Esmaspäev, 10. august 2020

Muhu suvi

Muhu suvel on ka siis, kui ta nii kiire elutempoga kulgeb, nagu minu oma, rahu nägu. Otsekui vähenõudlik taim, kes, hoolimata sellest, kas teda kastad või mitte, kauneid õisi ning rohkeid vilju kingib, kannab ka Muhu suvi "las minna!" muretut loosungit ning kujutluses lööb ehk kõrvale viletki. Kui peaksingi mõnikord kulm kortsus seisatama ja raskelt ohkama, kui palju on veel teha, millal seda kõike jõuab, surub Muhu suvi mind õrna õlalevajutusega päevitustooli, pöörates mu pilgu esiteks pojengipõõsa rikkalikku õitemerre, seejärel kaugele kollaka põllu taha, raputades mu sõõrmeisse jasmiini uimastavat aroomi. Ja juba ma olengi otsekui ümber tehtud!
Lapsed joonduvad vastuvaidlematult Muhu suve esimese lustaka kutsungivile järgi. Kord näen neid ranna poole kadumas, kord meie aias luuramas, siis taotakse ülenaabrite juures ameerika jalgpalli või mängitakse naabritega lauamängu. Nende lustakas elustiil püsib säärasena kogu suve.
Juuli teises pooles lisandub minu Muhu suvesse ritsikaviiulite tuhandehäälne igatsuslaul. Ööd muutuvad taas pimedateks ja laotus täitub valgusaastate kaugusel plinkivate tähtkujude ning põhjast lõunasse kulgeva tähetolmuse Linnuteega. Üksikisiku ja universumi mastaapide vahe muutub kõige üüratumalt hoomatavaks peatset suvelõppu kuulutava augustikuu uneta öödel.
Mis on inimese elu, olen mõelnud neil hetkil veidike nukralt, pilk taevasse naelutatud. Sada aastat möödub nagu eilne päev. Kolm-neli põlvkonda on mälestuste piir, millele järgneb unustus. Ja kui raske on sellest teadmisest hoolimata targa südamega oma päevi arvestada.
Raputused toovad tagasi maa peale. Uudised elu haprusest. Kellegi liiga hilja avastatud haigus või ootamatu surm. Kuniks need püsivad kuuldekaugusest väljaspool, ei oska suhestuda. Aga kui on keegi, keda tunned või tead... olgu Jumal armuline.
Ah et minu mured? Teate, mul vist polegi neid! Tavaline keskeakriis aeg-ajalt. Ükskord  kirjutan sellest pikemalt, saate muiata! Vanemad, õde ja vend, ma ise, lapsed ja lapselapsed oleme terved- see on peamine. Lisaks esmakkassiline Universumi vaatlemise platvorn koduküla ranna suurel lamedal kivil...
Suve jagub veel, jah, augustist on veel kaks kolmandikku ees! Kordan seda otsekui lohutuseks. Tegelikult tean, et selleks aastaks on Muhu suvi taaskord möödanik. Lapsed on linnas. Enam pole pikka olemist.
Tähed on täna eriti hiilgavad. Linnutee lausa sädeleb teemantipurust. Teises külas laulab keegi valju häälega. Merel annab viimane praam ärasõidu signaali.
Ma ei tea enam, kas eksisteerin hetkes või ajatuses, iseendana või osakesena lõpmatusest.
Elu on ikkagi...  nii eriline.
Muhu sealjuures.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar