Esmaspäev, 3. veebruar 2020

Sünnipäeva eel

Ma sündisin 46 aastat tagasi Tapa sünnitusmajas. Tapa sünnitusmaja oli väike 1-korruseline valge maja, mis on praguseni meditsiini valdkonna teenistuses, sest olen selle juures märganud kiirabiautosid. Aga sünnitusmaja ta enam ei ole.
 Mul on selle majaga juba lapsest saati eriline side, kuna auto või bussiga Tapale sisse sõites tuleb kindlasti ka sellest mööduda. Kui vanaemale-vanaisale lapsena külla sõitsin, käis Kadrinasse vanaldane Laz või Paz buss, mis kündis seda tunnist teekonda peaaegu kolm tundi, põigates sisse igasse maantee lähedal asuvasse külla ja linna. Tapale jõudes oli tolle Kolgata tee lõpp juba käegakatsutav ja seda enam rõõmustas mind valge madal majakene, milles teadsin enese elutee olevat alguse saanud.
 Ema või vanaema jutu järgi olevat 74. aasta 4. veebruar olnud lörtsine. Mul polnud ilmast erilist lugu, sest maadlesin tõsisemate probleemidega. Nimelt olevat mind otse peale ilmaletulekut sünnituslauale pillatud, kus ma oma rangluu murdsin. Muid murejutte pole ma sellest kuulnud, kui et "last ei saanud kümme päeva pesta". Nojah, kuna ema veetis mu esimesed elukuud koos minuga Kadrinas, sest neil isaga "ei olnud muud aset", usun ma küll, et imiku pesematusest võis suuri probleeme tekkida. Vanaema oli nimelt puhtusefriik, kes pesi järjekindlalt kõiki ja kõike, mis ette jäi ja sattus kindlasti suurde ärevusse, kui minu puhul see esialgu võimalik polnud.
Tapa sünnitusmaja teavad praeguseks muidugi kõik mu lapsed ja küllap varsti ka lapselapsed. Kõnnust ja Kadrinast on ikka Tapale poodi käidud ja hoidku nad alt, kui sellest väikesest majast möödudes minu küsimusele "Mis maja see on?" kiiret vastust "Emme sünnitusmaja!" ei tule.
Nali naljaks.
Asi, mis paneb mind mõtlema, on aastate hulk, mis aina tulevad ja lähevad....
Mul on jälle sünnipäev, mu kallid on jälle minu ümber, aga kui habras ja ajalik see kõik ometigi on! Minu 46 ei ole midagi, aga kui sinna kõrvale mõelda 67, 71, 82, 85, 96.
Huvitav, mis mõtteid mõtlen neis vanustes Tapa sünnitusmajast? Oma vanemaist? Lörtsisest ilmast?
Ja kas sellel ongi siis enam nii erilist tähtsust, kui täna?
Loodan väga, et on.
Annab nagu kindla pinna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar