Kolmapäev, 2. september 2020

Taas sügisesse

Ja olengi taas maandunud oma turvalisse tugitooli. Kui see suunaga akna poole keerata, näen meie vaikse tänava kuma. Veel mõned nädalad ja lampide valgusvihus hakkavad keerlema langevad sügislehed ning kaugel need esimesed lumehelbedki enam on.
Suunaga toa poole istudes võtan aga sihikule kamina. Rahulikult praksuvad puud ja läbi klaasi kumav kollakas leek on iseäranis rahustava toimega. Võin sedaviisi istuda tunde. 
Mu jalgade ümber on keeratud pehme ja paks õlasall. Soe tunne on kerge kaduma, seda tuleb hoida. Ka inimsuhetes on samamoodi. Olen näinud ja kahjuks ka ise kogenud, kui külma duššina võib mõjuda pealiskaudsus, hoolimatus, empaatiavõimetus, aga ka valetamine, manipuleerimine või sildistamine. Ootamatu pettumus tekitab jaheduse, kurbus külmavärinad. Mäletan hästi, kui külm oli mul kord südasuvel. Praegu, pisukeses rõskuses, on kordades soojem.
Lähedustunne hoiab ja katab. Nagu ka mõnus sall ja praksuv kamin, ühes millega tundub isegi akna taga pladisev vihm kaunis ja romantiline.
Ühtekuuluvustunne...
Täna siis nõndamoodi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar