Sel korral lahkan ühele väga kummalisele isiklikule kogemusele toetudes seda, kuidas ka pealiskaudses suhtluses võib järsku ilmneda ehmatamapanev muster.
Olin suvel veidi nukker ühe tutvuse untsumineku üle. Lootsin selle kujunevat paarisuhteks, kuigi tänaseks õnneks tean, et selle jätkudes mängiksime siiani kabet või arutleksime intellektuaalsetel teemadel.
Ilmselt jäi see ülesanne Kõigekõrgema poolt saadutud formaadis siiski lahendamata, sest olge lahked- minu ees seisis hiljuti taaskord täpselt sama nimega(!) inimene, pärit peaaegu samast paigast, olles täpselt sama rahulik ja tore, osutudes aga paraku üsna kiiresti "kotkaks, kes ei julge lennata", arvates ise, et pühendas oma eelmisele suhtele, kus teda millegipärast hüljati, kogu oma elu ja "nüüd peab olema tublisti ettevaatlikum", see tähendab, veelgi eemalolevam, pluss lugematul hulgal muid kattuvaid pisiasju. Aga kes muidu sooviks lähisuhet küll. Sel viisil, nagu parasjagu mugav tundub. Peamiselt kaugelt vaadates. Miks mitte minu tunnete arvelt. Jälgisin sündmuste käiku lausa ammulisui. See lihtsalt ei saa olla kokkusattumus!
Sattusin juhuslikult lugema ühte mõttetera: "Mul on elus olnud kombeks kasutada liiga pikki lauseid, panna liiga palju komasid. Nii mõneski kohas oleksin pidanud koma asemele panema punkti." Nii õige, mina kipun ka mõnes olukorras jokutama jääma!
Ülalmainitud tutvusele panin muidugi ruttu punkti, aga ehmatav kogemus siiski.
Huvitav, kas sama ülesanne tuleb minu juurde ka kolmandat korda? Sel juhul kipub ka lühilausetega liiale minevat. Ma ei saa muuta teisi, küll aga ennast. Lähen nüüd igatahes kiiresti teraapiasse!
Ahjaa- kohtusin üle pika aja oma kauaaegse sõbrannaga, kes on kohutavalt kaua üksi olnud ja kes nüüd, viiekümnenda künnisel, abiellus. Tema oli palunud Jumalalt abikaasat. Või siis, kui nii on Tema tahtmine, üksijäämist. Aga mitte poolikut lahendust. Sõna “abikaasa” sisaldab tegelikult kõike. "Suhe" on aga sõnana täiesti määramatu.
Siis ärgu olgu juba midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar