neljapäev, 2. aprill 2020

Liidi-tädi

Liidi ehk Liidia oli mu isapoolse vanaisa õde. Isapoolsel vanaisal Vassilil ehk Vasselil, nagu teda kutsuti, oli tegelikult lausa seitse õde-venda. Vanaduspōlveni anti elada kahel vennal ja kolmel ōel. Kolm venda jäi sõtta. Liidi oli selle pere vanim laps.
Kuigi kogu suur pere oli pärit ühestainsast Muhumaa Laane talust, asusid kõik ülejäänud õed-vennad peale vanaisa Vasseli sõjajärgselt elama Tallinna, kandes siiski tugevalt edasi muhulase identiteeti ning pärandades selle sama tugevalt ka oma lastele.
Põhjus, miks ma täna tädi Liidist kirjutan, on lihtne- too karakteerne isiksus kipub teenimatult vajuma unustuste hõlma. Minu põlvkond on viimane, kes teda mäletab.
Mu isa jaoks oli Liidi rohkem, kui lihtsalt tädi. Lõpetanud Muhus põhikooli, astus isa õppima Tallinna 46. keskkooli ning asus elama tädi Liidi ja tema õe Armilda ehk Milda juurde. Selleks ajaks oli Liidi õnnetult kaotanud oma ainsa poja ning küllap andis emata kasvava vennapoja eest hoolitsemine talle veidikenegi tagasi emaksolemise tunnet. Mu ema meenutab, et Liidi olevat isale isegi suhkru kohvitassis ära seganud!
Ma ei mõista siiani, kuidas on saanud selles väikeses Pelgulinna ühis wc-ga puumaja kööktoas elada nii palju inimesi! Olen aru saanud, et ka ajal, mil Liidi poeg Jaan veel elas, oli isa seal tihe ning oodatud külaline. Lisaks leidsid seal aeg-ajalt kuuldavasti varjualuse ka mõlema õe peigmehed, kellest küll äravõtjaid ei kujunenud, kuid küllap nad siis väikest viisi lohutust ikkagi pakkusid. Mis kõige olulisem- Liidi kodu oli ka minu esimene kodu Tallinna linnas. Kuidas me ema-isaga seal kapi taga elasime, ei oska kohe kuidagi ette kujutada...
Mul on sellest lihtsast kööktoast selged mälestused. Liidi voodi asus välisuksest kööki astudes paremal ukse kõrval. Sealsamas akna all oli ka tilluke söögilaud. Pliit seisis välisukse vastasseinas, toaukse kõrval. See uks ei olnud vist kunagi kinni- või kas seda üldse oligi? Toa keskele oli juhul, kui külalisi juhtus olema palju, paigutatud pikk laud. Toal oli kaks tänavavaatega akent. Nende vahel seisis kummut. Hiljem oli kummut paigutatud ukse kõrvale. Selle peal oli suur raadio. Milda voodi oli ühtede mälestuste järgi kapi taga, teiste järgi olid kapp ja voodi akende vastasseinas ridamisi.
Liidi oli sirge selja ja uhke astumisega tugev naine. Kusjuures kui ma praegu mõtlen, oli ta kehaehitus täiesti keskmine, kasv samuti keskmine, aga ometi mõjus tema olek tugevana. Ta ei olnud klassikaliselt naiselik, kuigi tal olid pruunid, kergelt lokkis juuksed, mis olid kuklapoolelt kinnitatud ümara kammiga. Ta sobis oma olemuselt hästi toonaste Pelgulinna agulimajade õhustikku, kus ei kurdetud pisku üle, vaid osati rõõmu tunda just sellest, mida elu parasjagu pakkus.
Liidi oli hästi lihtne inimene, kandis alati koduseid riideid, kitleid ja muud selletaolist. Sellega ta otsekui rõhutas oma valmisolekut lähikondlasi teenida või siis niisama seltsiks olla.
Liidi töötas kogu oma eluaja konduktorina. Nõuka ajal sõitis nimelt konduktor bussis kaasa, müües sõitjaile pileteid. Mäletan, et ta rääkis end olevat pikalt töötanud Virtsu liinil. Alles nüüd olen hakanud mõtlema, et ehk oli see tema viis hoida sel moel pidevat ühendust kodusaarega, millele vähemalt üle mere sai salamisi lehvitada.
Kui Liidit iseloomustada, tuleb esimese omadusena meelde tema jutukus. Ta oli väga seltskondlik, armastas külas käia ja võttis ka ise heameelega oma imetillukeses kodus külalisi vastu.
Ka meie juures käis tädi Liidi väga tihti. Juttude järgi olen aru saanud, et samuti teiste sugulaste juures. Tema oli meie suguvõsa häälekandja. Ma ei saa öelda, et oleksime nende külaskäikude üle pidevalt rõõmustanud. Liidi ei teatanud nimelt kunagi oma visiite ette. Ta lihtsalt tuli.
Nii mõnigi kord, eriti mu teismeeas, käis mulle jubedalt närvidele, kui ta minu tuppa juttu tuli puhuma. Aga täna vaatan asjale hoopis teise pilguga. See, mis tegi Liidist unikaalse inimese, kelle mäletus ei tohiks kustuda, oligi just tema fenomenaalne lugude vestmise oskus. Nii kahju, et keegi ei taibanud neid lindistada.
Olen vist ka siin blogis kunagi maininud, et näiteks Tallinna pommitamine on lausa piltidena mu silme ees just tänu tädi Liidi detailiderohkele jutustamisele. Ta alustas oma lugudega tavaliselt natuke kaugemalt, kaasates nagu muuseas inimesi, kes olid sel ajaperioodil ta kõrval, mäletades selgesti, mis üks või teine arvas või ütles ning kirjeldades olukordi, mis sündmusele eelnesid. Ja siis sündmus ise. Ma näen lausa filmilindina, kuidas ta keeldub varjendist ja seisab tundide viisi üksi oma mõnekuuse pojaga sellesama Pelgulinna kivist vundamendiga agulimaja kopitanud külmas keldris, pea kohal möirgamas ülelendavad lennukid ja plahvatamas allavisatud pommid. Ja millisena ta hommikul vargsi keldrist väljudes oma ümbrust näeb. Milline maja on maapealt pühitud, millest järgi tossavad rondid...
Teine meeldejääv jutt oli vendade sõttasaatmine... ja viiest kolme täies elujõus noormehe sinna jäämine. Mul läks kõhu alt õõnsaks, kui seda kõike kuulasin. Ehk seetõttu ei olegi kõik peensusteni meeles. Küll aga mäletan hästi Liidi vastust minu intrigeerivale küsimusele, (eeldusel, et kõik vennad said sõjas surma), et kas ta minestaks, kui need kõik ühel päeval ta ukse taha tuleksid. "Miks ma peaksin minestama", kostis ta rahulikult, "ma kutsuksin nad lahkelt sisse ja pakuksin süüa." Oli alles naine! Ma ise oleksin kindlalt minestanud.
Ja siis rääkis ta mulle mu vanaemast, kes ei saanud küll kunagi vanaema olla, oli isale emagi vaid paari aasta jagu, kui juba ära taevasse kutsuti. Jutustas, mis tema surmale järgnes, kuidas vanaisa kohe uuesti abiellus, puudutas raskeid ja vastikuid teemasid, intriige, ebaõiglust, asju, mida ma väga ei tahtnudki kuulata. Ikka sama soravalt, detailiderohkelt, kaasates palju tähtsat. Ka selle loo on mu aju lindistanud mälestustesse otsekui filmina.
Neljas meeldejääv lugu oli ta poja õnnetust surmast kihlveo, elektrilöögi ja kõrgepingeliinide posti otsast allakukkumise tagajärjel. Mõtlen praegu, et kuidas ta suutis sellest vesta nii rahulikul ja vaat et uinutavalgi toonil. "... ja ta ütles haiglas, ema, ma ei taha surra..." Praegugi tõusevad mul ihukarvad püsti. Kuidas ta siiski suri, kuidas olid matused, kuidas üks või teine nuttis. Ja kuidas tema ei nutnud. Mõtlen, et küllap oli jutustamine omamoodi teraapia, viis leinaga toimetulekuks.
Mäletan, et tädi Liidil oli vanainimesele kohaselt kokkukuivanud õhuke kortsuline nahk, mida vahel ta käe pealt üles venitasin. Ka selle juurde käis lugu, nimelt säärane, kuidas ta kunagi käega laualt puru pühkides enesele nõela käsivarde kaotas. Ma ei mäleta, kas see oli seal ka tunda.
Kui paljud meist jutustavad praegusel ajal lugusid? Kriisi ajal kodus istudes oleks selleks ehk rohkem aegagi? Mnjah, ka meie peres ei tehta seda just ülemäära tihti. Ometi võivad just needsamad lood olla meie mineviku, oleviku ja tuleviku ühenduslülid, rikastades kaunite pintslitõmmetena kunstiteoseid nimega elu.
Säärased lugude jutustamise õhtud võiks lausa peretraditsiooniks muuta. Mõelda vaid, kui põnev oleks mõnekümne aasta pärast rääkida oma lapselastele praegu valitsevast eriolukorrast. Analüüsida oma peas korralikult läbi, kuidas kriis algas, kus parasjagu olin, mida tundsin, kes olid minuga, mida omavahel rääkisime, mis kostus ajakirjandusest, kuidas mu töö jätkus, kuidas laste õppetöö edenes... Meie lood on hindamatu kingitus tulevikule.
Minule õpetas selle tarkuse suures osas just tädi Liidi. Praegu mõistan.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar