Esmaspäev, 23. november 2020

Keeruline aeg

Taaskord keeruline aeg. 

Lapsed on alates eelmisest neljapäevast distantsõppel, kuna poisteklassis on tänase seisuga kaks, tüdrukute omas üks koroonaviirusesse nakatunu. Enamus kummagi klassi lastest peab nüüd kümme päeva veetma isolatsioonis ja tegema kooli tagasi pääsemiseks koroonatesti. Meid aga päästis säärane pime juhus, et viimati olid haigestunud lapsed koolis just sel päeval, mil meie omad puudusid. Ja enne seda juhtus olema nädalavahetus. Nii et meid terviseamet lähikontaktseteks ei loe, minu lapsed võivad seega ka väljaspool kodu ringi liikuda. Isolatsioonis olijatega ei tohi nad muidugi kokku puutuda. 

Mul on selle “teise lainega” kahetised tunded. Sel korral on ring hästi koomale tõmbunud- mul on peale laste klassikaaslaste teisigi tuttavaid, kes hiljuti on haigestunud või haiguse läbi põdenud. Enamikul on läinud suhteliselt kergelt. Sellest hoolimata ei soovi ma seda muidugi enesele külge saada. Aga ma ei ole ka liiga suur paanitseja. Üritan asja vaadelda selge ja ratsionaalse pilguga, hinnates ohtu pigem nõrgematest lähtuvalt. 

Asi, millega ma hästi hakkama ei saa, on aga hoopis midagi muud, kui hirm. Minu jaoks tähendab alanud aeg muuhulgas koka-koristaja-õpetaja lisaerialal töölehakkamist. Olen seetõttu üsnagi häiritud. 

Tahaksin seda pimedat aega nautida kamina ees salli sisse keeratuna, teetass kõrval, raamat käes. Või oma voodil lebades, jälgides tamme okstel järjest raskemaks muutuvaid ja lõpuks allapotsatavaid piisku. Või loksudes pikalt tulikuumas vannis. Või mängides klaveril tundide kaupa romantilist muusikat. Või jalutades pikalt rõskesse novembrisse, raagus puude ja pruunide poolkõdunenud känkratena maaslebavate lehehunnikute juurde. 

Nüüd aga on jälle nii. Taas tuleb kohaneda, harjuda, laste tuju ülal hoida, nagu muuseas kõigega hakkama saada ja mitte vinguda.

Kas teile tundub, et ma praegu natuke vingusin?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar