Pühapäev, 10. mai 2020

Emadepäeva eel (kirjutatud 9.05)

Käisime täna Kadrinas mu vanavanemate ja vanavanavanemate haudadel. Homme on ju emadepäev.
Esimesena süütasime küünla vanaema isa Tipu Jaani, ta esimese naise Loviisa ning nende tütarde Linda ja Anette haual. Tipu Jaani talus Lääne-Virumaa serval Ohepalu-Tapa loodusraja lähistel on praegu mu ema ja isa maakodu. Jaani ja ta esimest naist pole ma muidugi ise näinud, kuid nende tütred, mu vanaema poolõed elasid mõlemad väga kõrge vanuseni, üks Tallinnas, teine Kadrina lähistel. Üks, see Kadrina oma, oli ülivaga kirikuinimene, teine oma olekult pigem suurilmadaam.
Seejärel mälestasime küünaldega mu vanaisa vanemaid Oskarit ja Elviinet. Ka nendest puudub mul isiklik mälestus. Vanaisa kasvas üles nelja õega, kuid täiskasvanueas kahanes nendevaheline kontakt kahjuks peaaegu olematuks. Eriti teravaks muutus olukord kuuldavasti peale seda, kui õde, kellele vanaisa sünnikodu pärandati, selle võõrastele maha müüs. Vanaisa ei saanud vist sellest elu lõpuni üle. Laulu "Üks kask meil kasvas õues" ajal nuttis ta alati valju häälega. Noh, ta laulis seda enamasti muidugi vintis peaga, aga ega see valu vähenda... Mina ei tunne oma vanaisa-poolsest suguvõsast mitte kedagi.
Kolmandana käisime mu vanaema ema, Tipu Jaani teise naise Pauliine haual ja panime ka sinna mälestusküünla. Pauliinest olen siin blogis ka varem kirjutanud. Mäletan teda päris hästi, kuigi olin vaid kaheksane, kui ta suri. Pauliine oli samuti vaga ja usklik naine, kes elas kõrge vanuseni. Kui mina sündisin, elas Pauliine juba koos mu vanaema ja vanaisaga Kadrina kirikumõisa majas. Ju oli vanainimesel raske üksi paksude metsade vahel hakkama saada. Mina mäletan Pauliinet alatasa Jumala poole palumas, et miks too teda juba enese juurde ei kutsu.
Lõpuks süütasime küünlad vanaema Aino ja vanaisa Edgari haual. Neist kahest võiksin õigupoolest lausa raamatu kirjutada, kuigi nende elu oli ju näiliselt tagasihoidlik ning toonasele ajastule suhteliselt iseloomulik. Vanaema rabas 24/7 tööd, vanaisa nautis elu ja napsitas- tema kannatused jäid sõja-aega ja vääriksid omaette kirjandusteost. Mind paneb siiani imestama, missugune temperament ja missugused originalsed elumotod ses majas valitsesid! Seda kõike oli vahel lausa raske taluda. Ometi tundsin end alati armastatuna ning hiiglaslik osa minu kujunemisloost pärineb kindlasti just sealt.

Peale Kadrinat keerasime autonina Kõnnu, mu vanemate maakodu poole. Jah, siinasamma Tipu Jaani maadele! Ema, isa ja õde olid juba eilsest seal. Olin valmis selleks, et hoiame endiselt kahemeetrist vahet ja et annan vaid üle emadepäeva kingitusena mõeldud kolm rododendronit. Aga oh üllatust! Emal oli viirusehirm üle läinud, nii et jäime kohe kauemaks, käisime saumas ja istusime isegi soojas toas kamina ümber, kui õhtune jahedus maad võttis.
 Tundsin, et olen ikka püstirikas inimene- mina, neljakordne ema ja kahekordne vanaema. Kõik mu lapsed ja lapselapsed olid minuga. Mul on vanemad, kelle juurde saan sõita ning õde ja venna pere. Praegu on ülimalt ilus ja õrn aeg. Metsaalused on õitest tulvil, puudel puhkevad pungad, palju on rohelust, kuid samas tundub kõik veel läbipaistev. Kuidagi lihtne on olla õnnelik...




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar