Pühapäev, 16. august 2020

Lõuna-Eesti

Ma lihtsalt pean jagama oma seekordset vaimustust Lõuna-Eestist!
Mulle on meeldinud mõelda, et olen oma juurte ja tunnetuse poolest saare, mere, tuule ja avaruse inimene. Küllap on see jätkuvalt nii, kuid nüüd lisan juurde, et edaspidi on ilmtingimata vajalik leida suve jooksul aeg ka Lõuna-Eesti külastamiseks. Seekordne väljasõit oli lihtsalt niivõrd armas ja eriline!
Tundsin end seal kuplite ja järvekeste vahel esmakordselt ääretult hoituna ja armastatuna. Kõik mulle avanev oli niivõrd ehe ja ilus, ühest küljest täis salapära ja maagiat ning teisest lihtsalt lustakat suvist soojust, et kogu see kompott tekitas minus säärase tänu- ja rõõmutunde, milletaolist polegi ammu kogenud.
Lisaks Rõuge kiriku orel. Mängisin sellel eilse päikeseloojangu ajal. Pilli mängupult on paigutatud vanaaegsesse klasseintega putkasse, et veidikenegi talviste külmade ajal organisti tervist säästa. Vaiksemate registrite kõla kostab seetõttu mängijani vaid vaevuaimatavalt. Ometu tulid mulle peaaegu pisarad silma, kui seal harjutasin. Millised tämbrid! Milline ilu!
Kontsert oli tegelikult täna ja hoopis teises kirikus. Ka see jättis hingematvalt kauni mulje. Millise pühakoja juurde sõites olete teie oma auto vastaskünka otsas pidurite kriginal peatanud, sest avanev vaade on lihtsalt niivõrd meeliülendav? Maaliline org ja käänuline tee üles mäele, kus seisav väike valge kirik, kukeke punase torni tipus... see on tee Urvastesse.
Aga nüüd olen juba tagasi kodus. Liiga ruttu. Ilmselt mõtlen neile suvepäevadele veel kaua-kaua.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar