Pühapäev, 6. detsember 2020

Kokkuvõte 3

 Tähendusrikkad vestlused. 

Sel aastal on neid olnud üksjagu. Ma ei saa öelda, et kõik tähendusrikkad vestlused mu õnnenivood kergitaksid, tähendusrikkus ei pruugi nimelt alati kanda ilmtingimata üdini positiivset sõnumit. Vestlus koosneb ju suurelt jaolt kahe inimese info- ja energiavahetusest, sisaldades lisaks verbaalsele eneseväljendusele ka hulganisti mitteverbaalseid nüansse. Nii võib vestlusest tulenev "laiendatud vaatenurk" vestlevaile osapooltele kas sobida või kaugeks jääda. Ometigi võib pidada tähendusrikkaks kõike, mis hiljem sügavamalt järele mõtlema paneb. Isegi siis, kui mõni inimene satub me ellu ajutiselt, otsekui riivamisi, võib tema vaimsus või eluvaade jääda kauaks meelde ning anda üha uut ja uut mõtteainet.

Kõige tähendusrikkamad vestlused olen maha pidanud siiski oma kõige lähedasematega- pereringis või sõpruskonnas. Kas pole huvitav, et iga inimesega kerkib esile erinev nüanss. Ei, ma ei mõtle seda, et osadega ei saa teatud teemadel üldse vestelda. Pigem pean silmas loomuomast jäikust või paindlikkust, vastuvõtlikkust, teemas püsimise oskust, argumentatasiooni- kõike seda, mis teeb meist kordumatud inimesed. 

Mul on väga erinevad sõbrad. Mõni neist kingib mulle aeg-ajalt muuhulgas tähendusrikkaid vestlusi. Õigupoolest ma lausa vajan vahel mõningast "inventuuri". Mu sõnum on aga siinkohal see, et ma tean, mis teeb nad minu jaoks turvaliseks- see on just see saladuslik isikupära, mida pole sõnadesse võimalik panna! Teadmine, et vestlusega kaasneb nauding ja rahulolu, et vestlus on emotsionaalselt ja intellektuaalselt võrdsel tasemel, et saab naerda ja et saab midagi jälle paika panna.

Inimeste kordumatust meeles hoides on lihtsam anda tähendus ka neile vestlustele, mis küll soovitud rahulolutunnet ei andnud, kuid mingil määral märgilisteks siiski said. Näiteks vestlused vastas-sugupoolega. Tooksin esile kahte, mis mõlemad lõppkokkuvõttes valmistasid pettumuse, kuid algusjärgus pakkusid siiski ka mõningast "mängu ilu". 

Üks neist kerkis esile suve algul mitme nädala jooksul, kätkedes endas sügavat dilemmat, kumb oleks õigem, kas vaidlemist vajavad asjad ruttu sirgeks vaielda või esimese vaidlemist vajava teema korral jäädavalt põgeneda. Olin sest intellektuaalsest "tolmu üleskeerutamisest" nii väsinud, et ütlesingi viimaks meelega "vale lause", vaadates pika pilguga põgenejale järele. Ta ei tea siiani, et piltlikult öeldes lavastasin end süüdi. Vaid üks lausumata lause- ja kõik läinuks teisiti.  Aga mina olin end eelnevalt juba liialt palju alla surunud. Kommunikatsioon, mille vajalikkust kõikides jutuajamistes rõhutasime, ei pääsenud tegelikult kordagi võidule. 

Teine vestlus vältas küll lühemat aega, kogudes enesele sisu kõigest ühe näruse nädala jooksul, kui oli see-eest valla pääsedes seda põletavam. Teemaks meeldimine, armumine ja armastus. Selles vestluses rääkis vastaspool end kahetsusväärselt sirgjooneliselt iseenese püstitatud lõksu ja sel korral olin mina see, kes põgenes. Ükski endast lugupidav daam ei saa leppida sõnade ja tegude vastukäivuse ja vähese emotsionaalse intelligentsiga, millest andsid tunnistust nn "proovilepanekud" ja teised manipulatiivsed võtted, mis olid härra seljakotti sattunud minevikust. Ma ei saa öelda, et meie vahel ei olnud "mängu ilu". Esialgu vägagi. Kahjuks tahtis see vägisi "mängu valuks" ära väänduda. Mõtteainet jagub siiani. 

Olgugi, et kaks ülalmainitud vestlust valmistasid mulle lõppkokkuvõttes pettumuse, pean neid siiski tähendusrikkaiks. Need õpetasid ka mind. Just need vestlused tõid mulle teadmise, et eneseväärtustamine ei pea olema enda väärtuse jõuline esiletoomine. Seda kas märgatakse või mitte. Kui tekkinud kontakt on teise jaoks väärtuslik, ei soovi ta seda kaotada, ei kasuta sobimatuid võtteid, ei jäta teisega arvestamata. Enesekesksed inimesed aga ei märka enda kõrval kedagi. Nad ei tunne teise poole soojust, ega anna seda ka vastu. Nad on hõivatud valvelolekuga, et headuse taga võib olla mingi lõks. Ja vaat seda ei saa muuta. Need dialoogid ei vii kuhugi ja tuleb otsemaid lõpetada. 

Teate, millised vestlused mulle kohe üldse ei istu? Üldiselt ei nimeta ma end feministiks, aga mind teevad vihaseks, kurvaks või nõutuks vestlused inimestega, kes mind minu naiseks olemise tõttu ära kuulata ei läbe, mu juttu sisse sõidavad või me vestluse ühepoolse monoloogiga lämmatavad. Ka selliseid tuleb vahel ette. Mulle tohutult meeldivad targad mehed. Aga mitte ainult. Kui tarkusega ei kaasne mingis osas alandlikkust, lugupidamist, austust ja avatud olekut, ei ole vast kellelgi erilist tahtmist kehastuda seaks, kelle ette pärleid visatakse... 

Vaat nii on nende tähendusrikaste vestlustega. Närvekõditavate ja tavaliselt tohutult inspireerivatega...




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar