse-tundes, et just mina võin temaga koos musitseerida. 

Ilu on inimeste elulugudes ja usalduses avada mulle oma hing- ka siis kui tahaksin nutta, et kui palju on seal valu, aga kui tublid nad sellest hoolimata on!

Ilu on Helise armastavas näos ja rahulikus olemises, kui ta toimetab otsekui hea haldjas oma väikeste poegadega. Või kui me istume köögilaua ääres, auravad teetassid ees. 

Ilu on Loviisa armsas hääletoonis ja ettesirutatud kätes, kui ta õhtul voodist “veel üks kalli!” nurub. 

Ilu on Lisanni asjalikes suurtes silmades, kui ta mulle oma põnevast unenäost pajatab. 

Ilu on Karl Johannis, kui ta hetkeks oma rahmeldava teismelise oleku unustab, mulle müraki! sülle prantsatab ja mulle rutaka põsemusi kingib.

Ilu on Otto näoilmes ja tema vapustas kaheaastase jutuvadas kui me koos rongiaknast välja kiikame.

Ilu on Rubeni silmades ja tema väljendusrikkas suujoones just hetk enne nutmahakkamist.

Ilu on muusikas.

Ilu on pikas fraasis, mis lõpuks veatult õnnestus. 

Ilu on andeka inimese seatud sõnades.

Ilu on kaunis ja sügavamõttelises luules.

Ilu on pooleldi jääkaane all olevas lombis.

Ilu on heade inimeste suurtes tegudes.

Ilu on kuumas suudluses. 

Ilu on augustikuises tähistaevas.

Ilu on peegelsiledas meres.

Ilu on pilvedes, millest kumab läbi punakas päike. 

Ilu on tammes, mis Muhus keset põldu ja tammes, mis mu magamistoa akna all. 

Ilu on õitsevas ohakas.

Ilu on naerus, mida naerame koos sõpradega, lausa hingetuks...

Ilu on punastes geellakitud küüntes.

Ilu on imeilusates kõpskingades.

Isegi hingevalu võib olla ilus, kui seda on vähesel määral. 

Ilu on meis kõigis. Kui palju me seda igapäevaselt näeme? Kui palju lubame enesel seisatada ja märgata, kui õnnelikud me oleme? 

Mine nüüd peegli ette ja vaata, kui ilusad silmad sul on!

Kokkuvõte 3

 Tähendusrikkad vestlused. 

Sel aastal on neid olnud üksjagu. Ma ei saa öelda, et kõik tähendusrikkad vestlused mu õnnenivood kergitaksid, tähendusrikkus ei pruugi nimelt alati kanda ilmtingimata üdini positiivset sõnumit. Vestlus koosneb ju suurelt jaolt kahe inimese info- ja energiavahetusest, sisaldades lisaks verbaalsele eneseväljendusele ka hulganisti mitteverbaalseid nüansse. Nii võib vestlusest tulenev "laiendatud vaatenurk" vestlevaile osapooltele kas sobida või kaugeks jääda. Ometigi võib pidada tähendusrikkaks kõike, mis hiljem sügavamalt järele mõtlema paneb. Isegi siis, kui mõni inimene satub me ellu ajutiselt, otsekui riivamisi, võib tema vaimsus või eluvaade jääda kauaks meelde ning anda üha uut ja uut mõtteainet.

Kõige tähendusrikkamad vestlused olen maha pidanud siiski oma kõige lähedasematega- pereringis või sõpruskonnas. Kas pole huvitav, et iga inimesega kerkib esile erinev nüanss. Ei, ma ei mõtle seda, et osadega ei saa teatud teemadel üldse vestelda. Pigem pean silmas loomuomast jäikust või paindlikkust, vastuvõtlikkust, teemas püsimise oskust, argumentatasiooni- kõike seda, mis teeb meist kordumatud inimesed. 

Mul on väga erinevad sõbrad. Mõni neist kingib mulle aeg-ajalt muuhulgas tähendusrikkaid vestlusi. Õigupoolest ma lausa vajan vahel mõningast "inventuuri". Mu sõnum on aga siinkohal see, et ma tean, mis teeb nad minu jaoks turvaliseks- see on just see saladuslik isikupära, mida pole sõnadesse võimalik panna! Teadmine, et vestlusega kaasneb nauding ja rahulolu, et vestlus on emotsionaalselt ja intellektuaalselt võrdsel tasemel, et saab naerda ja et saab midagi jälle paika panna.

Inimeste kordumatust meeles hoides on lihtsam anda tähendus ka neile vestlustele, mis küll soovitud rahulolutunnet ei andnud, kuid mingil määral märgilisteks siiski said. Näiteks vestlused vastas-sugupoolega. Tooksin esile kahte, mis mõlemad lõppkokkuvõttes valmistasid pettumuse, kuid algusjärgus pakkusid siiski ka mõningast "mängu ilu". 

Üks neist kerkis esile suve algul mitme nädala jooksul, kätkedes endas sügavat dilemmat, kumb oleks õigem, kas vaidlemist vajavad asjad ruttu sirgeks vaielda või esimese vaidlemist vajava teema korral jäädavalt põgeneda. Olin sest intellektuaalsest "tolmu üleskeerutamisest" nii väsinud, et ütlesingi viimaks meelega "vale lause", vaadates pika pilguga põgenejale järele. Ta ei tea siiani, et piltlikult öeldes lavastasin end süüdi. Vaid üks lausumata lause- ja kõik läinuks teisiti.  Aga mina olin end eelnevalt juba liialt palju alla surunud. Kommunikatsioon, mille vajalikkust kõikides jutuajamistes rõhutasime, ei pääsenud tegelikult kordagi võidule. 

Teine vestlus vältas küll lühemat aega, kogudes enesele sisu kõigest ühe näruse nädala jooksul, kui oli see-eest valla pääsedes seda põletavam. Teemaks meeldimine, armumine ja armastus. Selles vestluses rääkis vastaspool end kahetsusväärselt sirgjooneliselt iseenese püstitatud lõksu ja sel korral olin mina see, kes põgenes. Ükski endast lugupidav daam ei saa leppida sõnade ja tegude vastukäivuse ja vähese emotsionaalse intelligentsiga, millest andsid tunnistust nn "proovilepanekud" ja teised manipulatiivsed võtted, mis olid härra seljakotti sattunud minevikust. Ma ei saa öelda, et meie vahel ei olnud "mängu ilu". Esialgu vägagi. Kahjuks tahtis see vägisi "mängu valuks" ära väänduda. Mõtteainet jagub siiani. 

Olgugi, et kaks ülalmainitud vestlust valmistasid mulle lõppkokkuvõttes pettumuse, pean neid siiski tähendusrikkaiks. Need õpetasid ka mind. Just need vestlused tõid mulle teadmise, et eneseväärtustamine ei pea olema enda väärtuse jõuline esiletoomine. Seda kas märgatakse või mitte. Kui tekkinud kontakt on teise jaoks väärtuslik, ei soovi ta seda kaotada, ei kasuta sobimatuid võtteid, ei jäta teisega arvestamata. Enesekesksed inimesed aga ei märka enda kõrval kedagi. Nad ei tunne teise poole soojust, ega anna seda ka vastu. Nad on hõivatud valvelolekuga, et headuse taga võib olla mingi lõks. Ja vaat seda ei saa muuta. Need dialoogid ei vii kuhugi ja tuleb otsemaid lõpetada. 

Teate, millised vestlused mulle kohe üldse ei istu? Üldiselt ei nimeta ma end feministiks, aga mind teevad vihaseks, kurvaks või nõutuks vestlused inimestega, kes mind minu naiseks olemise tõttu ära kuulata ei läbe, mu juttu sisse sõidavad või me vestluse ühepoolse monoloogiga lämmatavad. Ka selliseid tuleb vahel ette. Mulle tohutult meeldivad targad mehed. Aga mitte ainult. Kui tarkusega ei kaasne mingis osas alandlikkust, lugupidamist, austust ja avatud olekut, ei ole vast kellelgi erilist tahtmist kehastuda seaks, kelle ette pärleid visatakse... 

Vaat nii on nende tähendusrikaste vestlustega. Närvekõditavate ja tavaliselt tohutult inspireerivatega...

Kokkuvõte 2

Järgmine oluline punkt, mille enda jaoks kirja panin, on rahuseisund.

Rahuseisund on õnnetundeks lausa hädavajalik. Et lõppev aasta oli rahuseisundi kogemiseks mitmel põhjusel äärmiselt ebasoodne, tundsin end selle järele lausa janunevat. Koroona ajal, mil olime lastega päevade viisi ninapidi koos, ei olnud iseendasse süvenemiseks, oma mõtete kuulamiseks ja seeläbi rahuseisundi saavutamiseks üldse mahti. Jah, mäletan üksikuid hetki kamina ees, tugitoolis, saunalaval või aias, kuid praegu tunduvad need mulle pigem kui varastatud hetked, ajatilgad, mida võidi igal järgneval sekundil minu aegruumi sisenedes pihuks ja põrmuks muuta, mistõttu tundsin juba neisse sisenedes pisukest süütunnet ja ärevust, mis muutis tekkiva rahuseisundi juba eos peaaegu rahuseisundiks ja tekitas veelgi suurema igatsuse päris rahuseisundi järele. 

Süütunne, selgitan, on seotud sellega, et ma tean, et mul tuleks alati oma kolme teismelise jaoks olemas olla, kui nad mind vajavad, aga vahel, kui mind valdab toosama rahu-igatsuse tunne, on just reaalne kohalolek kõige raskem. Ma ei poolda lahutuse korral laste jagamise osas kahe kodu varianti, aga juhul, kui üks vanem panustab oma aega juba pelgalt isikuomaduste tõttu kordades vähem, kui oleks vajalik vanema-lapse väärtusliku suhte kujunemiseks ja alalhoidmiseks, tuleks teisel vanemal oma mõningane päris oma aeg siiski välja võidelda. Paraku ei ole ma seda siiani ära õppinud. Löön käega ja mõtlen, et mu niiväga oodatud lapsed on ju lapsed vaid korra. 

Muide, vahel olen tundnud rahuseisundit ka koos lastega. See juhtub kõige sagedamini hommikuti kooli sõites. On veel veidi hämar, aga algava päeva valguskuma lubab end juba aimata. Liiklus on tipptunnile omaselt närviline. Autost on moodustunud justkui meie oma tilluke vaikne ruum, kus saame segamatult mõtiskleda oma hommikusi mõtteid, lubamata ligi väljastpoolt tulevaid ärevaid mõjutusi. Tunnen noil hommikuil, et me ühine sõit võiks kesta veel ja veel...

Imeline rahuseisund võib vabalt tekkida kahe teineteisele tähendusrikka inimese vahel. Näiteks usalduslikus ja lähedases paarisuhtes. Kui hea on armsa inimesega lihtsalt kõndida ja vaikida! Leida üles teise soe pihk ja enda sõrmed selle ümber põimida. Või siis seisatada ja kallistada, kohe kaua-kaua. Või lebada teineteise kõrval voodil ja lihtsalt kuulata, kuis sekundeist moodustavad minutid. Kuidas südamed löövad. Kuidas soontes voolab armastus...

Ja lõpuks palve. Vaikuses. Iseendas. Palve, mis ühendab tänu ja igatsuse. Palve, mis lendab, kui puurist väljalastud lind taevalaotuse poole. Palve, peale mida tunned, et süda on kerge. Et seda on kuuldud.

Jah, see igatsetud rahuseisund...

(järgneb)

 

Kokkuvõte 1

 Veel veidi üle kuu on jäänud seda kummalist 2020. aastat, mis pakkus hoopis teist reaalsust, kui see, millega tavapäraselt harjunud olime. Kui tavaliselt hakkan tegema lõppeva aasta kokkuvõtet alles detsembri teises pooles, siis sel aastal tundsin endas seda soovi juba praegu, novembri viimastel päevadel.

Palusin täna ühel oma kliendil järjestada tema laiemal õnnetunde skaalal asetsevad tegevused või seisundid või lihtsalt maailma asjad, alustades hetkel kõige olulisemast. Sel ajal, kui ta mõtles, kirjutasin üles ka endale pähekaranud märksõnad, küll üsna juhuslikus järjekorras, aga üsna kindla käega. Püüan neid alljärgnevalt veidi analüüsida.

Teekond. Sel aastal, mil kuhugi kaugemale reisida ei saanud, muutus teekonna tähendus minu jaoks iseäranis oluliseks. Ma ei tea, kas see oleks laiemal õnnetunde skaalal lausa esimesel kohal, üks tähtsamatest aga kindlasti. Teeleminek, olgu siis matkama, väljasõidule, maale või mujale, sai sel aastal erilise rõhuasetuse. Hakkasin esmakordselt teadlikult tajuma ja nautima teelemineku-eelset ootusärevust, mida seni olin teadvustanud vaid pikemate välisreiside eel. Äraminek omandas otsekui rituaalse tähenduse, seda just meelelise valmisoleku võtmes. Esimest korda ilmnes see kummaline tunne enne kevadist eriolukorda, kui sõitsin Iisraeli asemel Hiiumaale. Äkki võib lausa nii öelda, et alates sellest ajast õppisin eriliselt avatud meelega minema ja olema ning kõik minu teekonnad muutusid seetõttu otsekui palverännakuiks? Tundsin pühalikku tänulikkust Hiiumaal, Muhus, Saaremaal, Ruhnus (seal küll mööndustega), kahel korral Lõuna-Eestis, veelkord Hiiumaal, Tartus, Rakveres, Kadrinas, Pärnus ja Haapsalus. Lindude kisa Orjaku loodusrajal Hiiumaal, võimas "lahtilaskmise riitus" minu väepaiga, Üügu panga lähistel, kõnelus nunnaga Saaremaal, inimtühi Limo rand Ruhnus, idülliline Rõuge mäeküngaste ja järvesilmadega, unustamatu vaatepilt Urvaste kirikule, Paistu pühakoja rohtukasvanud ümbrus, tähistaeva vaatlemine öisel Sääre tirbil, mälestuskildude korjamine Emajõe ääres, tammik ja sahisevad lehed Rakveres, pitsitustunne ühes armastusega vanaema kunagise aia ja lagunenud kirikumõisa maja juures, igavikulised mõtted Pärnu pikal muulil ja üks romantiline sügispäev Haapsalus- kõik need rännakud ja neil rännakuil kogetud aistingud on ülimalt tähtsad, aitamaks mul teadvustada õnnetunnet, mida pakub üks avatud südamega läbielatud teekond.

Ka mu isiklik elu on praegu otsekui rännak. Ma tõesti ei tea, kas ja millal kogen päralejõudmist. Hetkel õpin end tormamast tagasi hoidma. Mul on nimelt tohutult võhma, olen väga intensiivne ja minuga on ilmselt raske sammu pidada. Kui pean pidevalt üle õla tagasi vaatama või kellegi järeleootamiseks lausa seisatama, muutun kärsituks. Käesolev aasta on mu teele saatnud paar pidur-põhjas inimest, keda mõne teelõigu jooksul olen endale omaselt hambad ristis järele lohistada püüdnud. Saage aru, olen ju aastaid olnud ainuvastutaja, see, kelle sõna loeb. Niisiis ei heiduta mind eriliselt ka vastupanu. Õnneks jätkus mul viimaks oidu taipamaks, et täiskasvanu pidurdusjäljed tekitavad siiski vaid pikki poriseid roopaid, ei enamat. Teelahkmed ei olegi selles valguses väga hirmsad. 

Mu enda kõige sügavam teekond sel aastal on olnud läbi inimsuhete enese tegeliku väärtustamise suunas. Olen imestades tõdenud, mismoodi ma ikka veel püüan esmalt kohanduda. Ka täiesti vastuvõetamatuga! Seejärel ilustada. Kuidas mu enese soovid ja vajadused jäävad otsekui kurgulakke kinni, kui neid otse ja konstruktiivsel viisil pean kuuldavale tooma. Kuidas ma jätangi olulise ütlemata ja kui neid ütlemata sõnu saab liiga palju, kuidas ma need siis valimatult välja paiskan... ja minema torman. Ja kuidas mul siis pärast kahju on ja ma kahtlen, kas tegin ikka õigesti... 

Vaat see on minu teekond. Nüüd olen siiski enese väärtustamises juba palju parem. Viimati ütlesin lausa kõik välja. Jah, enda jaoks tsipake liiga hilja, aga ütlesin. Edasi saab ainult paremaks minna...

(järgneb)

Kadrinas

 Loobu jõkke on Kadrina kohal tekitatud pais, et sealne rahvas saaks seal ujumas käia. Paisust on moodustunud väike järveke just sellesse paika, kus ma endale umbes kolmkümmend viis aastat tagasi jõemuda sees pudelipõhja jalga astusin. 

Nad otsisid mulle paaniliselt sõpru, et ma pisutki kauem Kadrinas oma suvepäevi suudaksin veeta. Vanaema majas elas küll üks H.-nimeline tüdruk, kellega ma vahel mängisin, aga tema sõber oli omakorda üks K., kes liiga sageli ei tahtnud mind kampa võtta, kuna olin ikkagi kaks aastat noorem. Valetasin küll maad ja ilmad kokku, et end huvitavamaks teha, aga erilist sõprust see siiski kaasa ei toonud. Mäletan, et K. elas vanaema majast kaks maja edasi. Käisime vahel tema ukse taga koputamas ja mulle on meelde jäänud, et korteris, kus ta elas, olid akende ees ülipaksud kardinad, mistõttu kogu elamine oli kottpime ja tekitas seetõttu mõningast õõva. 

H. juurde tuppa ma vist ei sattunudki. Mäletan vaid ühte kummalist rattasõitu ta vanaema juurde Lantesse, mõni kilomeeter Kadrinast eemal. Kolmekesi ühel rattal. H. väntas püsti, mina olin sadulal, jalad rippus ja K. istus pakiraamil. K. käes lohises veel üks pikkade koibadega ahv.

Ahjaa, vahepeal oli mu sõber ka keegi A. vanaema kõrvalmajast. Mäletan, et mul oli rangelt keelatud minna Hulja metsa, aga A.-ga võtsin ma selle teekonna otsejoones ette. Tegelikult ei ole mul siiani aimu, kus see Hulja mets õigupoolest täpsemalt asub, küll aga mäletan tohutut põnevust ja pisukest hirmu, mis keelatud tegevusega kaasas käis. Kas me sinna metsa üldse jõudsime, seda ei mäleta. A.-ga sõbrustamise peale ei vaadanud vanaema väga hea pilguga. Olevat kahtlasest perekonnast. Maailma kõige õudsemad inimeseloomad olid vanaema arvates joodikud.

Aga millalgi saabus K.-periood. See on mu Kadrina suvede meeldejäävaim. K. oli mu ema lapsepõlve naabritüdruku tütar. Ükskord kutsuti K. koos emaga meile ja öeldi, et me hakaku nüüd omavahel mängima. Mind võlus K. kohe. Esiteks- kui ta hambad kokku pani, läks ta alumine hambarida ülemisest ettepoole! Ma proovisin päris tükk aega salamisi suud samamoodi sättida, aga viimaks tunnistasin siiski ebaõnnestumist, kuna minu hambumus oli teistsugune ja üldsegi mitte nii lahe. 

Teine üliäge asi K. juures oli tema operatsiooniarmid. Üle kõhu. Vist mitu pikka. K. kodukaevu juures oli nimelt väetisekoorem ümber läinud ja K. olla seda vett joonud, mistõttu ta sai nii suuri tervisekahjustusi, et veetis vist kogu ühe kooliaasta Moskva arstide hoole all, kus talle tehti mitmeid operatsioone. Kuna mina soovisin lapsepõlves raudselt arstiks saada, avaldas K. haiglalugu tohutut muljet. Nülgisin peale nende vägevate opiarmide nägemist oma nukud päris vaeseomaks. Üks nukk, Triinu on siiani alles. Tema kehalt on raske leida armita paika. Nuku tagumik on sääraseks sõelapõhjaks süstitud (sirkliga!), et kui ta veidiks vette asetada, tekib noist aukudest kastekannu efekt. Vaat millist mõju võib lapsepõlves avaldada teine laps oma looga!

K. elas jõe lähedal. Õigemini teisel pool jõge. Tema juures kodus käisin ma üliharva, kuna ta isa oli "must junn". Jah, just nõndamoodi oli K. ema minu emale oma meest iseloomustanud. "Ah, üks must junn on," rehmas ta hooletult käega... Minu meelest oli selline iseloomustus pisut ohtlik. Mäletan end kord K. toas istumas ja ettevaatlikult ringi vaatamas, millal "must junn" nähtavale ilmub. Aga õnneks ta sel päeval ei tulnud. K.-l oli hoopis jube äge voodi- selline madala põhja, ent tohutult kõrge peatsi ja jalutsiga.

Näh, jälle läks jutt lappama! Ühesõnaga seal jõe ääres, kus nüüd paisutatud on, käisime me K.-ga mängimas. Just sealt läks üle jõe ilus jalakäijate sild. Ühel pool silda oli jõe põhi mudane, teisel kivine. Veidi eemal oli ka üks sügavam koht, kus sai end kuuma ilmaga sisse kasta. Silla juures oli selleks liiga madal.

Sel päeval mängisime mingeid uurijaid või asjadeotsijaid. Sumpasime aeglaselt mööda jõe mudast põhja. Vahepeal  oli mudakiht sügavam, vahepeal mitte niiväga. Ülalkihtides oli muda pruun, allpool päris must. Ja seal ma siis ühtäkki tundsingi, kuidas talla all, suure varba juures oli korraga mingi rebimise tunne. Tõstsin jala üles ja koos mudaga tilkus vette tumepunast verd. Mul tulevad siiani külmavärinad seljale, kui sellele mõtlen. Keegi segane oli pudeli jõkke puruks pildunud ja minu jalg leidis selle sakilise põhja üles. 

Jõekaldal sõi lehmakari. Neid karjatas üks vanem tüdruk, noh, peaaegu neiu. Millegagi me tema tähelepanu köitsime, võibolla ma näiteks nutsin valju häälega, igatahes mingil hetkel tõttas ta appi. Ta talutas mind K. maja juurde ja pani mu jala sealsamas õues külma veega täidetud kaussi. (K. ema ja "musta junni" polnud ilmselt kodus). Mäletan, et kausis ujusid vereklombid. Siis sidus neiu mu jala kinni ja käskis ilmtingimata koju minna ja seda vanaemale näidata. Kui veidike rahunesin, tegin nagu muuseas juttu ka tema lehmakarjast ja ta vastas mulle pisut kaastundliku naeratusega: "Sina oled vist küll linnatüdruk." Selgus, et need olid hoopis pullikesed.

Vanaemale ma oma jalga ei näidanud. Ei samal ega ka järgmisel päeval. Kartsin niiväga, et sellega olnuks K. juures jõe ääres mängimisel kriips peal ja minu suvi jälle igavalt hall, tubane ja sunniviisiliselt raamatutega. Võtsin hoopis salaja ta sahtlist streptotsiidpulbrit (vene ajal oli selline imevärki asi), raputasin iga päev oma haavale ja toppisin plaastririba peale. Olin noor, tugev laps. Haav kasvas ilusti kinni, hoolimata jätkuvatest jõemängudest.

See lugu meenus mulle eile, kui ootamatul põhjusel pikemaks Kadrinasse peatuma jäime, kui esialgu planeeritud ja sealsamas jõe ääres aega parajaks tegime.

Emotsionaalselt olin lapsepõlves Kadrinaga palju tihedamini seotud, kui Muhuga, kus palju meelsamini pikemat aega suvitasin. Kadrinat mäletan läbi kõikide aastaaegade, läbi erinevate elusündmuste, pidude, sünnipäevade, matuste. Kadrinas olid inimesed, kes mind armastasid. Võibolla see paik ise polnudki niivõrd oluline. Muhus oli aga vastupidi. Koht oli ligitõmbav ja eriline, inimesed mitte niivõrd. 

Tohutult oluline on sellistele asjadele vahel mõelda.

Onupojad ja muud

 Mõelda vaid, kui olin laps, olid kõik mu sugulased vanuses pluss-miinus viis aastat, puha poisid. Mul oli ja on kolm onupoega, kellest kaks on minust umbes kolm aastat nooremad. Üks neist isapoolne, teine emapoolne. Ühe onupojaga pidin hakkama saama Kadrinas, teisega Muhus. Kolmas on minust nii palju noorem, et temaga ei pidanud üldse hakkama saama. Ma ei mäleta, mida me Kadrina onupojaga koos tegime. Ilmselgelt ei mänginud me temaga lauamänge ega lugenud raamatuid. Ta oli täielik spordipoiss, mul olid jällegi rohkem vaimsed huvid. Vahel jõlkusime vist niisama Kadrina peal ringi. Mäletan, et kui ta sõbrad platsi ilmusid, tahtsin ruttu jalga lasta, sest muidu tundusin endale titekarja hoidjana.

Teise onupojaga oli tegevusi rohkem. Muhus oli muidugi suviti hoopis rohkem ka muid poiss-sugulasi. Tihtilugu näiteks kolm vanatädi tütrepoega või vähemalt kaks, üks minust pool aastat vanem, teine aasta noorem. Käisime õhtuti oma küla spordiväljakul. Seal mängiti minu õnnetuseks jalgpalli. Vahele kimuti suitsu. Aga mul lihtsalt ei jäänud muud üle, kui ikkagi nendega kokku hoida. Mis ma muidu suved läbi teinud oleksin! Kogu külas olid minu meelest ainult poisid- oma paarkümmend tükki. Nende vanus ulatus tõesti pluss-miinus viis aastat minu omast, aga kummalisel kombel polnud vanima ja noorima vahel mingit vanusevahet märgata. Vanemad poisid olid ühest küljest noorematega sõbralikud, teisest küljest vaimselt nendega umbes samal tasemel. Mingil ajal hakati pruukima alkoholi. Ka meie vedasime teismeeas salaja vanaisa koduõlut välja- ja jäime muidugi ka vahele. 

Kurval kombel aga hakkas nii mõnelegi mehehakatisele alkohol õige pea liiga palju meeldima. Sel ajal lõin mina juba sellest kambast lahku. Hiljem kuulsin, et üks või teine oli end purjuspäi surnuks sõitnud või ära uppunud. Praegu on vist nii, et enamus, kes saavad eluga hakkama, on mandrile kolinud. Need, kes jäid, on aga alkohoolikud. Ja minu onupoeg on ainumas, kes elab saarel ja ei joo. Mu isapoolses suguvõsas pole ühtegi alkohoolikut. 

Hoolimata sellest, et olin suguvõsa ainus tüdruk, ei tundnud ma end eriti hoituna. Vastupidi, pidin end pidevalt tõestama nagu poiss. Rallisin kambakesi mööda metsaaluseid, kukkusin alatasa põlvi ja küünarvarsi puruks. Tagusin ennastunustavalt jalgpalli. Käisin kolm-neli korda päevas meres- vahet polnud, mis ilmaga. (Minu meelest ei osanud meist keegi ujuda.) Minu kuuldes ropendati räigelt. Kui sain teisme-ealiseks, pidin kuidagi leidma võimaluse salajaseks riiete-vahetuseks. Palju oli häbitunnet ja mitte-olla-oskamist. Praegu paneb see mind heatahtlikult muigama, toona oli otsekui eluküsimus.

Nii Kadrinas, kui Muhus oli vahel nii hea sukelduda vaiksesse tuppa, kus olid suured raamaturiiulid. Ja lihtsalt lugeda. Seda tegevust ei mõistnud kumbki mu onupoeg. Teised mees-sugulased ka mitte. Vaat selline mälestus täna...

Maarjapäev

Takerdusin püksepidi kibuvitsa teravasse haardesse. See ei heidutanud mind- trügisin taamal punetavaile lihavaile marjadele aina lähemale. Mari marja haaval täitsin oma kotti sügisese saagiga. Mari marja haaval liikus mu mõte suvega hüvastijätu suunas. Päriselt kohale jõudmata.
Taevas avas nutuluugid poole korjamise pealt. Mu kindad, mis olid kätte tõmmatud kaitseks okaste eest, muutusid järjest niiskemaks. Vahused lained mässasid otse põõsastiku selja taga. Auklikule kruusateele kogunesid suured hallikaspruunid poriloigud. Paksud hallid pilved sõudsid aeglases ükskõiksuses lähemale ja kallasid mornilt lisa.
Punastel marjadel on verd tugevdav vägi. Naised poetavad teineteisele neist tehtavate erinevate imeravimite retsepte. Igaüks sooviks teada anda, et just tema oma on kõige maitsvam ja kõige väekam, aga nende hääled segunevad meretuules nagu kajakate kisa. Varsti tõusevadki nad ükshaaval lindudena lendu. Esimesed arglikud tiirud tehakse sealsamas kibuvitsapõõsaste kohal. Seejärel kogutakse kiirust ja kõrgust ning lubatakse enesele lühikesi merepealseidki kaari. Alles pika proovimise peale julgevad üksikud julgemad söösta päris avamere kohale.
Ma olen alati naisi imetlenud. Mitte et ma mehi poleks. Aga ürgne naiselik vägi tõstab tõepoolest taevaste piirile. Vilunult rebitakse pilved pooleks. Lõhkiste pilvevattide vahelt hakkab paistma esmalt kollane kuma, siis aga juba päikese enese pimestav serv. Äkitselt lööb kogu silmapiir otsekui lõkendama. Ähvardav rajupilv saab kõhualust soojendust, kukub vallatult itsitama ning liigub hüpeldes minema. Huumoriga saab alati! Seal ta nüüd purjetab, kes teab, kas Soome või mujale...
Sirutan selga. Nüüd kisavad küll kajakad. Naised aga kõnnivad väärikalt põllult teerajale, otsekui ei teaks pilvede rebimisest midagi. Seon ka oma kotikaela kinni. Õige mul vaja suud paotada!
Lainete müha muutub tasapisi iidseks lauluks. Võibolla seda ei mäletatagi enam. Võibolla on sel muutunud viis, äkki hoopis sõnad? Aga ta tuleb igal juhul tuttav ette, tekitades tänutunde me olemisele, põlvnemisele ning isade Jumalale. Seda võidi laulda hällilauluna, kiituselauluna, palvelauluna või leinalauluna, töö- või puhkehetkel, metsas või põllul. Või lasti see siinsamas Naissaare vahuste lainetega mere ääres vaprate naiste väelinnuna lendu üle kogu Maarjamaa? 

Kui hea, et just Maarja meid oma punaste marjadega külma aega saadab! Ta puudutus on soe nagu ema pai. Veel merelgi, kaugel kaldajoonest...

Naissaarel, Neitsi Maarja sündimise pühal 8.09.20

Janu

 Vanavanemate päev.
Täna kümme aastat tagasi oli mu vanaemal veel kolm päeva elada. Ta veetis elulõpu diakooniahaiglas, mida külastasime peaaegu igapäevaselt.
Sel päeval oli vanaemal tohutu janu. Ta palus, et ulataksin talle vett. Tegin nagu palutud. Joonud kruusi tühjaks, palus ta veel vett. Palatisse sisenenud õde või hooldaja muutus meie tegevust nähes rahutuks ja ütles, et ma ei tohiks talle enam vett juurde anda. See ei lähe tal enam kuhugi, toonitas ta, ta oksendab selle nagunii varsti välja ja see teeb meile lihtsalt tööd juurde.
Ma ei tohi sulle enam vett anda, ütlesin vanaemale. Aga mul on nii tohutu janu, palus tema. Jäin hetkeks mõttesse.
Mina ei saa tema heaks praegu muud teha, mõtlesin, kui anda talle vett, kuna tal on janu. Ja seejärel saan ma palvetada, et ta jõuaks eluvee allikale, kus janu ei ole enam, ei ole ka valu ega kannatust. Kui kasvõi paariks sekundiks muutub ta olemine paremaks, on see parim, mida praegu teha saan.
Andsin talle sel päeval veel mitu korda vett. Ma ei tea, mis juhtus "pärast". Ega  me keegi, elavad, ei tea, mis juhtub "pärast". Saame vaid loota ja palvetada.
Armastuses tehtud teod ei pruugi vahel olla väga otstarbekad. Aga kui need on armastusest kantud, on see igal juhul parem, kui keeldumine teha oma armsale seda, mille järele ta parajasti januneb ja milles meie teda aidata saame. Keeldumine, sest "nii on talle parem", ei pruugi armastuse kontekstis üldse oma eesmärki täita.

Jeesus kostis naisele:"Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi." Jh 4:13,14

Muhu suvi

Muhu suvel on ka siis, kui ta nii kiire elutempoga kulgeb, nagu minu oma, rahu nägu. Otsekui vähenõudlik taim, kes, hoolimata sellest, kas teda kastad või mitte, kauneid õisi ning rohkeid vilju kingib, kannab ka Muhu suvi "las minna!" muretut loosungit ning kujutluses lööb ehk kõrvale viletki. Kui peaksingi mõnikord kulm kortsus seisatama ja raskelt ohkama, kui palju on veel teha, millal seda kõike jõuab, surub Muhu suvi mind õrna õlalevajutusega päevitustooli, pöörates mu pilgu esiteks pojengipõõsa rikkalikku õitemerre, seejärel kaugele kollaka põllu taha, raputades mu sõõrmeisse jasmiini uimastavat aroomi. Ja juba ma olengi otsekui ümber tehtud!
Lapsed joonduvad vastuvaidlematult Muhu suve esimese lustaka kutsungivile järgi. Kord näen neid ranna poole kadumas, kord meie aias luuramas, siis taotakse ülenaabrite juures ameerika jalgpalli või mängitakse naabritega lauamängu. Nende lustakas elustiil püsib säärasena kogu suve.
Juuli teises pooles lisandub minu Muhu suvesse ritsikaviiulite tuhandehäälne igatsuslaul. Ööd muutuvad taas pimedateks ja laotus täitub valgusaastate kaugusel plinkivate tähtkujude ning põhjast lõunasse kulgeva tähetolmuse Linnuteega. Üksikisiku ja universumi mastaapide vahe muutub kõige üüratumalt hoomatavaks peatset suvelõppu kuulutava augustikuu uneta öödel.
Mis on inimese elu, olen mõelnud neil hetkil veidike nukralt, pilk taevasse naelutatud. Sada aastat möödub nagu eilne päev. Kolm-neli põlvkonda on mälestuste piir, millele järgneb unustus. Ja kui raske on sellest teadmisest hoolimata targa südamega oma päevi arvestada.
Raputused toovad tagasi maa peale. Uudised elu haprusest. Kellegi liiga hilja avastatud haigus või ootamatu surm. Kuniks need püsivad kuuldekaugusest väljaspool, ei oska suhestuda. Aga kui on keegi, keda tunned või tead... olgu Jumal armuline.
Ah et minu mured? Teate, mul vist polegi neid! Tavaline keskeakriis aeg-ajalt. Ükskord  kirjutan sellest pikemalt, saate muiata! Vanemad, õde ja vend, ma ise, lapsed ja lapselapsed oleme terved- see on peamine. Lisaks esmakkassiline Universumi vaatlemise platvorn koduküla ranna suurel lamedal kivil...
Suve jagub veel, jah, augustist on veel kaks kolmandikku ees! Kordan seda otsekui lohutuseks. Tegelikult tean, et selleks aastaks on Muhu suvi taaskord möödanik. Lapsed on linnas. Enam pole pikka olemist.
Tähed on täna eriti hiilgavad. Linnutee lausa sädeleb teemantipurust. Teises külas laulab keegi valju häälega. Merel annab viimane praam ärasõidu signaali.
Ma ei tea enam, kas eksisteerin hetkes või ajatuses, iseendana või osakesena lõpmatusest.
Elu on ikkagi...  nii eriline.
Muhu sealjuures.

Emadepäeval emast

Mu ema sünnitas mind 21-aastase tudengina tänapäeva mõistes küllaltki ebakindlasse maailma. Toona nii ei mõeldud. Lapsed sündisid armastusest, nii ka mina. Mis sest, et mu vanematel polnud kuni mu 5-aastaseks saamiseni oma kodu, mis sest, et elasime algul mu vanaema, siis vanatädide, siis ema sõbranna ja siis veel ühe vanatädi kapi taga või elutoas. Kui meenutan vana lintmakiga tehtud ülesvõtet, kus mu ema ja isa 1,5 aastast mind intervjueerivad, kumab sealt läbi puhas armastus ja hool.
Rohkem mälestusi emast (ja tema kõrval alati ka isast) on mul alates sellest ajast, mil olime juba kolinud esimesse päris oma koju. Olin siis viiene ning õige pea sain endale venna. (Naljakas on mõelda, et kui mina kolisin praktiliselt kogu väikelapseea, on õde ja vend sellest kogemusest priid. Nende mäletustes on olnud lapsepõlvekoduks vaid üks maja, kus millalgi nende eelkoolieas vahetati kolmetoaline korter keskmise paraadna esimesel korrusel neljatoalise vastu teepoolse trepikoja kolmandal korrusel.)
Lapsepõlve-emast meenub mulle kõigepealt suur muretsemine. Mõistan praegu, et tal ei olnud kerge. Vend oli suhteliselt närviline laps, kes oleks vajanud pikemat kodusoleku-aega väikelapseeas, kuid pidi minema varakult lasteaeda, sest selle ajastu inimesed pidid ju ometi tööl käima. Et ema töötas (ja töötab ka praegu) muusikakoolis, algas tema tööpäev pärastlõunal ja kestis kella seitsme-kaheksani õhtul. Hommikupoolikul valmistas ta söögi ja koristas toad. Minu koolist tulles oli alati soe toit potis või pannil. Mäletan, et imestasin, kui ühel või teisel sõbrannal sellist luksust polnud. Isa tuli töölt tavapärasel ajal, tema ülesandeks oli venna lasteaiast äratoomine. Päris koos sai me pere olla niisiis vaid mõne tühise õhtutunnikese. Nädalavahetustel siiski rohkem.
 Kolm aastat peale venda sündis mulle ka õde. Siis läks olukord veelgi keerulisemaks. Õel ilmnes nimelt juba imikueas tugev toiduallergia, mis päädis astma ning lugematute bronhiitide-kopsupõletikega, magamata ööde ja nädalatega haiglas. Ema mure kasvas ärevuseks, ta tass kippus tihtilugu tühjaks saama. Tulid peavalud, nõrkushood. Kui õde oli 3-4 aastane, hakkas isa aeg-ajalt Soomes tööl käima, mis on tagasi mõeldes täiesti erakordne, sest piirid oli ju veel nõuka-ajale kohaselt kinni ja tal tuli reisida Leningradi kaudu. See kõik oli pere heaolu hüvanguks, kuid eks emale lisas see koormust veelgi juurde.
 Ema mure ei jõudnud toona minuni. Tajusin seda ärevusena ja muutusin teismeeas üsna trotslikuks ja raskeks lapseks. Koolivahetus kuuendas klassis lisas ehk pingeid veelgi. Nüüd, tagantjärele mõeldes, mõistan hästi, miks mu ema oli "konstantne akna peal passija". Tal kartis nimelt nii kohutavalt, et meiega midagi juhtub. Vanaema oli temaga sama paaniline muretseja. Ja noh... mina paraku enda lastega ka. Õnneks ei saanud ema neist asjust teada, mis ta otsejoones hullumajja oleksid viinud- mõtlen siinkohal oma hullumeelseid vee- ja õhuseiklusi, hiljem, teismeeas aga ohtlikke motika- ja autosõite mitte ehk kõige asjatundlikumate kaaslastega- mulle lihtsalt meeldisid adrenaliin ja põnevus, iseloomu eripära, mis teha... Ema sai õnneks muretseda väiksemate asjade pärast ;)
 Feissbukis on sel aastal palju reklaamitud võimaliku emadepäeva kingitusena ühte T-särki, mille rinnaesisel kiri "emal on alati õigus". Ma ei kinkinud talle seda särki, aga mõtlema pani see tekst siiski.
 Minu emal on ka tegelikult laias laastus olnud alati õigus. Kõigi oma kolme lapse osas. Ja tegelikult ka lapselaste osas. Seda eriti suhete koha pealt. Ja mitte ainult armu- vaid igasuguste suhete osas. Temas on hea annus nõia-Ellat. Ainult üks asi on halb- me ei kuula teda! Tal on nimelt omadus oma tarkust "filtreerimata kujul puusalt tulistada" ja sellega loomulikult tohutu vastuseisu esile kutsuda.
 Või kas tal ei olnud õigus, kui ta mu esimesele kõrvuni armumisele tulihingeliselt vastu seisis! Sain sellelt sigaandekalt, kuid lodevalt, valelikult ja kitsarinnaliselt noormehelt tohutult vastu näppe, kuid toona pälvis mu suurema pahameele hoopis ema halastamatu ettekuulutus suhte uppilendamisest. Olin läbikukkuja.
 Või ka mu pikk abielu, mis kunagi ema heakskiitu ei pälvinud ja mis kaks aastakümmet halastamatult mööda karisid triivis, kuni täiesti pilbasteks purunes. Praeguseks on küll selge, et lähedussuhte loomine sellise "pagasiga" mehega ei olnud isegi võimalik- aga kuulasin ma siis ema? Ei! Pidin selleni jõudma hoopis oma teraapia-õpingute käigus! Oma ämbrid tuleb ikka iseendal astuda. Et viimaks taaskord läbikukkumist tunnistada.
 Mu ema ei ole mingi ninnunännu-ema. Aga ometi olen läbi oma lõputute õppetundide hakanud talle "pihta saama". Ta on täpselt see, kes kasvas välja tugeva vanaema lapselapsest. Ta on täpselt see, kes kasvas välja tugeva ema lapsest. Ta on täpselt see, kust tema mustrid pärinevad. Seetõttu tundub ka tema armastus vahel pisut karmivõitu. "Filtreerimata kujul puusalt tulistamine" pole kuhugi kadunud. Aga kuulid on nüüd palju pehmemad. Aitäh Sulle nende eest, ema! Sul on alati õigus.

Emadepäeva eel (kirjutatud 9.05)

Käisime täna Kadrinas mu vanavanemate ja vanavanavanemate haudadel. Homme on ju emadepäev.
Esimesena süütasime küünla vanaema isa Tipu Jaani, ta esimese naise Loviisa ning nende tütarde Linda ja Anette haual. Tipu Jaani talus Lääne-Virumaa serval Ohepalu-Tapa loodusraja lähistel on praegu mu ema ja isa maakodu. Jaani ja ta esimest naist pole ma muidugi ise näinud, kuid nende tütred, mu vanaema poolõed elasid mõlemad väga kõrge vanuseni, üks Tallinnas, teine Kadrina lähistel. Üks, see Kadrina oma, oli ülivaga kirikuinimene, teine oma olekult pigem suurilmadaam.
Seejärel mälestasime küünaldega mu vanaisa vanemaid Oskarit ja Elviinet. Ka nendest puudub mul isiklik mälestus. Vanaisa kasvas üles nelja õega, kuid täiskasvanueas kahanes nendevaheline kontakt kahjuks peaaegu olematuks. Eriti teravaks muutus olukord kuuldavasti peale seda, kui õde, kellele vanaisa sünnikodu pärandati, selle võõrastele maha müüs. Vanaisa ei saanud vist sellest elu lõpuni üle. Laulu "Üks kask meil kasvas õues" ajal nuttis ta alati valju häälega. Noh, ta laulis seda enamasti muidugi vintis peaga, aga ega see valu vähenda... Mina ei tunne oma vanaisa-poolsest suguvõsast mitte kedagi.
Kolmandana käisime mu vanaema ema, Tipu Jaani teise naise Pauliine haual ja panime ka sinna mälestusküünla. Pauliinest olen siin blogis ka varem kirjutanud. Mäletan teda päris hästi, kuigi olin vaid kaheksane, kui ta suri. Pauliine oli samuti vaga ja usklik naine, kes elas kõrge vanuseni. Kui mina sündisin, elas Pauliine juba koos mu vanaema ja vanaisaga Kadrina kirikumõisa majas. Ju oli vanainimesel raske üksi paksude metsade vahel hakkama saada. Mina mäletan Pauliinet alatasa Jumala poole palumas, et miks too teda juba enese juurde ei kutsu.
Lõpuks süütasime küünlad vanaema Aino ja vanaisa Edgari haual. Neist kahest võiksin õigupoolest lausa raamatu kirjutada, kuigi nende elu oli ju näiliselt tagasihoidlik ning toonasele ajastule suhteliselt iseloomulik. Vanaema rabas 24/7 tööd, vanaisa nautis elu ja napsitas- tema kannatused jäid sõja-aega ja vääriksid omaette kirjandusteost. Mind paneb siiani imestama, missugune temperament ja missugused originalsed elumotod ses majas valitsesid! Seda kõike oli vahel lausa raske taluda. Ometi tundsin end alati armastatuna ning hiiglaslik osa minu kujunemisloost pärineb kindlasti just sealt.

Peale Kadrinat keerasime autonina Kõnnu, mu vanemate maakodu poole. Jah, siinasamma Tipu Jaani maadele! Ema, isa ja õde olid juba eilsest seal. Olin valmis selleks, et hoiame endiselt kahemeetrist vahet ja et annan vaid üle emadepäeva kingitusena mõeldud kolm rododendronit. Aga oh üllatust! Emal oli viirusehirm üle läinud, nii et jäime kohe kauemaks, käisime saumas ja istusime isegi soojas toas kamina ümber, kui õhtune jahedus maad võttis.
 Tundsin, et olen ikka püstirikas inimene- mina, neljakordne ema ja kahekordne vanaema. Kõik mu lapsed ja lapselapsed olid minuga. Mul on vanemad, kelle juurde saan sõita ning õde ja venna pere. Praegu on ülimalt ilus ja õrn aeg. Metsaalused on õitest tulvil, puudel puhkevad pungad, palju on rohelust, kuid samas tundub kõik veel läbipaistev. Kuidagi lihtne on olla õnnelik...

Liidi-tädi

Liidi ehk Liidia oli mu isapoolse vanaisa õde. Isapoolsel vanaisal Vassilil ehk Vasselil, nagu teda kutsuti, oli tegelikult lausa seitse õde-venda. Vanaduspōlveni anti elada kahel vennal ja kolmel ōel. Kolm venda jäi sõtta. Liidi oli selle pere vanim laps.
Kuigi kogu suur pere oli pärit ühestainsast Muhumaa Laane talust, asusid kõik ülejäänud õed-vennad peale vanaisa Vasseli sõjajärgselt elama Tallinna, kandes siiski tugevalt edasi muhulase identiteeti ning pärandades selle sama tugevalt ka oma lastele.
Põhjus, miks ma täna tädi Liidist kirjutan, on lihtne- too karakteerne isiksus kipub teenimatult vajuma unustuste hõlma. Minu põlvkond on viimane, kes teda mäletab.
Mu isa jaoks oli Liidi rohkem, kui lihtsalt tädi. Lõpetanud Muhus põhikooli, astus isa õppima Tallinna 46. keskkooli ning asus elama tädi Liidi ja tema õe Armilda ehk Milda juurde. Selleks ajaks oli Liidi õnnetult kaotanud oma ainsa poja ning küllap andis emata kasvava vennapoja eest hoolitsemine talle veidikenegi tagasi emaksolemise tunnet. Mu ema meenutab, et Liidi olevat isale isegi suhkru kohvitassis ära seganud!
Ma ei mõista siiani, kuidas on saanud selles väikeses Pelgulinna ühis wc-ga puumaja kööktoas elada nii palju inimesi! Olen aru saanud, et ka ajal, mil Liidi poeg Jaan veel elas, oli isa seal tihe ning oodatud külaline. Lisaks leidsid seal aeg-ajalt kuuldavasti varjualuse ka mõlema õe peigmehed, kellest küll äravõtjaid ei kujunenud, kuid küllap nad siis väikest viisi lohutust ikkagi pakkusid. Mis kõige olulisem- Liidi kodu oli ka minu esimene kodu Tallinna linnas. Kuidas me ema-isaga seal kapi taga elasime, ei oska kohe kuidagi ette kujutada...
Mul on sellest lihtsast kööktoast selged mälestused. Liidi voodi asus välisuksest kööki astudes paremal ukse kõrval. Sealsamas akna all oli ka tilluke söögilaud. Pliit seisis välisukse vastasseinas, toaukse kõrval. See uks ei olnud vist kunagi kinni- või kas seda üldse oligi? Toa keskele oli juhul, kui külalisi juhtus olema palju, paigutatud pikk laud. Toal oli kaks tänavavaatega akent. Nende vahel seisis kummut. Hiljem oli kummut paigutatud ukse kõrvale. Selle peal oli suur raadio. Milda voodi oli ühtede mälestuste järgi kapi taga, teiste järgi olid kapp ja voodi akende vastasseinas ridamisi.
Liidi oli sirge selja ja uhke astumisega tugev naine. Kusjuures kui ma praegu mõtlen, oli ta kehaehitus täiesti keskmine, kasv samuti keskmine, aga ometi mõjus tema olek tugevana. Ta ei olnud klassikaliselt naiselik, kuigi tal olid pruunid, kergelt lokkis juuksed, mis olid kuklapoolelt kinnitatud ümara kammiga. Ta sobis oma olemuselt hästi toonaste Pelgulinna agulimajade õhustikku, kus ei kurdetud pisku üle, vaid osati rõõmu tunda just sellest, mida elu parasjagu pakkus.
Liidi oli hästi lihtne inimene, kandis alati koduseid riideid, kitleid ja muud selletaolist. Sellega ta otsekui rõhutas oma valmisolekut lähikondlasi teenida või siis niisama seltsiks olla.
Liidi töötas kogu oma eluaja konduktorina. Nõuka ajal sõitis nimelt konduktor bussis kaasa, müües sõitjaile pileteid. Mäletan, et ta rääkis end olevat pikalt töötanud Virtsu liinil. Alles nüüd olen hakanud mõtlema, et ehk oli see tema viis hoida sel moel pidevat ühendust kodusaarega, millele vähemalt üle mere sai salamisi lehvitada.
Kui Liidit iseloomustada, tuleb esimese omadusena meelde tema jutukus. Ta oli väga seltskondlik, armastas külas käia ja võttis ka ise heameelega oma imetillukeses kodus külalisi vastu.
Ka meie juures käis tädi Liidi väga tihti. Juttude järgi olen aru saanud, et samuti teiste sugulaste juures. Tema oli meie suguvõsa häälekandja. Ma ei saa öelda, et oleksime nende külaskäikude üle pidevalt rõõmustanud. Liidi ei teatanud nimelt kunagi oma visiite ette. Ta lihtsalt tuli.
Nii mõnigi kord, eriti mu teismeeas, käis mulle jubedalt närvidele, kui ta minu tuppa juttu tuli puhuma. Aga täna vaatan asjale hoopis teise pilguga. See, mis tegi Liidist unikaalse inimese, kelle mäletus ei tohiks kustuda, oligi just tema fenomenaalne lugude vestmise oskus. Nii kahju, et keegi ei taibanud neid lindistada.
Olen vist ka siin blogis kunagi maininud, et näiteks Tallinna pommitamine on lausa piltidena mu silme ees just tänu tädi Liidi detailiderohkele jutustamisele. Ta alustas oma lugudega tavaliselt natuke kaugemalt, kaasates nagu muuseas inimesi, kes olid sel ajaperioodil ta kõrval, mäletades selgesti, mis üks või teine arvas või ütles ning kirjeldades olukordi, mis sündmusele eelnesid. Ja siis sündmus ise. Ma näen lausa filmilindina, kuidas ta keeldub varjendist ja seisab tundide viisi üksi oma mõnekuuse pojaga sellesama Pelgulinna kivist vundamendiga agulimaja kopitanud külmas keldris, pea kohal möirgamas ülelendavad lennukid ja plahvatamas allavisatud pommid. Ja millisena ta hommikul vargsi keldrist väljudes oma ümbrust näeb. Milline maja on maapealt pühitud, millest järgi tossavad rondid...
Teine meeldejääv jutt oli vendade sõttasaatmine... ja viiest kolme täies elujõus noormehe sinna jäämine. Mul läks kõhu alt õõnsaks, kui seda kõike kuulasin. Ehk seetõttu ei olegi kõik peensusteni meeles. Küll aga mäletan hästi Liidi vastust minu intrigeerivale küsimusele, (eeldusel, et kõik vennad said sõjas surma), et kas ta minestaks, kui need kõik ühel päeval ta ukse taha tuleksid. "Miks ma peaksin minestama", kostis ta rahulikult, "ma kutsuksin nad lahkelt sisse ja pakuksin süüa." Oli alles naine! Ma ise oleksin kindlalt minestanud.
Ja siis rääkis ta mulle mu vanaemast, kes ei saanud küll kunagi vanaema olla, oli isale emagi vaid paari aasta jagu, kui juba ära taevasse kutsuti. Jutustas, mis tema surmale järgnes, kuidas vanaisa kohe uuesti abiellus, puudutas raskeid ja vastikuid teemasid, intriige, ebaõiglust, asju, mida ma väga ei tahtnudki kuulata. Ikka sama soravalt, detailiderohkelt, kaasates palju tähtsat. Ka selle loo on mu aju lindistanud mälestustesse otsekui filmina.
Neljas meeldejääv lugu oli ta poja õnnetust surmast kihlveo, elektrilöögi ja kõrgepingeliinide posti otsast allakukkumise tagajärjel. Mõtlen praegu, et kuidas ta suutis sellest vesta nii rahulikul ja vaat et uinutavalgi toonil. "... ja ta ütles haiglas, ema, ma ei taha surra..." Praegugi tõusevad mul ihukarvad püsti. Kuidas ta siiski suri, kuidas olid matused, kuidas üks või teine nuttis. Ja kuidas tema ei nutnud. Mõtlen, et küllap oli jutustamine omamoodi teraapia, viis leinaga toimetulekuks.
Mäletan, et tädi Liidil oli vanainimesele kohaselt kokkukuivanud õhuke kortsuline nahk, mida vahel ta käe pealt üles venitasin. Ka selle juurde käis lugu, nimelt säärane, kuidas ta kunagi käega laualt puru pühkides enesele nõela käsivarde kaotas. Ma ei mäleta, kas see oli seal ka tunda.
Kui paljud meist jutustavad praegusel ajal lugusid? Kriisi ajal kodus istudes oleks selleks ehk rohkem aegagi? Mnjah, ka meie peres ei tehta seda just ülemäära tihti. Ometi võivad just needsamad lood olla meie mineviku, oleviku ja tuleviku ühenduslülid, rikastades kaunite pintslitõmmetena kunstiteoseid nimega elu.
Säärased lugude jutustamise õhtud võiks lausa peretraditsiooniks muuta. Mõelda vaid, kui põnev oleks mõnekümne aasta pärast rääkida oma lapselastele praegu valitsevast eriolukorrast. Analüüsida oma peas korralikult läbi, kuidas kriis algas, kus parasjagu olin, mida tundsin, kes olid minuga, mida omavahel rääkisime, mis kostus ajakirjandusest, kuidas mu töö jätkus, kuidas laste õppetöö edenes... Meie lood on hindamatu kingitus tulevikule.
Minule õpetas selle tarkuse suures osas just tädi Liidi. Praegu mõistan.

Sünnipäeva eel

Ma sündisin 46 aastat tagasi Tapa sünnitusmajas. Tapa sünnitusmaja oli väike 1-korruseline valge maja, mis on praguseni meditsiini valdkonna teenistuses, sest olen selle juures märganud kiirabiautosid. Aga sünnitusmaja ta enam ei ole.
 Mul on selle majaga juba lapsest saati eriline side, kuna auto või bussiga Tapale sisse sõites tuleb kindlasti ka sellest mööduda. Kui vanaemale-vanaisale lapsena külla sõitsin, käis Kadrinasse vanaldane Laz või Paz buss, mis kündis seda tunnist teekonda peaaegu kolm tundi, põigates sisse igasse maantee lähedal asuvasse külla ja linna. Tapale jõudes oli tolle Kolgata tee lõpp juba käegakatsutav ja seda enam rõõmustas mind valge madal majakene, milles teadsin enese elutee olevat alguse saanud.
 Ema või vanaema jutu järgi olevat 74. aasta 4. veebruar olnud lörtsine. Mul polnud ilmast erilist lugu, sest maadlesin tõsisemate probleemidega. Nimelt olevat mind otse peale ilmaletulekut sünnituslauale pillatud, kus ma oma rangluu murdsin. Muid murejutte pole ma sellest kuulnud, kui et "last ei saanud kümme päeva pesta". Nojah, kuna ema veetis mu esimesed elukuud koos minuga Kadrinas, sest neil isaga "ei olnud muud aset", usun ma küll, et imiku pesematusest võis suuri probleeme tekkida. Vanaema oli nimelt puhtusefriik, kes pesi järjekindlalt kõiki ja kõike, mis ette jäi ja sattus kindlasti suurde ärevusse, kui minu puhul see esialgu võimalik polnud.
Tapa sünnitusmaja teavad praeguseks muidugi kõik mu lapsed ja küllap varsti ka lapselapsed. Kõnnust ja Kadrinast on ikka Tapale poodi käidud ja hoidku nad alt, kui sellest väikesest majast möödudes minu küsimusele "Mis maja see on?" kiiret vastust "Emme sünnitusmaja!" ei tule.
Nali naljaks.
Asi, mis paneb mind mõtlema, on aastate hulk, mis aina tulevad ja lähevad....
Mul on jälle sünnipäev, mu kallid on jälle minu ümber, aga kui habras ja ajalik see kõik ometigi on! Minu 46 ei ole midagi, aga kui sinna kõrvale mõelda 67, 71, 82, 85, 96.
Huvitav, mis mõtteid mõtlen neis vanustes Tapa sünnitusmajast? Oma vanemaist? Lörtsisest ilmast?
Ja kas sellel ongi siis enam nii erilist tähtsust, kui täna?
Loodan väga, et on.
Annab nagu kindla pinna.

Helsingi

 Helsingi tundus mulle olevat linn, kus kõik on küll käinud, kuid ainult mingite asjaajamiste pärast ja kus tegelikult midagi huvitavat teha pole. Üks päev lähiminevikust lükkas selle arvamuse uppi.
Külastasime põhjanaabrite pealinna kahe sõbraga ja kõndisime päeva jooksul maha kakskümmend viis kilomeetrit, et sel viisil tutvuda Helskingi eri tahkude- ajaloo ja arhitektuuriga.
Esiteksviis me teekond Kaivopuisto linnaossa, mereäärsesse piirkonda, kus asuvad imakaunid ajaloolised villad, suursaatkonnad ning mis on ääristatud mere ja kaljudega, kust avaneb ilus vaade Suomenlinnale ja teistele lähedalasuvatele saartele. Sain põhjaliku loengu historitsistliku, juugend, neoklassitsistliku ning art deco stiili kohta ning tegin hiljem ka proovieksami antud stiilide määramises erinevate ehitiste juures, sest peale meeleolukat piknikku ühel toredal sillaga varustatud saarekesel jätkus me teekond Eira linnaosas.
 Jätkasime kõndimist, kaelad pikad, pilgud pööratud ülespoole, et mitte magada maha arhitektuuripärleid nüüd juba suuremate, peamiselt kortermajade seas. Ka see linnaosa piirneb merega ja tundub juba seetõttu luksuslik ja suursugune. Taas olid esindatud kõik ülalmainitud arhitektuuristiilid. Siiski on Eiras majad tihedamalt koos ja aiadki väikesed- kui neid üldse on.
Kaivopuisto ja Eira linnaosades oli liikvel peaaegu null inimest, kui meid ja teeparandajaid välja arvata.
Järgnev pikem jalutuskäik viis meid aga hoopis Hietaniemi kalmistule. See on jagatud erinevateks sektsioonideks. Meie alustasime õigeusu alaga, kus leidus hulganiselt nii puust, kui metallist vanu, pealt katusega õigeusu riste ning nii vene, soome, kui rootsi päritolu nimesid, kirjutatuna nii kirillitsas, kui ladina tähtedega. Väga ilus ja huvitav ala, kõrval muide moslemiusuliste matmispaik, kuhu me ei jõudnud.
Väljudes õigeusu piirkonnast ning jätkates teekonda Mannerheimi haua poole kalmistu teises otsas panime tähele huvitavat tendentsi. Kalmistu äärsete kiviaedade kivid olid palistatud imepisikeste nimesiltide ja eludaatumitega. See tekitas veidi segadust. Ilmselt on olnud tegu tuhastamismatustega ning tuhk on lastud lendu kusagil mujal, kalmistule aga jäetud paigake, kuhu panna mälestusküünal. Nii ma arvan. Ometigi mõjusid need pisikesed sildid kuidagi kurvalt. Vanasti rajati suured perekonna rahulad, misläbi inimese elule vajutati peale surma otsekui väärikas pitser. Nüüd aga... tuhanded pisikesed nimed tuhandete võõraste inimeste keskel. Kuis siis nii, tahtnuks küsida.
Mannerheimi haud oli muidugi igati väärikas, kui jätta kõrvale lahte ületava Länsiväylä kiirtee lakkamatu müra. Tegelikult asub kogu Hietaniemi tolle kiirtee ääres. Olen sealt kordi ja kordi isegi üle sõitnud, märkamata kordagi kalmistut. Aga jah, Mannerheim saab rahus puhata, ümbritsetuna sadadest Talvesõjas ja Jätkusõjas langenute monotoonsetest hauatahvlitest, mis moodustavad ümbritsevaga ilusa, kuid tõsise ansambli.
Aga meie teekond jätkus. Kaljusse raiutud Temppeliaukio kirik sai sel korral kiirpilgul üle vaadatud, kuna seal olime kõik juba käinud. Samuti tegime kiirpeatuse Sibeliuse akadeemias. Ja nüüd oli me sihtpunkt Oodi raamatukogu, üliägeda arhitektuuriga uus hoone, valminud Soome 101.aastapäevaks. Oodi eriliseks pilgupüüdjaks on ülakorruse otsekui udune või lumine klaas ja lainevoogude sarnane lagi. Ülakorrust nimetatakse Oodi raamatutaevaks ja see on kui avatud elutuba, suur ja võimas. Vaid 1/3 Oodi raamatukogust kuulub füüsiliste raamatute hoiustamisele, kuid tänu online teenustele ja raamatuid sorteerivaile robotitele on inimestel ligipääs 3,4 miljonile raamatule. Oodis oli palju rahvast. Kolmandal korrusel oli lausa titekärude parkla ja suur lasteala. Niisiis, mitte mingit vaikust. Teine korrus oli tervenisti arvutite ja muude seadmete, samuti mängu-ja konverentsiruumide päralt. See oli muidugi teismelistest tulvil. Muidugi, olgu pigem raamatukogus, kui... See on samuti märk uuest ajastust, mil enam pole kohta akadeemilisele, vaiksele raamatukogule. Kui soovid, et inimesed, eriti noored tuleksid, siis ilmselt teisiti ei saa.
Oodi aknast paistab nii Finlandia-talo, mida, kui kuulsa arhitekti Aalto loomingut eraldi imetlemas käisime, kui Musiikitalo. Mõlemad mulle südamelähedased hooned. Aga päevake veeres ja väsimus võttis tasapisi võimust.
Viimastel Helsingis veedetud tundidel me siiski ka shoppasime veidi. Kuna hommikul olime turuhoonest ostnud imehäid kaheksajalgu, tekkis sportlik hasart neid ka õhtuks kusagilt ampsuks leida. Aga polnud! Mina avasin seepeale jõuluhooaja ja sõin oma selle aasta esimese verivorsti, Stockmannist ja täitsa maitsva, teised pidid kanaga leppima.
Viimaks, et mitte murda traditsiooni, jõime Senati väljakul ühed väikesed õlled. Ilm oli jahe. Tänu kesklinna kaunile valgustusele ei pääsenud novembrikuu pimedus liialt võimutsema, kuid ega see meid päris ära ei petnud. Tõsi, kergendust tõi siiski.
Kõige toredam on ikkagi see, et saime sest päevast suure elamuse. Ilusa pildi mälestuste mustrisse.

Telefonidest ja muust

Palun vahel triot, et nad näitaksid mulle ette oma telefonide sisu- äpid, mida nad kasutavad ning sõbrad, kellega vestlevad. Arvan, et nende suhtlusmaailmaga kursis olemine tuleb meile kõigile kasuks. Kuigi ühelgi lapsel polnud keelatud äppe ja nende snapchattide ja instagrammide kõiki kontakte ma tunnen, tekkis meil arutelu interneti ja ka tavaelu ohtude üle. Jagasin neile täna loetud uudist, kuidas üks noormees kogus tüdrukute alastipilte. Arutasime, kuidas laps selleni jõuab, et ta midagi nii privaatset ja intiimset endast internetti saadab- ja et temalt sellist asja üldse küsida saab. Kordasin veelkord üle kõik turvalise interneti kasutamise reeglid.

Seejärel rääkisime sellest, millised ohud olid siis, kui mina nendevanune olin. Olen siin juba vähemalt korra jaganud meenutusi oma kõhedavõitu kooliteest. Seepärast kordan vaid lühidalt, et toona oli vanemate põhihirmuks see, et laps tõmmatakse kellegi poolt kuhugi kaasa ja ... ma ei teagi. Minu emas oli ja on veidi selgeltnägijat ja veidi nõiamoori- seda viimast kasutab ta igasugu imerohtude valmistamiseks. Selgeltnägemine aga päästis vähemalt ühel korral võibolla lausa mu elu. Pidin nimelt pimeda peale jäädes alati Estonia peatusest helistama, et mu vanemad mulle bussijaama vastu saaksid tulla. Sel õhtul tundsin end aga nii suure ja targana, et jätsin helistamata ja hakkasin südamerahus mööda Filtri teed ise kodu poole vantsima. Ega seal õhtuti suurt kedagi liikunud, sest peale meie piirkonna majade polnud seda teed mööda kuhugi minna- muu elu, vene sõdurite ja veepuhastusjaama tööliste oma, käis töö ajal, kuni kella viie-kuueni. Kõige üksildasem koht selle tee peal oli üks suur mahajäetud ehitusplats, kuhu, nagu räägiti, olevat millalgi üks meie hoovi tüdruk tõmmatud. Mis temaga tehti, jäi selgusetuks. Igal juhul jäi ta õnneks ellu ja sünnitas 14-aastaselt lapsegi, aga sel pole praeguse looga midagi pistmist.

Ja mina läksin vapralt. Jõudsin vaevu veerandi tee peale, kui kohtusin... oma vanematega. Ema oli väga närvis ja küsis väriseval häälel, miks ma ometi ei helistanud. Tema olevat järsku tundnud, et nüüd tuleb kohe hakata mulle vastu tulema, muidu juhtub midagi väga halba. Mis sest, et telefonikõnet polnud. Käskis isal mantli selga panna ja otsemaid liikuma hakata. Ja kujutage ette, seal ehitusplatsi juures olevatki ta siis seisnud. Üks kohutav mees. "Sellist nägu pole ma enne näinud," kinnitas ema, "sealt poleks olnud mingit pääsu". Isa noogutas nõusolevalt ja riidles ka igaks juhuks veidi ema jutule peale. Ma olin muidu teismeeas suhteliselt trotslik, aga siis langes küll süda saapasäärde. Sellise ülikohutava mehega poleks ma tõesti soovinud silmitsi seista (olen hiljem püüdnud ette kujutada, milline oleks õigupoolest kõige hirmsam mees, keda üldse silme ette manada. Tuleb midagi kummituse-taolist.) Igatahes juba mõte mingist hullust varitsevast tüübist ajas külmavärinad peale. Loomulikult hakkasin edaspidi Estonia juurest korralikult helistama.
Ema aga imetlen siiani- kuidas ta ometi tundis? Mina passisin ka kunagi Helise teismeeas 18-bussi lõpp-peatuses, et "muidu juhtub midagi jubedat"- tema aga ajas lihtsalt sõbranna ema autos tundide viisi juttu...

Ülaltoodud lugu avaldas triole muljet. Nad arvasid, et küllap oli minu lapsepõlv nende omast ohtlikum. Aga ehk ka põnevam. No mine sa tea! Tõsi, telefonidega on ikka poole kindlam. Eriti, kui nende sisu on vanematele teada.

Aga ema väristab siiani hirmunult õlgu, kui vahel harva jutt selle õhtu peale läheb, kui ma ei helistanud...

25 aasta tagune meenutus

Sel päeval oli kohutav torm. Vanad paplid õue peal lausa kägisesid tuuleiilide käes. Ilm oli ühtlaselt hall, aeg-ajalt peksis aknaruutudele teravat vihma.
Mulle tegelikult meeldib tormine ilm. Eriti toast vaadates...
Helis oli siis 3-kuune. Mäletan, et neil tormiseil päevil magas ta oma vankrikeses tagumise toa rõdul ülipikki, nii 5-tunniseid päevaunesid. Mäletan tema rohelist vankrit tuule käes hullumoodi kõikumas. See oli isegi natuke hirmus. Tahtsin, et ta ometi rutem ärkaks. Käisin kontrollimas, kas ikka hingab. Aga talle näis see trall meeldivat. No äratama ma ka ei hakanud...
Selle kohutava tormipäeva hommikul, millest oma mäletusi elustan, umbes poole kümne paiku, kui mässasin eimidagi mõeldes Helisega, tormas isa järsku uksest sisse. Ta tundus olevat täiesti närvis, kõndides kingadega otse teleka ette ning vajutades selle kiire klõpsuga käima.
"Estonia laev läks põhja".
Mulle ei jõudnud see lause üldse kohale.
"Mis mõttes, põhja..."
"Ma ei tea".
Telekas sai pildi ette. Sealt jooksis mustal taustal nimed.
Nimed, nimed...
Mu ema ja vend olid samuti sel ööl Läänemerel. Käisid muusikakooliga sõpradel külas, kusagil Lõuna-Rootsi ja Taani piirimail.
"Oh ei, nemad ei olnud selles laevas, kindlalt polnud!" Raputasime mõlemad isaga ägedalt pead.
Mõelda vaid, kui olnuks... Aga nad läksid Soome kaudu.
Vahepeal olid erakorralised uudised. Näidati inimesi, kes ootasid sadamates. See oli südantlõhestav. Olime ka raadio lahti keeranud. Kuku raadios arutleti, et kui laev nüüd kiiresti üles tõsta, peaks olema võimalus, et alumiste tekkide inimesed, kes olid võibolla veekindlate uste taha kinni jäänud, saaksid päästetud, kuna neil ju jätkub mingiks ajaks õhku... Mina küll lootsin endamisi, et äkki tõstavadki laeva kiiresti üles!
Lugesin tardunult nimekirju. Kõik olid ju šokis, nii ka mina.
Täna, kakskümmend viis aastat hiljem, lugedes ja kuulates  taaskord pääsenute lugusid, on endiselt tunne, otsekui saaks läbi selle  miskit muutuda. Otsekui millegi kardinaalselt tähtsa ilmsikstulek tühistaks kõik eelneva. See sündmus tundub mulle endiselt täiesti uskumatu!
Pääsenutel oli kõvasti jõudu, tohutult õnne ja nad olid laeval ilma väga lähedaste inimesteta, omades privileegi võidelda vaid iseenda eest. Mitte ükski ei pääsenud jäisesse vette hüppamata ja läbimärjana tundide viisi abi ootamata. Seal polnud enam võitusestki kasu...
Mäletan, et vanaema käis ühe kaugelt sugulase matusel, kes oli samuti laeval. Tema sai samuti välja, , kuid oli peavigastuse tõttu uppunud. Mäletan, et rääkisime sellest põhjalikult, otsekui saanuks sedakaudu midagi muuta. Täna tean, et lõputu rääkimine ja jagamine on leinatöö oluline osa.  Kuulsin ka, et kadunu ema oli olnud nii sügavas šokis, et tema ei rääkinud kellegagi sõnagi. Loodan väga, et keegi lihtsalt istus tema kõrval, kuniks ta jälle jaksas.
Meiegi olime täna, 25 aastat hiljem, jälle isaga. Ja trioga. Sõitsime muuhulgas laevaga- Virtsust Kuivastusse ja tagasi. Meenutasime veidi juhtunut. Täna oli see vast kõigil taaskord hinges.
Pool päeva oli päikeseline. Siis hakkas kergelt tibutama. Korjasime kuus kasti õunu. Tõime ka veidi küttepuid meie sauna tarvis.
Meri oli imeilus, peaaegu peegelsile. Õhtuks tekkis kerge lainetus...

Teispoolsusest

Õde või hooldaja või kes ta iganes oli, väljus palatiuksest, silmitses pealaest jalatallani koridori peal seisvat mind ja teatas siis kiiresti:"Nonii, siin on midagi teie jaoks," lükates mind nende sõnadega palatiuksest sisse. 
Palatis lamas silma järgi umbes keskealine mees. "Tema sureb meil nüüd ära," teatas õde või hooldaja või kes ta iganes oli ja lahkus kiirustades.
Mu süda langes kolinal saapasäärde. Jeerum! Mis mõttes sureb? Millal sureb? Mida mina pean tegema? 
Silmitsesin tardunult voodislamajat. Ta silmad olid poolavatud ja hingamine korisev. Minutid möödusid. Algul hingas ta rütmiliselt, siis jäi hingetõmbeid järjest vähemaks, siis kostus vaid mõni, kuni viimaks... kõik. Surigi ära. 
Mu huuled hakkasid iseenesest lugema Meie Isa Palvet. Olin äärmises segaduses. Ei, see ei olnud enam hirm, oli tunda pühadust ja ülevustki (või kujutasin endale ette, et see nii peaks olema). Igatahes ei olnud ma selliseks kogemuseks absoluutselt ette valmistatud. Küsimus on muidugi selles, kas selliseks kogemuseks ongi võimalik ette valmistuda... Too õde või hooldaja või kes ta iganes oli, pidanuks kindlasti arvestama ka võimalusega, et minu asemel oleks ukse taga seisnud tunduvalt nõrganärvilisem persoon.
Lugesin mõttes Reekviemi, Ave Mariat, kõike, mis pähe kargas. Olukord tundus lihtsalt niivõrd uskumatu...
Õde või hooldaja või kes ta iganes oli, sisenes uuesti palatisse. "No näed, oledki ilusasti läinud," lausus ta, mind tähelegi panemata, vajutas lahkunul silmad kinni ja asus tema kätelt tilguti voolikuid eemaldama. Lahkusin sealt ruumist tasahilju, üks külg ees... 

See oli üks minu hingehoiu praktika lugu, mis leidis aset Diakooniahaiglas, kusjuures seda, millise hetke tunnistajaks ma tegelikult olin ja miks see hetk just minu ellu juhtus, hakkasin mõistma alles tükk aega hiljem. Suurima hingelise segaduse tekitajaks oli just tõik, et ühe inimese unikaalse eluraamatu kaas sulgus mu silme all, ilma, et oleksin sellest eelnevalt lugenud ainumastki peatükki!
Eile, vaadates Nõval filmi "Matusepäevikud", meenus see lugu mulle üle pika aja.
Enne, kui räägin mõne sõna vastnähtud filmist ja kirikuõpetajatest, kes puutuvad selles filmis surmaga kokku tihemini, kui ehk "normaalne" oleks, jutustan veel veidi oma mõtetest.
Mu vanaema suri täna 9 aastat tagasi sealsamas Diakooniahaiglas. Usun, et tema eest hoolitseti ta viimastel elupäevadel hästi. Imetlen siiani oma mõttes inimesi, kes sellist emotsionaalselt ja füüsiliselt rasket tööd suudavad teha, pakkudes lisaboonusena lootust ja lohutust ka patsientide lähedastele.Vaid suurde ja vaprasse südamesse saavad mahtuda kõik need inimesed, kellest paljude elust lahkumist ei ole võimalik lugeda nii rahulikuks ega esteetiliseks, kui mulle näha anti. Ka vanaema viimne ots oli vaev ja häda, piinarikas nii talle ega meile. Mäletan, et soovisin olla ta juures, kui viimne hetk näikse lähenevat. Aga nad helistasid alles siis, kui kõik oli juba möödas...
Sain selle hetke siis aastaid hiljem. Ilmselt mulle talutavama, mõistan nüüd.
Diakooniahaigla ei ole mugavuselt algajale hingehoidjale just number üks praktikapaik. Mul läks seal küll igati hästi ning vestlesin enamaltjaolt siiski elavatega, aga juba sealviibimine oli kohutavalt raske, kuna surma hõng on lihtsalt niivõrd tajutav. Kummalisel kombel ei tundnud ma seda sugugi siis, kui käisin oma armsat lähedast vaatamas. Kuid praktikapäevil mõistsin, et ei saa sellega hästi hakkama. Ma pole seda julgenud siiani kellelegi tunnistada.
Kui mu juhendaja Annika Laats, imetlusväärne inimene, kes töötab juba mitmeid aastaid hingehoidjana nii Diakooniahaiglas, kui laste onkoloogias, mu praktika lõppedes "Eks ole ilus töö!" õhkas, suutsin kuuldavale tuua vaid "Jah, päris huvitav," ise teades, et valetan.
Seejärel valisin pereteraapia. Töö elavate inimeste (eksistentsiaalses mõttes) väikeste probleemidega on mulle jõukohasem. Kõik lihtsalt ei suuda...
Iga kord ja igal eluhetkel ei suuda ka vaimulikud, nagu võis näha filmist "Matusepäevikud". Eriti siis, kui kõik su ümber hääbub. Kogukond, kirik, üksikisikud, emakeel. Sestap peaks meist igaüks küsima- kes on minu ressurss? Filmis oli hästi tabatud üksinduse laastav mõju psüühikale ja üldisele toimetulekule. Inimlikkus avanes seniavastamata nurga alt. Taevas ja põrgu olid edasi antud ülilihtsate vahenditega. Vaheldumisi. Läbi kirikuõpetajate elude, läbi nende peetud lugematute matuste, läbi väljaöeldud lausefragmentide, läbi loa seda kõike kajastada. Sama habras, kui on sünd ja elu, on ka surm. Asjatundmatul ei ole lihtne teispoolsuse lävepakuga suhestuda. Ja kes saabki olla sel alal asjatundja? Saab ainult uskuda ja loota...

Mul on ikka hullupööra vedanud. Meie pere messengeri tšätis panid kõik mu armsad täna üles pildi oma kodus põleva küünlaga. See oli nii ilus! Küllap on vanaemal palju uudistamist, peaaegu igasse Tallinna ja lähikonna nurka. Muidugi on ta endiselt olemas, lihtsalt teisel viisil ja tunneb siirast rõõmu, et meie, tema kõige-kõige kallimad, hoiame kokku.
See on ilus ühendus. Minu ressurss.