Reede, 11. detsember 2020

Kokkuvõte 4



 Ah, ilu...

Ilu tõstab mu õnnepügala kohe mitu kraadi ülespoole. Ja mitte ainult sel aastal! Vajan ilu kui ōhku.

Ilu on orelivilede korrapäraselt kasvavas-kahanevas reas, mis peegeldavad läbi aknaklaasi loojuvat päikest.

Ilu on kirikuõpetaja mõtiskluses, kelle südamesse minevad sõnad oleksid lausutud otsekui ainult mulle, just õigel ajahetkel ja otsekui eelnevalt lahtiräägitud hingevalu raviks.

Ilu on vitraažaknas, läbi mille peegeldub kunstniku hing, mis põimunud sellel kujutletud piiblilooga.

Ilu on naljatlevas päikesevalguses, mis joonistab päris-võlvakende kõrvale nende sama suured kollakad koopiad. 

Ilu on muusikapalas, mida olen sadu kordi mänginud, kuid mis järsku ühes esituses toob ihule külmavärinad.

Ilu on andeka muusiku vokaalis või poognatõmbes või sillerdavas õhuvoos ja aukartuse-tundes, et just mina võin temaga koos musitseerida. 

Ilu on inimeste elulugudes ja usalduses avada mulle oma hing- ka siis kui tahaksin nutta, et kui palju on seal valu, aga kui tublid nad sellest hoolimata on!

Ilu on Helise armastavas näos ja rahulikus olemises, kui ta toimetab otsekui hea haldjas oma väikeste poegadega. Või kui me istume köögilaua ääres, auravad teetassid ees. 

Ilu on Loviisa armsas hääletoonis ja ettesirutatud kätes, kui ta õhtul voodist “veel üks kalli!” nurub. 

Ilu on Lisanni asjalikes suurtes silmades, kui ta mulle oma põnevast unenäost pajatab. 

Ilu on Karl Johannis, kui ta hetkeks oma rahmeldava teismelise oleku unustab, mulle müraki! sülle prantsatab ja mulle rutaka põsemusi kingib.

Ilu on Otto näoilmes ja tema vapustas kaheaastase jutuvadas kui me koos rongiaknast välja kiikame.

Ilu on Rubeni silmades ja tema väljendusrikkas suujoones just hetk enne nutmahakkamist.

Ilu on muusikas.

Ilu on pikas fraasis, mis lõpuks veatult õnnestus. 

Ilu on andeka inimese seatud sõnades.

Ilu on kaunis ja sügavamõttelises luules.

Ilu on pooleldi jääkaane all olevas lombis.

Ilu on heade inimeste suurtes tegudes.

Ilu on kuumas suudluses. 

Ilu on augustikuises tähistaevas.

Ilu on peegelsiledas meres.

Ilu on pilvedes, millest kumab läbi punakas päike. 

Ilu on tammes, mis Muhus keset põldu ja tammes, mis mu magamistoa akna all. 

Ilu on õitsevas ohakas.

Ilu on naerus, mida naerame koos sõpradega, lausa hingetuks...

Ilu on punastes geellakitud küüntes.

Ilu on imeilusates kõpskingades.

Isegi hingevalu võib olla ilus, kui seda on vähesel määral. 

Ilu on meis kõigis. Kui palju me seda igapäevaselt näeme? Kui palju lubame enesel seisatada ja märgata, kui õnnelikud me oleme? 

Mine nüüd peegli ette ja vaata, kui ilusad silmad sul on!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar