Janu

 Vanavanemate päev.
Täna kümme aastat tagasi oli mu vanaemal veel kolm päeva elada. Ta veetis elulõpu diakooniahaiglas, mida külastasime peaaegu igapäevaselt.
Sel päeval oli vanaemal tohutu janu. Ta palus, et ulataksin talle vett. Tegin nagu palutud. Joonud kruusi tühjaks, palus ta veel vett. Palatisse sisenenud õde või hooldaja muutus meie tegevust nähes rahutuks ja ütles, et ma ei tohiks talle enam vett juurde anda. See ei lähe tal enam kuhugi, toonitas ta, ta oksendab selle nagunii varsti välja ja see teeb meile lihtsalt tööd juurde.
Ma ei tohi sulle enam vett anda, ütlesin vanaemale. Aga mul on nii tohutu janu, palus tema. Jäin hetkeks mõttesse.
Mina ei saa tema heaks praegu muud teha, mõtlesin, kui anda talle vett, kuna tal on janu. Ja seejärel saan ma palvetada, et ta jõuaks eluvee allikale, kus janu ei ole enam, ei ole ka valu ega kannatust. Kui kasvõi paariks sekundiks muutub ta olemine paremaks, on see parim, mida praegu teha saan.
Andsin talle sel päeval veel mitu korda vett. Ma ei tea, mis juhtus "pärast". Ega  me keegi, elavad, ei tea, mis juhtub "pärast". Saame vaid loota ja palvetada.
Armastuses tehtud teod ei pruugi vahel olla väga otstarbekad. Aga kui need on armastusest kantud, on see igal juhul parem, kui keeldumine teha oma armsale seda, mille järele ta parajasti januneb ja milles meie teda aidata saame. Keeldumine, sest "nii on talle parem", ei pruugi armastuse kontekstis üldse oma eesmärki täita.

Jeesus kostis naisele:"Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi." Jh 4:13,14