Neljapäev, 20. august 2020

Aja(lik) küsimus

Mai 2020.
Iga ajahetk ampsab tüki tulevikust, jättes jälje minevikku. Läinud aeg on kunagi olnud tulev aeg. Aastatega järk-järgult toimuvad elu keerdkäigud on algselt ajahetkedena läbikogetavad imepisikesed muutused, mis asetsevad tundmatute puzzletükkidena tuleviku suunal. Nendest tasapisi vormuvat suuremat pilti saab aga näha vaid minevikku vaadates, järgmised kümme tuhat puzzletükki uues tulevikus ootel...
Mul pole päris puzzletükkide kokkupanekuks raasugi asu. Tahaksin ilusat pilti kohe ja praegu! Ka elus olen kiire otsustaja ning tihtilugu sisemiselt kärsitu. Küllap kahmaksin võimaluse korral tuleviku telje tagant pihud puzzletükke täis ja prooviksin neid olevikus kokku sobitada, nii et ragin taga. Ses mõttes on hea, et nähtamatu vaid imetillukeste osade kaudu nähtavaks saab muutuda. Sekundiseierid järavad tulevikku niikuinii mõnuga tiksudes edasi. Ja pilt moodustub minu tahtmisest sõltumatult- ikka siis, kui on õige aeg.
Mulle meeldib praegune hetk ja selles viibimine. Tulbid veranda ees peenral on lausa ebareaalselt ilusad. Mul oli küll juba eelmisel sügisel pakendil kujutatud foto kaudu aimu, milliseks nad praeguseks hetkeks kasvavad, aga hoopis teine asi on neid lilli hetkes tajuda. Elusatena, kergelt õõtsumas mahedas kevadtuules.
Tean ka seda, et nad varsti närbuvad. Ometi moodustub minevikupuzzlele mälupilt elusatest lilledest.

August 2020.
Augusti viimane kolmandik. Maikuus kujutasin selle suve pilti ette hoopis teistsugusena. Läbikogetu on aga jälle ühed puzzletükid õigetesse kohtadesse asetanud. See oli ärev ja närviline suvi. Ometi sisaldas ta taaskord palju kauneid hetki, pilke, lauseid ja kohtumisi. Kellegi poolt öeldu kõlas otsekui kajana minevikust, sillutades ometigi nähtamatut teed tulevikku. Teise innustus või kiitus võimaldas siinsamas, olevikus litsuda õigele kohale rõõmu ja enesekindluse puzzletüki, mis tulevikus seljataha vaadateski kaunilt vastu sätendab. Ja mõni pilk või sõna kinkis ehedaid emotsioone, pannes lihtsalt punastama või naerma purskama või õhku ahmima. Kes teab, mis pilt sellest veel kunagi moodustub!
Kell tiksub ammuilma üle südaöö. Uned on alati ühesugused. Kosutavaks refrääniks tänase ja homse, oleviku minevikuks moodustumise ja tuleviku endassehaaramise vahel...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar