Reede, 13. november 2020

Revolutsiooniline

https://www.youtube.com/watch?v=c3aJoi3j6ok 

Tegin Chopini Revolutsioonilise etüüdiga ühe oma elu kannapöörde. See juhtus 1991.aasta kevadel ja sellest ajast on see teos minu jaoks oluline. 

Paar päeva tagasi võtsin Revolutsioonilise üle pika aja taaskord oma klaverirepertuaari. Mul on nimelt juba mõnda aega komme igal õhtul veidike klaverit harjutada. Kui lapsed magavad, teen seda allavajutatud keskmise pedaaliga, mis summutab klaveri heli piano pianissimoks. Muul ajan lammutan mõnuga! Schuberti Ekspromptist ühe mu lemmikloona oli juba ühes suvises postituses juttu, Chopini Valss cis moll on mul samuti varasemast peaaegu omandatud ja vajab vaid viimset lihvi. Nüüd siis etüüd...

Revolutsiooniline etüüd asetab põhiraskuse mängija vasakule käele. Pikad üles-alla kulgevad passaažid muudavad teose rahutuks ja tormlevaks. Parema käe meloodia rütmilised figuratsioonid lisavad ühtaegu ilu ja traagikat. Dominant septakord, mis muudes teostes kõlab suhteliselt ilmsüütult, et mitte öelda igavaltki, omandab siin tõeliselt revolutsioonilise maigu. Ega ta siin naljalt ära ei lahene.

Mu meel rahuneb, kui muusika on rahutu. Kõik mu sisemine ärevus poeb otsekui neisse otsivaisse meloodiakäikudesse sisse ja tormleb seal kaasa, päästes mind oma tunnete teistmoodi väljendamisest. Olen tihti liiga intensiivne, liiga kärsitu, liiga järsk. Läbi kaunite kunstide kõlab ehedus talutavamalt. 

Nii ma siis mängin. Naudin helide ilu ja traagikat, lihvin tehniliselt keerukamaid kohti. Püüan saada päev-päevalt  paremaks ja paremaks. Kui kõigest küllalt saab, on ka meel tavaliselt rahunenud. Siis kummardan nähtamatule publikule, saadan teise dimensiooni õhusuudluse ja vajun rahulikku unne.

Revolutsioon on taas möödunud inimohvriteta...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar