Täna vaatan ma kõike kaugemalt.
Vaatlen vargsi saabuvat sügist. Kaskede erkkollakaid viirge suvise sügavrohelise taustal.
Vaikuse ja niiske soojuse täidlust.
Vaatlen kaunist kodu. Seinu ja maale, põrandaid ja vaipasid, lagesid ja katuseaknaid.
Igast elemendist kumavad elu hääled. Igapäevatoimingud omandavad erilise tähtsuse. Pidupäevad elustuvad iluna päikesekiirtes.
Ma ise muutun kõige keskmeks, ühtaegu suureks ja väikseks. Mina olengi need toad ja need tegemised. Olen naerud ja nutud. Sosinad ja palved. Ma segunen teiega, minu inimesed. Emban teid mõtteis ja teie embate mind. Me moodustame fluidumi, milles on soe ja turvaline. Ühtaegu magan ja olen ärkvel. Ühtaegu palvetan ja tänan. Kõik on loogiline ja hea. Keegi pole süüdi.
Armastus on kõige alus.
