Reede, 9. oktoober 2020

Teismeiga

 Minu trio hakkab vaikselt teismeikka jõudma. Üha enam valivad nad minuga ajaveetmise asemel sõbrad, üha rohkem läheb neile korda, mida üks või teine neist arvab, kuidas nad paistavad välismaailmale ja eelkõige muidugi vastassoole.

Minule esitab trio teismeikka jõudmine muidugi korraliku väljakutse. On ju teismeiga aeg, kus ühest küljest toimub noore inimese jõuline eristumine oma perekonnast, teisalt aga vajavad nad kõikides neis tohututes muutustes, mis toimub nende keha ja mõttemaailmaga, eriti usalduslikku ja tugevat suhet vanematega. Niisiis olen üksikvanemana topeltlöögi all. Olla korraga nii piire kehtestav kui mõistev- ja seda kõike veel korraga kolmele lapsele- ei ole maailma kõige kergem roll...

Täna lubasin Karl Johanni koos sõbra ja kahe tüdrukuga linna peale. Tean hästi, et tüdrukud on selles vanuses märksa arenenumad, kui poisid- eriti selles osas, mis puudutab suhteid ja esimesi märke seksuaalsusest. Minu miinuseks võimalike ohtude loendamisel on eelkõige mu tohutu ettekujutusvõime, pluss muidugi arvukad kliendilood. Viimaste kaudu tean näiteks poisikeste mõningasest ärkasutamise võimalusest (näiteks rahaliselt) või agiteerimisest keelatud tegevusteks (näiteks energiajookide tarbimine, aga ka veipimine, kui te üldse teate, mida see sõna tähendab). Oma plikaiga hästi mäletades tean ka seda, et tüdrukud oskavad end väga edukalt igasugu jamadest välja vingerdada, samal ajal, kui poistel on kalduvus vahele jääda. Sellest kõigest oleme pojaga rääkinud ja küllap räägime edaspidigi- minu rahustuseks. Täna oli ta igatahes õigeaegselt kodus, näljane kui hunt ja rääkis, et algul oli olnud normaalne, hiljem hakanud igav...

Karl Johannil on teismeea alguses avaldunud üks hiigla positiivne omadus- korraarmastus! Kui eelnevalt moodustus tema käikudest mööda maja pikk rida mahapoetatud asju, siis nüüd on temast saanud kõige valjuhäälsem õiendaja pisimagi tolmukübeme üle. Kuna koristamine ei ole just mu elu kõige suurem väljakutse, ei lase ma end ülemäära käsutada- kel janu, sel jalad! Ometi on näiteks kella poole kaheksa ajal hommikul mürisevat tolmuimejat kuulda päris paras üllatus. Üldjoontes on olukord muidugi positiivne, sest mul pole enam koristajat ega veel robot-tolmuimejat. Viimase ma ilmselt lähiajal siiski soetan. Ma ei kanna lihtsalt neid kommentaare à la “kas sa vahel koristad ka?”- kui ometi tuustin tolmuimejaga vähemalt ülepäeviti- enam pikalt välja😊!

Loviisa teismeiga on alanud mõningase ebakindlusega. Teda on vaja ühtlugu jõustada. Jah, sa näed hea välja. Ei, see punnike su ninal pole peale su enda mitte kellelegi näha. Jah, see pluus sobib sulle. Ei, see müts pole nõme. Jah, see on täiesti normaalne, et sa 11-aastaselt ei käi kohtamas. Ei, sa ei jää üksikuks.

Ostsin täna Loviisale klassiõhtuks heleroosa huuleläike, veidi sädeleva lauvärvi ja tagasihoidlikku värvi põsepuna. Need on kvaliteetsed tooted, mis pakiti ilusasse peegliga karpi. Loviisa on tüdruk, kes saab headest asjadest kohe aru ja oli väga liigutatud. Oma tagasihoidliku meigi tegi ta igaks juhuks siiski alles peale klassiõhtut...

Lisanni teismeiga ei morjenda. Tema ealisi iseärasusi on ka kõige vähem märgata. Lisann on tüdruk, kes julgeb peaaegu igas olukorras jääda häbenemata iseendaks, arvaku teised, mis tahes. Ka minuga suhtlemisel on ta üsna paindlik, vastandudes üliharva. Märkan teismeiga lähenevat vaid seetõttu, et sõprussidemed on muutunud aina olulisemaks. 

Lisann teeb meeleldi käsitööd. Loviisa samuti. Loviisa on ka kõva joonistaja. Koristamise-soolikat pole neil kummalgi. 

Täna õhtul olime Loviisaga kahekesi kodus. Rääkisime pikalt teismeliste probleemidest. Mind pühendati ka mõnda saladusse. Olin väga liigutatud. Mind usaldatakse. Ometi olen vahel väga põhimõttekindel ja vankumatu. Küllap nii ongi siis õige. Küllap ma saan ikkagi hakkama.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar