Tingimusteta armastus

Järgmisel päeval enne paraadi

 Kui Helis ja Nils peale laulatust ja väikest pidu ära sõitsid, jäid Otto ja Ruben mõneks päevaks meie hoolde. Need päevad andsid mulle oma kalli abikaasa osas taas ühe uue vaate.

Alustan veidi kaugemalt. Meil on laste (ja ööbima jäävate külaliste) jaoks eraldi tuba. Nimetame seda vaheldumisi mängutoaks, rotitoaks ja raamatukogutoaks. Mängutoaks seetõttu, et algselt sai see kolmikute sündides just selleks otstarbeks pööningust ümber ehitatud ning praegugi on selles neli vahvat kastitäit legosid Otto ja Rubeni tarvis. Eile ehitas ka Lisann seal legomaja. Igati loominguline ja rahustav tegevus!

Rotitoaks sai mängutuba rottide tõttu - eiei, meie majas pole kunagi olnud metsikuid hiiri ega rotte, aga veel õige hiljuti olid rotid tüdrukute lemmiloomakesteks, neid oli algul kolm, hiljem kaks ja veel õige hiljuti üks pikaealine. Rotid elasid oma puuriga selles toas seetõttu, et nad kipuvad öösiti krõbistama. 

Rotitoast kujunes raamatukogutuba siis, kui viimane rotiplika vikerkaare taha lendas. Jaan oli just minu ja meie kõigiga kokku kolinud, mis tähendas ühtlasi tema tohutu raamatukogu majjavõtmist. (Muide, meie kodus olevate raamatute arvuga saaks avada haruraamatukogu!) Aga selleks, et need raamatud kuhugi ka ära mahuksid, tuli Jaanil ehitada toa madalamasse seina raamaturiiulid - kogu seina pikkuses ja laiuses! (See, et kõik raamatud ikkagi ära ei mahtunud ning et tegelen nende paigutamisega siiani, ei ole aga enam tänase postituse teema.)

Ühesõnaga, tulles tagasi loo algusesse, on too raamatukogutuba lisaks kõigele külalistetuba ning selles asuvasse lahtikäivasse voodisse asetasin õhtul peale Helise pulmapidu hoole ja armastusega Otto ja Rubeni. Kui asi oleks sedaviisi jäänud ning poisikesed sulnilt hommikuni nohisenud, oleks kõik olnud parimas korras. 

Asi võttis aga drastilise pöörde kusagil kesköö paiku. Ottol hakkas nimelt kõrv valutama! Inimesed, kes teavad, mida tähendab kõrvavalu, on selle teemaga ääretult empaatilised. See pidavat olema midagi jubedat. Minu jaoks lisas jubedusele lisajumet ka see, et Otto nuttis üsna lohutamatult ja kolmikute emana tean, et olukorras, kus üks magab ja teine nutab, on suur oht nn "duubelnutuks", mida on juba tunduvalt raskem ohjata. Sestap tõstsin Otto kiiresti ümber meie voodisse. Andsin talle valuvaigistit ja lootsin, et kuigi magame sel ööl kolmekesi, on me edasine uni sügav ja kosutav. Eksisin.

Kella nelja ajal hakkas Otto uuesti nutma. Kõrv valutas ikka veel ning lisandunud oli ka emmeigatsus. Andsin veel veidike rohtu, silitasin, rääkisin - aga ei midagi. Lapsel oli unine ja valus ja paha. Mitte miski ei sobinud! Jaan tegi ettepaneku minna temaga alla, teha kaminasse tuli ja sättida ta diivanile. Ehk viib see mõtted mujale? Ehk tuleb uneke hoopis seal? Tegimegi nii. Pikutasin diivanile Otto kõrvale. Vaatasime veidi klaasi taga praksuvaid halge, paitasin teda, lohutasin - ja nii ta viimaks uinuski! Minu magamine tolles kitsas "kilukarbis" ei tulnud aga kõne allagi. 

Siinkohas üllataski mind mu armas mees. Kutsusin teda üles magama, et küllap me kuuleme, kui Ottol jälle keerukaks peaks minema. Tema oli aga end tugitooli keeranud ja ütles: "Sina mine üles, mina jään Ottoga siia! Mul pole siin tugitoolis midagi häda! Mõtle, kui ta peaks ärkama ja kedagi polegi tema juures!"

Olen harjunud üksi hakkama saama. Olen harjunud, et elan nn säästurežiimil ja teen teatud asjades järeleandmisi, sest mind on ainult üks. Olen aegade jooksul omandanud mõtteviisi, et lapsed ja liiatigi veel lapselapsed on minu "probleem". Seda liigutavam tundus ühtäkki säärane lause mu kalli abikaasa poolt. Ja tema lausa karm käsk, et mina läheksin magama. Meil mõlemal oli tulemas töine hommik... 

Mõelda vaid, tal polnud ju mingit kohustust Otto eest hoolt kanda! Ja ometi leidis ta endas hoole ja armastuse... 

"Õnne on täpselt nii palju, kui oskame seda märgata." Minu jaoks oli too magamata öö täiesti uus märkamine! Asjad, millest ma elus niiväga olin puudust tundnud, olid ühtäkki paika loksunud. Ma ei olnud "süüdi", et lapse kõrv valutas ja et tõbised lapsed üldsegi meie juures olid. Minuga jagati vastutust. Mu mees oli sama "kohal" kui ma ise. Temas oli veelgi rohkem jaksu hooleks ja tingimusteta armastuseks. Lapse valu ja selle leevendamine oli kõige olulisem. Meie, täiskasvanud, peame toimina, vahel ka ebamugavais oludes. Peaasi, et üheskoos. Teate, see oli imeline tunne! See liigutas mind pisarateni.

Ma lihtsalt pidin selle välja kirjutama... Kusjuures Jaan ei saanud üldse aru, et oli midagi erilist teinud.

Mõttetera

"Kunagi ei ole liiga hilja saada inimeseks, kes sa oled alati igatsenud olla"

Biomarketi iseteeninduskassa juures on purgike, millest lubatakse lahkelt võtta päeva mõttetera. Selle lausekese rullisin lahti viimati. 

Huvitav mõte. Põnev oleks teada, kui paljud meist elavad inimestena, kes ei ole kohe üldse need, kes nad tegelikult olla tahaksid. Tore oleks ka aimu saada, millises osas inimolemusest tekib tegeliku ja igatsetu vahel kõige enam "kääre" ning kas see on nõnda olnud juba "algusest peale" või tekkinud seoses mõne elusündmusega või "loksunud paigalt" pikema aja vältel. 

"Inimene ei saa muuta ennast, küll aga oma käitumist" on samuti õige ja arusaadav lause. Oma käitumismustritel, eelkõige just neil ebakonstruktiivsetel, õigel ajal "sabast" kinni haarates ja teadliku käitumise muutusega "ümber mängides" võime vältida ebameeldivaid olukordi, tülisid või muid "roomaja aju" poolt juhitavaid häirivaid protsesse. Saame need enesele kasulikuks pöörata ja turvaliselt "ära lahendada". Aga selleks peaks teadma kontekste, mis baseeruvad enamjaolt me suhete ajaloos, sidudes meiega me lähisuhteid, sotsiaalvõrgustikke või lausa eluviise, mida õpitakse teadvustama näiteks psühhoteraapias. Paljud konfliktsitualtsioonid ei kuulu üldse parasjagu käsiloleva suhte juurde, vaid ammutavad ärevust oma algpõhjuse juurest. Kui me seda teame ning oskame selle teadmisega ka midagi peale hakata, on lihtne muutuda taas ja taas "inimeseks, kes on alati igatsetud olla".

Täiskasvanuelu tugevaks eeliseks on võimalus teha muutusi. Lapsel see valik puudub. Tavaliselt elab laps vanemate ja laste hierarhilises koosluses ehk allsüsteemis ning midagi pole parata - tal tuleb mõningais põhimõttelistes asjus ka alluda, kuniks on pesast välja lennanud. Alles siis saavad need allsüsteemid võrdsustuda, (kuid ei pruugi!). Muidugi olen oma praktikas näinud ka vastupidist varianti - piltlikult öeldes lapsi vanemate õlgadel või isegi peas. Aga ega need pole paremad näited. Lubada vastutada sellel, kel selleks veel võimed puuduvad on suhteliselt pöörane ja ei aita küll mitte kedagi. Muutustevõimalusest rääkimata. Kui, siis kehvema suunal. Arukad vanemad suurendavad lapse vastutusala tema kasvades järk-järgult ja panevad seejuures iga sammu juures tähele, kas antud muutus oli õigeaegne, julgedes vajadusel astuda ka sammukese tagasi. Peres, kus on targad ja tähelepanelikud vanemad, on õnn kasvada. 

Aga isegi siis, kui lapsepõlv ei ole olnud klassikalises mõttes õnnelik või on olnud otse öeldes lausa kohutav, saab noor täiskasvanu otsustada, et tema elab teisiti. Oma hooldajaid ta seejuures muuta ei saa. Minevikku samuti mitte. Otsusega elada teisiti, seejuures mitte süüdistades, mitte vihates ja mitte katkestades sidemeid, võtame ise oma elu eest vastutuse. 

Seega - et täiskasvanul on võimalus teha muutusi, saaks ta ju üsna hõlpsasti muutuda inimeseks, kes ta on alati igatsenud olla. Miks siis seda nii harva tehakse ja hoopis tihemini teiste inimeste ja ebasoodsate olude üle kaeveldakse? Küllap seetõttu, et nii on mugavam. Paraku ei tule sel viisil tavaliselt ühtegi muutust. 

Küllap on kõik märganud, et muutusi on ühtviisi raske teha nii suurtes kui väikestes asjades. Väikesed on igapäevaselt rohkem silme ees, ometi haarame ka nende puhul suure hurraaga härjal sarvist, kuid juba mõne nädala pärast loksub kõik taas vanasse roopasse tagasi. Uusaastalubadused on siinkohal klassikaline näide. “Uus mina” tundub olevat kaunis ja täiuslik, aga ometi kõlbab mõne aja pärast vana kah. Küll pisukese kibestumisega, aga mis seal ikka. 

Musklid kasvavad regulaarse treenimisega, pillimängu vilumus tuleb igapäevase harjutamisega, kehakaal väheneb siis, kui vaadatakse, mida, mis koguses ja millal põske pistetakse, nutisõltuvusest vabanetakse ajaliste piirangute abil, raamatud saavad loetud, kui nende jaoks aega võetakse. Lihtne? Oh ei! Meie käitumismustrid on väga rigiidsed, see kaadervärk tahab vägisi tuntud teed mööda edasi põrutada. Enamus inimesi toimivad ju päris hästi, hoolimata sellest, et nad pole suutnud enese poolt igatsetud inimeseks muutuda. Tubliks, toredaks ja targaks. 

Mõned inimesed ilmselt ei teagi, milliseks nad täpselt saada sooviksid, et enesega rahul olla. Puudub tulevikupilt, on vaid reaalsus, millega ei olda rahul. Milline on see “ideaalne mina”?  Muide, ka enesega rahu tegemine võib olla arukas samm meeldiva iseenese poole. 

Ma ise olen seda teed mööda aastaid liikunud. Minus on nii kaeblejat, kui otsustavat tegutsejat, aga isennese aktsepteerimine oli mõnus muutus rõõmsa ja rahuliku iseeneseni. Üksi ma seda ei oleks saavutanud. Tohutult loeb see, kui armastusväärseks peavad inimest tema lähedased - ja kui julgelt nad seda väljendavad. Kiituse ja tunnustuse foonis viibimine annab omakorda jõu ja tahtmise olla veelgi parem, arendada oma häid külgi veelgi enam. Muutused tulevad justkui iseenesest. 

Elades pideva kriitikarahe all, ägatakse isiklike pisipuuduste all kordades enam, kui armastuse ja andestuse ruumis. Viha külvatakse ka teistele kaaskondsetele ning ebaterve õhkkond levib otsekui nakkushaigus. Loomulikult ei armasta lõpuks keegi enam ei iseennast ega teisi. Ollakse enese kehv variant, vari. Ilmselt mõistate, et säärases faasis tuleks muutuste tegemist alustada suurtest asjadest. Olen ka sellise eluperioodi läbinud. 

Kogu seda mõttearendust sobib kokku võtma veel üks tore mõttetera. See asetati kunagi Reval Café’s mu kohvitassi alla. Selles oli kirjas nii: “kui tahad olla õnnelik, siis ole seda!” 

Lihtne, eks! Peaaegu et otsuse küsimus! Samas - arutleda on ka vahva!

Palved Jaani eest

 Palvetame lastega Jaani pärast iga päev.

Jaani missioon on olnud sel keerukal ajal hoopis teine, kui avalikkus seda teab või ette kujutab. 

See on sügavalt meie perele fokusseeritud. Vajame teda just nüüd ja praegu väga. 

Jaan on armastav partner ja abikaasa, aga neil kuudel on ta mulle selliseks toeks, kelleta hakkamasaamist ei kujuta ma isegi ette. Täpsustan kunagi hiljem. 

Jaan on võitnud mu laste austuse ja usalduse. 

Tema palved kannavad meid kõiki. 

Ta on uskumatult võimekas ja suure südamega inimene. 

Kirikuõpetaja suure algustähega. 

Jaan väärib hoidmist, mitte hävitamist. 

Palvetame ta eest kogu südamest. 

Pinnatuisk (pluss pisut mõistujuttu)

 Pinnatuisk naelutas täna mu pilgu kindlalt teele, seda sugugi mitte ettevaatlikkuse kaalutlustel, sest mina ei olnud roolis, vaid hoopiski põnevuse mõttes. Pinnatuisk - see pole mingi lumesadu, vaid suure tuule vinge etteaste, kui too hakkab äsja mahasadanud kerget lund uuesti ülespoole tuuseldama. See pisut “jahune” etendus otse auto tulevihkude valguses mõjub minu arvates ääretult intrigeerivalt, olles pisut äraarvamatu, põnev, ohtlik ja samas nii kaunis. 

Mõnes kohas, olenevalt tuule suunast, tekitab pinnatuisk teele suured lumevaalud. Nii kõhutasid nad ühtäkki meie Muhu kodu sissesõiduteel nagu hiiglaslikud valged hülged, laisad ja lumised. Ka suurel maanteel ilmusid lumevaalud siin-seal, kord sabapidi, kord ninad ees, niigi tuisusele teele. Neist üle sõitmine ei andnud just erilist kindlust edasiseks teelpüsimiseks, sest nood mängu-loivalised panid auto vibama ja eksitasid veidi ka teeäärte silmaspidamist. Kõik see lisas me seekordsele rännakule vürtsi ja J oli linnakoju jõudes päris väsinud. 

Tegelikult oli Muhu- ja Saaremaal tore. Päeval, kui üle mere sinnapoole sõitsime, oli Tallinnas iseäranis kuiv külm, rääkimata tohututest miinuskraadidest. Olin kontideni läbi külmunud ja lubasin enesele talve kohta läbi hammaste mõnegi krõbeda fraasi. Keelitasin J-i andma lubadust kolida lõunamaale koheselt, kui lapsed pesast läinud. Hoidsin jalataldu pikalt ja kramplikult ahju tulise külje vastas. Kõik pidid taipama, kui talumatu antud olukord minu jaoks õigupoolest on. Eh, muidugi nad ei teinud seda niivõrd teatraalselt kui mina, kuid erilist vastupanu ei kuulnud ma samuti, nende õnn. 

Saaremaale jõudes tundus, et olimegi jõudnud “tõotatud maale”, lõunasse. See tohutu klimaatiline erinevus selgus koheselt, kui autost väljusime. Muidugi oli ka Saaremaal talv ja lumi, kuid et õhk oli sametpehme ja isegi nurga tagant välja tuhisev tuul ei saanud seda tundmust ümber lükata ning pidi häbenedes taanduma, muutus kõik ka minu jaoks tsipake armastusväärsemaks. Eilne tiir ümber vaikse ja lumise Sõrve sääre kinnitas mu aimdust, et ehk selles Eestimaa servas oleks isegi talvisel ajal võimalik... Lõpuni ma seda mõtet siiski ei mõelnud. 

Pinnatuisk ei ole mingi pehmuse sünonüüm. Pigem maagilisuse ja mängu ilu oma, kuid sedagi ühes varjatud võimuvõitlusega, kus võitja ette teada. Autost vaadatuna ohutu, näost näkku aga halastamatu ja külm.

Hakkasin mõtlema, et vahel esineb pinnatuisu moodi nähtust ka inimsuhetes. Tõsi, inimlik “pinnatuisk” tekib tavaliselt seljataga, teadvustatuse valgusvihkudest eemal, seega erilist inspiratsiooni ega põnevust see enesega kaasa ei too. Pinnatuisust tekkinud takistused ehk lumevaalud lömitavad aga selleski kontekstis sama jäisel pinnal ja neid läbides on täiesti reaalne oht pikali prantsatada - eriti kui keegi sulle samal ajal jala taha paneb. 

”Raskel ajab tuleb ilmsiks, kes on tõelised sõbrad.” Seda lauset on vast kõik kuulnud ja pean noogutades nentima, et see on tõsi. Aga mitte täielikult. Mulle meeldib üliväga, kui oskuslikult lahendas sõprussuhte läbikompamise üks andekas muinsuskaitsja, kes oma töölt koondati, keda ajakirjanduses tümitati, ühesõnaga, kellel oli seljataga päris keerukas aeg. J tunneb ja austab teda, aga päris igapäevaselt nad läbi ei käi. Nii kohtus ta temaga juhuslikult alles siis, kui see lugu ei olnud enam aktuaalne ja küsis, kuidas läheb. Küsimus oli ju iseenesest asjakohane ja siiras, too andekas muinsuskaitsja küsis aga otse ja keerutamata vastu, “J, miks sa mulle siis ei helistanud, kui mul raske oli!” Mõtlemapanev, kas pole…

Ülaltoodud vestlus on veidike lohutav. Ka meil J-ga mõlgub meeles inimesi, kelle helistamist või kirjutamist oleks ehk keerukal ajal oodanud. Antud loo taustal mõistsime aga ühtäkki, et kontakti puudumine ei pruugi üldsegi olla seotud inimese hinnangu või arvamusega. Inimesed lihtsalt ei oska olla. Nad ei julge helistada, arvates, et küllap teeb seda keegi teine. Nad ei kirjuta, kuna kahtlevad kirja vajalikkuses ning ei leia õigeid sõnu. Nad ei astu ligi, kuna näevad rahulikku ning vahel isegi naeratavat nägu - järelikult saab hakkama. Nad küll mõtlevad… aga ei ütle. Nii see läheb.

Mõistsime, et tegelikult on neid, kes oma vihaga hakkama ei saa ja meile tõemeeli iseenda elunormid Jumala tahtmise egiidi all pähe kallata sooviksid, vaid imetilluke käputäis. J-l üks poliitikutest abielupaar, kelle sõprust ta varem vankumatuks pidas ja kes nüüd ei vaevu isegi teretama. Üks endisest kolleegist naisvaimulik, kes just praegu J eks-abikaasasid läbi kirjutab, millest ehk hüsteerilist laastamistöö-katsetust võib järeldada, kuid mis loodetavasti ära keelatakse. Lisaks minu üks või äärmisel juhul kaks endist sõbrannat (teise osas pole ma päris kindel), kes meie loo valguses “pühadeks õdedeks” muundusid ja täiesti ebaadekvaatselt käituma hakkasid. Säherdune rahvateater… 

Aga veel. On üks väike kirik, üks endine “meie”, kel ühine ajalugu, ridamisi ühiseid tegemisi, ühiseid reise, matku, külaskäike, üritusi, perekondlikke tähtpäevi, isiklikke jagamisi - minu kunagine kogukond, mida nüüd näen läbi auto tuuleklaasi, läbi tuule ja tuisutormi, läbi lumme uppund metsasalude, üle laiade lagendike… ära kaduvat. Ei küsitud, kuidas mul läheb, ei kutsutud, et räägime, viimaks ei vaadatud otsagi. Keegi üritas põhjendada, keegi ütles, et ärgu ma pangu tähele. Kui tuisk on nii tugev ja lumevaalud nii lahmakad, kuis on see ometi võimalik!

Vaikiva, pilku ära pöörava hinnangu ja meie sõiduraja vahel viliseb kõle tuul, mis peksab üles lund ning tillukesi torkavaid jääkristalle. Tahaksin neid väga haarata, sest tunnen, et sel kõigel on siiski väärtus. Neis jääkristallides tundub peegelduvat osake minu elust. Peaaegu kolmkümmend aastat. Las puruneda, hüüavad aga nemad läbi viliseva tuule. Tõmban oma väljasirutatud käe järsult tagasi. Järsk roolipööre, kraavist lahutavad vaid millimeetrid…

Ma parem ei vaata seljataha. Olgu siis pealegi nii. Vähemalt sain selle nüüd välja kirjutatud.

Koju jõudes küttis J kamina. Mina keetsin nõmm-liivateed. Lapsed olid ka kodus. Jumal tundus korraga nii ligi.