Veel veidi üle kuu on jäänud seda kummalist 2020. aastat, mis pakkus hoopis teist reaalsust, kui see, millega tavapäraselt harjunud olime. Kui tavaliselt hakkan tegema lõppeva aasta kokkuvõtet alles detsembri teises pooles, siis sel aastal tundsin endas seda soovi juba praegu, novembri viimastel päevadel.
Palusin täna ühel oma kliendil järjestada tema laiemal õnnetunde skaalal asetsevad tegevused või seisundid või lihtsalt maailma asjad, alustades hetkel kõige olulisemast. Sel ajal, kui ta mõtles, kirjutasin üles ka endale pähekaranud märksõnad, küll üsna juhuslikus järjekorras, aga üsna kindla käega. Püüan neid alljärgnevalt veidi analüüsida.
Teekond. Sel aastal, mil kuhugi kaugemale reisida ei saanud, muutus teekonna tähendus minu jaoks iseäranis oluliseks. Ma ei tea, kas see oleks laiemal õnnetunde skaalal lausa esimesel kohal, üks tähtsamatest aga kindlasti. Teeleminek, olgu siis matkama, väljasõidule, maale või mujale, sai sel aastal erilise rõhuasetuse. Hakkasin esmakordselt teadlikult tajuma ja nautima teelemineku-eelset ootusärevust, mida seni olin teadvustanud vaid pikemate välisreiside eel. Äraminek omandas otsekui rituaalse tähenduse, seda just meelelise valmisoleku võtmes. Esimest korda ilmnes see kummaline tunne enne kevadist eriolukorda, kui sõitsin Iisraeli asemel Hiiumaale. Äkki võib lausa nii öelda, et alates sellest ajast õppisin eriliselt avatud meelega minema ja olema ning kõik minu teekonnad muutusid seetõttu otsekui palverännakuiks? Tundsin pühalikku tänulikkust Hiiumaal, Muhus, Saaremaal, Ruhnus (seal küll mööndustega), kahel korral Lõuna-Eestis, veelkord Hiiumaal, Tartus, Rakveres, Kadrinas, Pärnus ja Haapsalus. Lindude kisa Orjaku loodusrajal Hiiumaal, võimas "lahtilaskmise riitus" minu väepaiga, Üügu panga lähistel, kõnelus nunnaga Saaremaal, inimtühi Limo rand Ruhnus, idülliline Rõuge mäeküngaste ja järvesilmadega, unustamatu vaatepilt Urvaste kirikule, Paistu pühakoja rohtukasvanud ümbrus, tähistaeva vaatlemine öisel Sääre tirbil, mälestuskildude korjamine Emajõe ääres, tammik ja sahisevad lehed Rakveres, pitsitustunne ühes armastusega vanaema kunagise aia ja lagunenud kirikumõisa maja juures, igavikulised mõtted Pärnu pikal muulil ja üks romantiline sügispäev Haapsalus- kõik need rännakud ja neil rännakuil kogetud aistingud on ülimalt tähtsad, aitamaks mul teadvustada õnnetunnet, mida pakub üks avatud südamega läbielatud teekond.
Ka mu isiklik elu on praegu otsekui rännak. Ma tõesti ei tea, kas ja millal kogen päralejõudmist. Hetkel õpin end tormamast tagasi hoidma. Mul on nimelt tohutult võhma, olen väga intensiivne ja minuga on ilmselt raske sammu pidada. Kui pean pidevalt üle õla tagasi vaatama või kellegi järeleootamiseks lausa seisatama, muutun kärsituks. Käesolev aasta on mu teele saatnud paar pidur-põhjas inimest, keda mõne teelõigu jooksul olen endale omaselt hambad ristis järele lohistada püüdnud. Saage aru, olen ju aastaid olnud ainuvastutaja, see, kelle sõna loeb. Niisiis ei heiduta mind eriliselt ka vastupanu. Õnneks jätkus mul viimaks oidu taipamaks, et täiskasvanu pidurdusjäljed tekitavad siiski vaid pikki poriseid roopaid, ei enamat. Teelahkmed ei olegi selles valguses väga hirmsad.
Mu enda kõige sügavam teekond sel aastal on olnud läbi inimsuhete enese tegeliku väärtustamise suunas. Olen imestades tõdenud, mismoodi ma ikka veel püüan esmalt kohanduda. Ka täiesti vastuvõetamatuga! Seejärel ilustada. Kuidas mu enese soovid ja vajadused jäävad otsekui kurgulakke kinni, kui neid otse ja konstruktiivsel viisil pean kuuldavale tooma. Kuidas ma jätangi olulise ütlemata ja kui neid ütlemata sõnu saab liiga palju, kuidas ma need siis valimatult välja paiskan... ja minema torman. Ja kuidas mul siis pärast kahju on ja ma kahtlen, kas tegin ikka õigesti...
Vaat see on minu teekond. Nüüd olen siiski enese väärtustamises juba palju parem. Viimati ütlesin lausa kõik välja. Jah, enda jaoks tsipake liiga hilja, aga ütlesin. Edasi saab ainult paremaks minna...
(järgneb)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar