Emadepäeva eel

Alustasin selle blogi kirjutamist, kui kolmikud olid pooleteist aastased. Olen vaid väga põgusalt puudutanud nende ootust, sündi ja imikuiga. Nüüd, emadepäeva eel, tuli tahtmine ka seda aega taas meenutada. Olles esmalt sünnitanud ka üksiku lapse, võin kinnitada seda, mida enamus inimesi laste arvust olenemata aimata võib - kolm korraga on ikka hoopis teine lugu. 

Juba ootus oli täiesti teistsugune. Kui esimese lapsega ei saanud üks mu kursuseõde veel isegi maikuus mu lapseootusest aru (laps sündis juuni algul), siis trio puhul küsiti juba augustis, millal sünnitan (plaaniline keiser oli detsembri lõpus.)

Lapsed sündisid 36-ndal rasedusnädalal täiesti plaaniliselt. Nad olid kõik umbes kahe ja poolekilosed ning viiekümne sentimeetri kanti pikkusega. Olime kuus päeva sünnitusmajas, kusjuures mitte laste pärast, nendega oli kõik korras, vaid minu turgutamiseks. Nii pikalt väljakantud kolmikrasedus on haruldus, mille eest olen oma kehale lõpmata tänulik. Siiski vajasin peale sünnitust kahte vereülekannet ja veidike puhkust.

Kui oma kolme vastsündinuga koju jõudsime, algas elu, mis erines totaalselt eelnevast. Toona 14-aastane Helis oli seni "kurgu all kasvanud laps". Olime temaga väga lähedased. Kõik, mis minusse puutus, toimis ja oli tema jaoks turvaline. Ka minu süda oli meie ema-lapse suhte osas rahul. 

Aga nüüd tuli tal päevapealt saada suureks. Mul ei olnud enam aega millegagi aidata! Ma ei tea siiani, kuidas see olukord talle tegelikult mõjus. Näiliselt oli ta vägagi vapper, aidates mind selles "segasumma suvilas" kordades enam, kui ta aimata oskab. 

Õnneks oli mul ka mujalt tulevat abi. Esimesel viiel kuul käisid meie juures vaheldumisi kaks ööhoidjat. Teatavasti magavad vastsündinud lapsed üsna kaootiliselt. Need noored ämmaemandaks õppivad naised päästsid me pere suuremast katastroofist, kuna öösiti ei oleks mul vastasel juhul olnud loota kellelegi, pikalt magamata olek mõjub aga laastavalt eelkõige närvisüsteemile. Loomulikult tilkus mu süda verd, aga vahel tuleb valida keerukatest valikutest parim. Minu lapsed said hommikuti väljapuhanud emme. Jaksasin päeval ihu ja hingega tegutseda. Tänu nende isale selle võimaldamise eest.

Ka päeval käis meil algul kodutööde-abiline. Hiljem käis hoidmisel abiks ja emotsionaalseks toeks laste vanaema, mu hea ämm. Aja möödudes lisandus veelgi häid lapsehoidjaid.

Mäletan, et üritasin trio sünnist saati kujundada neile ühtset ja kindlat päevaplaani. Tegelikult õige pea see ka õnnestus. Juba umbes viiekuuselt magasid nad enam-vähem kogu öö. Siiski mäletan ka olukordi lõpututest magamapanekutest, kas siis vankriga ringi traavimise või verandal tuhandeid kordi edasi-tagasi kõigutamise näol. Mäletan liigvarajasi ärkamisi, haiguste tõttu olematuid öid, mäletan hirmumomente ja nuttu. Mäletan ahastust, et mind on vaid üks. Emotsionaalset üksindust. On üksikuid sündmusi, mida ma sellest perioodist ei mäletagi. Ometi sain hakkama.

Emadus on üks olulisemaid ja ilusamaid osi minu elust. Kõik mu lapsed olid meeletult oodatud ja on väga armastatud. Kui ma neid kõiki praegu vaatan, olen tänulik, rahul ja uhke. Helis saab varsti kolmkümmend, tal on tore abikaasa ja kaks imearmsat last, minu ülikallist lapselast. Suhtleme temaga peaaegu igapäevaselt. Kolmikud on viisteist. Nendestki on kasvanud arukad, tundlikud ja iseseisvad noored. Saame omavahel kõigest rääkida. Julgen rõõmuga öelda, et meie suhe on lähedane ja hea. Nad tahavad minuga koos olla, käia ja avastada! 

Samas tean endas mitmeid puudujääke ja vajakajäämisi. Ka emarollis. Olen olnud kärsitu ja vahel äraarvamatu. Minus on vähe järjepidevust. Ma ei ole alati olnud nende jaoks olemas. Olen olnud väsinud ja ületöötanud. Ometi tean, et minuga saab mure korral rääkida. Loodan, et mu lapsed tajuvad igal päeva, kuiväga neid armastan. 

See aasta ei ole olnud kerge. Ometi on just emaroll olnud see, mis on jäänud muutumatuks ja murdumatuks. See eriline side ei katke iial.