Esmaspäev, 5. oktoober 2020

Üksinda Muhus

 Kütsin Muhus ahju tulikuumaks ja ronisin villaste sokkidega kolme teki alla. Kustutasin valguse ja vaatasin otse kottpimedusse, kuulates sealjuures kõrvulukustavat vaikust. Kõrval põllu peal teadsin olevat hobusekarja. Kusagil teise põllu taga tundus päeval olevat toimetavaid inimesi. Aga nüüd, öösel, oli kõik otsekui tummaks tardunud ja pimedusega üle valatud. 

Olen selle majaga sõlminud sinasõpruse. Ta on võtnud mind täiesti omaks ja jagab mulle lahkesti oma ülihead energiat. Olles ise siit-sealt natuke logu, valdab ta ometi täiuslikult tervendamise kunsti, rääkides mulle sosinal päris asjadest. Tasapisi hakkavad isegi siinses pimeduses asjadele kontuurid tekkima. Kõrv hakkab kinni kinni püüdma puude sahinat õues ja puidu tasast naksumist aida all. Mõtlen veidi aega minevikule, kui siin päev-päevalt toimetasid toonased inimesed. Mina pakun ju vaid ajutist kohalolu.

Kella kolme ajal tõuseb tuul. Sellest annab märku plagisev ahjuklapp, mis mu sügavast unest äratab. No ära nüüd nii hullult ka laperda, manitsen endamisi. Tõusen ja koperdan käsikaudu vannituppa. Põrand on mõnusalt soe. Suurtest akendest lubab nagu peatset koitu. Ilmselt on see siiski ekslik, vannitoa pool on lihtsalt avaram vaade ja seetõttu tundub ka valgem. Tagasi tuppa jõudes mässitakse mind uuesti pimeduse musta kotti ja muud ei jää üle, kui taas mõnusasti uinuda. 

Järgmisel korral ärgates on juba suur valge väljas. Olen kaks tekki ja villased sokid põrandale visanud. Tuba on mõnusalt soe. Mulle meeldib, kui saan vabalt, ilma lõdisemata teki alt välja astuda. Ei, ega ma veel ei tõuse. Surun uuesti silmad kinni. Nüüd kujutlen ette, milline saab olema mu täiesti valmis köök. See on ju siiani vaid pooleldi remonditud! Valge praeahi tundub kõditavalt edev, aga ma ei suuda sellest mõttest loobuda. Praegu on selle koha peal maailma kõige koledam sein. Teen korra silmad lahti, et seina pilt kujutlusest kaoks. Õnneks kaobki. Eks vaatab, kuidas selle ahjuga tegelikult jääb.

Uni on täiesti läinud. Ütlesin juba, et soojas toas on lihtne ärgata. Hommiku-teed otsustan siiski veel tekkide vahel nautida. Tunnen, et mul on tohutult hea meel. Igasugused segavad asjaolud tunduvad praegu tühised. Olen vaid mina, maja ja aed- ja kusagil kaugemal mu kallid, kes mõistavad. 

Küll on hea, et Muhust kujunes taaskord puhas nauding ja puhkus!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar