neljapäev, 24. september 2020

Hommikud

Mul ikka veab! Absoluutselt igal hommikul, kui oma Messengeri avan, vaatab mulle vastu ilus pildiga hommikutervitus. Mõnel päeval on pildil kujutatud auravat kohvitassi, mõnel südamekujulist kooki, mõnel hingematvat looduspilti, mõnel minu poole õhkavaid karvaloomakesi. Üks ilusamaid pilte saadeti hiljuti paduvihmasel päeval- pilt, mis kujutas vihmavarju all suudlevat paarikest. Üliromantiline! Ahjaa, sügise alguseks ilmus täpselt õigel ajal kaart värviliste puudega, mille ladvad moodustasid kokkupõimunult südame. Vahel harva on saatja jäädvustanud pildile ka iseennast.

Tervitustekst pildil on valitud päevaga sobivalt ja annab alati nii rõõmu, kui jaksu.

Ärge hakake juurdema, kas neile piltidele-tervitustele-kallistustele on lisaks "midagi veel". Ärge ilmutage huvi, kes see on. See ei ole siinkohal üldse teema. Loo mõte on hoopis see, et vaadake kui lihtsalt saab teisele inimesele rõõmu valmistada! Vaadake, kui väheste vahenditega saab üks naine tõstetud, jõustatud! Ehk just see hoiab mind ilusana, värskena, heas vormis olevana, elurõõmsana? Ehk just sellepärst vaatan hommikul peeglisse ja olen sellega, kes mulle sealt vastu vaatab, rahul. Mitte alati pole see nii olnud...

Kui mu juurde tulevad paarid, siis vaatan tihtilugu naise silmi. Kui kõnekad need on! Milline kurbus võib peegeldada imekaunist, targast ja heasüdamlikust näost. Kas sa tead, mida ta sinult tegelikult vajab, küsin seejärel tihtilugu mehelt. Nad ei tea, et naise soovid ei ole tavaliselt just ülemäära suured... 

Tihtilugu piisaks vaid ainsast auravast kohvitassist, kasvõi Messengeris...


kolmapäev, 23. september 2020

Maarjapäev

Takerdusin püksepidi kibuvitsa teravasse haardesse. See ei heidutanud mind- trügisin taamal punetavaile lihavaile marjadele aina lähemale. Mari marja haaval täitsin oma kotti sügisese saagiga. Mari marja haaval liikus mu mõte suvega hüvastijätu suunas. Päriselt kohale jõudmata.
Taevas avas nutuluugid poole korjamise pealt. Mu kindad, mis olid kätte tõmmatud kaitseks okaste eest, muutusid järjest niiskemaks. Vahused lained mässasid otse põõsastiku selja taga. Auklikule kruusateele kogunesid suured hallikaspruunid poriloigud. Paksud hallid pilved sõudsid aeglases ükskõiksuses lähemale ja kallasid mornilt lisa.
Punastel marjadel on verd tugevdav vägi. Naised poetavad teineteisele neist tehtavate erinevate imeravimite retsepte. Igaüks sooviks teada anda, et just tema oma on kõige maitsvam ja kõige väekam, aga nende hääled segunevad meretuules nagu kajakate kisa. Varsti tõusevadki nad ükshaaval lindudena lendu. Esimesed arglikud tiirud tehakse sealsamas kibuvitsapõõsaste kohal. Seejärel kogutakse kiirust ja kõrgust ning lubatakse enesele lühikesi merepealseidki kaari. Alles pika proovimise peale julgevad üksikud julgemad söösta päris avamere kohale.
Ma olen alati naisi imetlenud. Mitte et ma mehi poleks. Aga ürgne naiselik vägi tõstab tõepoolest taevaste piirile. Vilunult rebitakse pilved pooleks. Lõhkiste pilvevattide vahelt hakkab paistma esmalt kollane kuma, siis aga juba päikese enese pimestav serv. Äkitselt lööb kogu silmapiir otsekui lõkendama. Ähvardav rajupilv saab kõhualust soojendust, kukub vallatult itsitama ning liigub hüpeldes minema. Huumoriga saab alati! Seal ta nüüd purjetab, kes teab, kas Soome või mujale...
Sirutan selga. Nüüd kisavad küll kajakad. Naised aga kõnnivad väärikalt põllult teerajale, otsekui ei teaks pilvede rebimisest midagi. Seon ka oma kotikaela kinni. Õige mul vaja suud paotada!
Lainete müha muutub tasapisi iidseks lauluks. Võibolla seda ei mäletatagi enam. Võibolla on sel muutunud viis, äkki hoopis sõnad? Aga ta tuleb igal juhul tuttav ette, tekitades tänutunde me olemisele, põlvnemisele ning isade Jumalale. Seda võidi laulda hällilauluna, kiituselauluna, palvelauluna või leinalauluna, töö- või puhkehetkel, metsas või põllul. Või lasti see siinsamas Naissaare vahuste lainetega mere ääres vaprate naiste väelinnuna lendu üle kogu Maarjamaa? 
Kui hea, et just Maarja meid oma punaste marjadega külma aega saadab! Ta puudutus on soe nagu ema pai. Veel merelgi, kaugel kaldajoonest...

Naissaarel, Neitsi Maarja sündimise pühal 8.09.20

neljapäev, 17. september 2020

Punkt või koma

Postitus suhete teemal.
Sel korral lahkan ühele väga kummalisele isiklikule kogemusele toetudes seda, kuidas ka pealiskaudses suhtluses võib järsku ilmneda ehmatamapanev muster.
Olin suvel veidi nukker ühe tutvuse, millest oli peaaegu kujunemas paarisuhe, untsumineku üle. Ilmselt  jäi see ülesanne Kõigekõrgema poolt saadutud formaadis siiski lahendamata, sest olge lahked- minu ees seisis taaskord täpselt sama nimega(!) inimene, pärit peaaegu samast paigast, olles täpselt sama rahulik ja tore, osutudes aga paraku üsna kiiresti "kotkaks, kes ei julge lennata", arvates ise, et pühendas oma eelmisele suhtele, kus teda millegipärast hüljati, kogu oma elu ja "nüüd peab olema tublisti ettevaatlikum", see tähendab, veelgi eemalolevam, pluss lugematul hulgal muid kattuvaid pisiasju. Aga kes muidu sooviks lähisuhet küll. Sel viisil, nagu parasjagu mugav tundub. Peamiselt kaugelt vaadates. Miks mitte minu tunnete arvelt. Jälgisin sündmuste käiku lausa ammulisui. See lihtsalt ei saa olla kokkusattumus! 

Sattusin juhuslikult lugema ühte mõttetera: "Mul on elus olnud kombeks kasutada liiga pikki lauseid, panna liiga palju komasid. Nii mõneski kohas oleksin pidanud koma asemele panema punkti."
Muidugi panin sel korral punkti, aga ehmatav kogemus siiski. 
Huvitav, kas sama ülesanne tuleb minu juurde ka kolmandat korda? Sel juhul kipub ka lühilausetega liiale minevat. Ma ei saa muuta teisi, küll aga ennast. Lähen nüüd igatahes kiiresti teraapiasse!

Ahjaa- kohtusin üle pika aja oma kauaaegse sõbrannaga, kes on kohutavalt kaua üksi olnud ja kes nüüd, viiekümnenda künnisel, abiellus. Tema oli palunud Jumalalt abikaasat. Või siis, kui nii on Tema tahtmine, üksijäämist. Aga mitte poolikut lahendust. Sõna “abikaasa” sisaldab tegelikult kõike. "Suhe" on aga sõnana täiesti määramatu. 
Aeg on oma soovid ümber kirjutada. 

pühapäev, 13. september 2020

Janu

 Vanavanemate päev.
Täna kümme aastat tagasi oli mu vanaemal veel kolm päeva elada. Ta veetis elulõpu diakooniahaiglas, mida külastasime peaaegu igapäevaselt.
Sel päeval oli vanaemal tohutu janu. Ta palus, et ulataksin talle vett. Tegin nagu palutud. Joonud kruusi tühjaks, palus ta veel vett. Palatisse sisenenud õde või hooldaja muutus meie tegevust nähes rahutuks ja ütles, et ma ei tohiks talle enam vett juurde anda. See ei lähe tal enam kuhugi, toonitas ta, ta oksendab selle nagunii varsti välja ja see teeb meile lihtsalt tööd juurde.
Ma ei tohi sulle enam vett anda, ütlesin vanaemale. Aga mul on nii tohutu janu, palus tema. Jäin hetkeks mõttesse.
Mina ei saa tema heaks praegu muud teha, mõtlesin, kui anda talle vett, kuna tal on janu. Ja seejärel saan ma palvetada, et ta jõuaks eluvee allikale, kus janu ei ole enam, ei ole ka valu ega kannatust. Kui kasvõi paariks sekundiks muutub ta olemine paremaks, on see parim, mida praegu teha saan.
Andsin talle sel päeval veel mitu korda vett. Ma ei tea, mis juhtus "pärast". Ega  me keegi, elavad, ei tea, mis juhtub "pärast". Saame vaid loota ja palvetada.
Armastuses tehtud teod ei pruugi vahel olla väga otstarbekad. Aga kui need on armastusest kantud, on see igal juhul parem, kui keeldumine teha oma armsale seda, mille järele ta parajasti januneb ja milles meie teda aidata saame. Keeldumine, sest "nii on talle parem", ei pruugi armastuse kontekstis üldse oma eesmärki täita.

Jeesus kostis naisele:"Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi." Jh 4:13,14


laupäev, 12. september 2020

Annan alla!

"Tõstan käed ja annan alla!" Nii laulis kunagi Ivo Linna ja see laul kummitas mind täna täiega. Ja kujutage pilti, asi ei ole sel korral sugugi mitte armumises, milleni too laul hiljem välja jõuab, vaid hoopiski... kibuvitsades!
Kui hakkate mulle seepeale okaskrooni pähe kujutama, läheb jällegi teisest otsast liiale, kuigi on teema poolest hulga soojem. Ütleme siis ausalt ära, et põhiteema on Maarja ja alateema on kannatus. Ehk kibuvits.
Käisin nimelt kaheksandal septembril Naissaarel. Tegu oli tavapärase suvelõpu ürituse, Maarja sündimise pühaga. Et Neitsi Maarja on mind naisena alati kõnetanud, otsustasin ka seekord esiteks korjata punaseid marju ja teiseks teha siia üks mõtisklev postitus. Teine punkt on siiani ootel. Punaseid marju aga (kahjuks) korjasin. Ja mitte vähe. Ja mitte pihlakaid, millega olnuks hulga lihtsam.
Korjasin kibuvitsamarju.
No mis häda peab inimesel olema, kui ta neist rammusatest tulipunastest marjadest nii pöördesse satub, et korjele sugugi piiri ei mõista panna ja terve suure kilekotitäie, mida õieti kandagi ei jaksa, enesele koju vedib? Ah et teised naised korjasid ka? Nojaa, aga teised naised on esiteks märksa kannatlikumad, teiseks fännavad hulga rohkem kokakunsti, kui jätta mainimata, et minu fänluse aste on olnud seni nullilähedane. Inimesed, ma astusin selles vallas liiga suurtesse kingadesse!
Täna hakkasin oma suurt kotitäit lähemalt uurima. Naised kinnitasid, et kibuvitsadest saab teha imelist ravimoosi. Nüüd, kus koroonaviiruse teine laine vaikselt pead tõstab, on see ju igati julgustav kinnitus. Nii ma siis käised üles käärisingi.
Te ju teate, et kibuvitsamari lausa kubiseb heledatest, okkalistest ja ühtlasi kleepuvatest seemnetest? Mina teadsin. Küll oli mulle aga uudiseks, et seemnete eemaldamise kiirus on max kümme marja poole tunni jooksul. Seega kulunuks kotitäie kibuvitsamarjade puhastamiseks ei vähem ega rohkem, kui terve igavik. Mina puhastasin kümme marja ära ja mul oli täiesti kõrini. Otsisin abi internetist. Ei midagi. Helistasin emale. Ka tema ohkas. (Hiljem helistas tagasi ja lohutas siiski ka.)
Niisiis, mul oli kõrini. Võtsin vastu järgmise otsuse- katkusin kiirelt ja rohmakalt ära marjade pikad otsad ja tagused ning ladusin nad koos seemnetega suurde keedupotti. Marjad pehmeks keetnud, hakkasin kogu tekkinud pudrusegust potitäit lusikaga läbi sõela pressima.
Kui te nüüd arvate, et oh, kui kaval nõks, siis ma väga suurt aplausi iseenesele ja tehnika arengule siinkohal siiski ei teeks. See oli nimelt looma töö! Mu üks käsi on siiani pool-krampis. Schubert ei kõla homme kohe kindlasti nii kaunilt, kui mõnel tavalisel päeval, mil ma ei tegele lollustega.
Algul pressisin kohe vägagi korralikult. Umbes tunni- pooleteise pärast vaatasin, et nii ei jõua kuhugi. Siis tegin veel ühe andestamatu vea- tõin mängu õunamahla pressi. Kibuvitsad ainult naersid selle masina peale. Nad pritsisid kogu kaardervärgi sisepinna ühtlaselt löga ja seemneid täis ja sain enesele sellega tunnikese rookimist veel juurdegi. Mu tehnikataibuga sõbrad võiksid siinkohal pead kokku panna ja ühe korraliku kibuvitsamarjade puhastaja valmis konstrueerida. Mina pöördusin lüüasaanult ja pika mokaga sõela juurde tagasi. Hakkasin üha rohkem ülejala laskma. Mul tekkis pikapeale lausa ükskõiksus, kas rikkaliku seemnesaagi vahele jääb veel maitsvat moosimassi või lajatan selle kogu täiega otsejoones prügikasti. Tahtsin vähegi inimlikul ajal lõpetada.
Eks lõpuks saa iga töö otsa, nii ka see. Kahetsusväärne on veel ainult fakt, et moosi tuleb heal juhul 3-4 väikest purki, rohkem mitte. 
Moos pole muide veel kaugeltki valmis. Lisan sellele homme veidike sidrunit. Arvestades kogu töö mahtu, pakun, et kilohind tuleks säärasel sobulopskil umbes saja euro kandis. Lisaks okkad näpuotstes.
Ah, Maris, olgu see nüüd tõesti viimane kord!

laupäev, 5. september 2020

Spordivõistlustest

Tutvusin mõni aeg tagasi kirja teel ühe meeldiva meesterahvaga, kes hakkas minu rõõmuks usinasti meie ühiseid huvialasid ja väärtushinnanguid välja peilima- kohe kaugele oli näha, et tegu polnud niisama igavikku tardunud isendiga, vaid reaalse tutvumishuvilisega. Algus tundus paljutõotav. Leidsime mitmeid asju, mis meid omavahel siduda võiksid. Mingil ajal hakkas aga asi kiiva kiskuma. Muidugi pole ka sellest suurt lugu, kui kaaslasekandidaat näiteks eriline teatrifänn pole ja ütleb end ainult komöödiatest huvitatud olevat, sedagi vist kinolinal. Silma saab kinni pigistada ka vähese lugemuse osas- minugi kõrgesti haritud isa on oma pika elu jooksul põhiliselt lugenud kahte raamatut- Švejki ja Krahv Monte Cristot. Neidki kasutas ta tavaliselt emapoolse vanaema juures peale ohtrat söömist ja paari viinapitsi unerohuna. Nii et säärased erimeelsused ei tekitanud mus veel mingit ärevust!
Õige pingeliseks läks aga olukord küsimuse peale, kas mulle spordivõistlused meeldivad. Ma vastasin nimelt otsekui sisemise plahvatuse inertsist "oh ei, palun ainult mitte need!" ja küllap juba selline vastamise viis ehmatab iga ausa mehepoja ära!
Tõepoolest, minu jaoks ei oleks hullemat piina, kui mingi suvalise spordivõistluse jälgimine. Selle asemel keeraksin esimesse võpsikusse ja tõmbaksin ise oksal lõuga, treeniksin üle põõsaste takistusjooksu või võtaksin samblikul erinevaid joogaasanaid- sportimine mulle ju iseenesest vägagi meeldib. Aga Jumala eest, mitte teiste sportimise pealtvaatamine!
Et too inimene osutus aga kekaõpsiks, kelle juhendada oli ka kohalik võrkpallinaiskond, eeldas ta oma tulevaselt partnerilt aktiivset osavõttu kõikidest võistlustest ja kompetentset arutelu nende järgselt, lisaks teistegi spordialade, nagu jalgpall, motokross, jäähoki, maratonijooks ja rannavolle, nimetan esimesi pähekaranuid, ennastunustavat jälgimist. Jah, loomulikult oleks mu viisakas keeldumine probleem, väitis ta õpetajale omase rangusega.
Mu vererõhk tõusis saja pügala võrra ja sinnapaika me tutvus jäi. Rõhutan- mitte teise poole nõrga lugemuse tõttu!
Täna, kui mu maja ümber muru peal pargivad Ironmanide ustavad fännid ja Eesti teises otsas vahivad tuhanded täis elujõus inimesed möödasõitvaid autosid, meenub see lugu mulle taas.
Ma vaataksin spordivõistlust ainult ühel tingimusel- kui seal võisteks mu laps või mu kallim. (Ma ise suurtes rahvamassides ei spordi.) Niisiis, seisaksin finišis. Ulataksin armastusega joogipudeli ja asetaksin ta seljale sooja fliisi. Mul oleks täiesti ükskõik, mitmendaks ta jäi. Ja üldse ei käsiks vastutasuks endaga ooperisse tulla...

kolmapäev, 2. september 2020

Taas sügisesse

Ja olengi taas maandunud oma turvalisse tugitooli. Kui see suunaga akna poole keerata, näen meie vaikse tänava kuma. Veel mõned nädalad ja lampide valgusvihus hakkavad keerlema langevad sügislehed ning kaugel need esimesed lumehelbedki enam on.
Suunaga toa poole istudes võtan aga sihikule kamina. Rahulikult praksuvad puud ja läbi klaasi kumav kollakas leek on iseäranis rahustava toimega. Võin sedaviisi istuda tunde. 
Mu jalgade ümber on keeratud pehme ja paks õlasall. Soe tunne on kerge kaduma, seda tuleb hoida. Ka inimsuhetes on samamoodi. Olen näinud ja kahjuks ka ise kogenud, kui külma duššina võib mõjuda pealiskaudsus, hoolimatus, empaatiavõimetus, aga ka valetamine, manipuleerimine või sildistamine. Ootamatu pettumus tekitab jaheduse, kurbus külmavärinad. Mäletan hästi, kui külm oli mul kord südasuvel. Praegu, pisukeses rõskuses, on kordades soojem.
Lähedustunne hoiab ja katab. Nagu ka mõnus sall ja praksuv kamin, ühes millega tundub isegi akna taga pladisev vihm kaunis ja romantiline.
Ühtekuuluvustunne...
Täna siis nõndamoodi.

reede, 28. august 2020

Telkimine

Lebasime väikese poolsaare pehmel murul. Tuul oli tõusnud ja viskas üksikuid iile üle me kehade. Need õhuvood olid aga soojad, mis on Eeestimaa öö kohta imekspandav. Taevas särasid augustile kohaselt miljonid täheparved. Suur Vanker moodustus otse me vaatevälja kohal. Aga lahe taga plinkis majakas maist turvatunnet.

Muidugi tundus mulle mõte Hiiumaa rattamatkast ahvatlev, eriti kui jutuks tuli Kassari kant. Olulist rolli mängis ka see, et mu sõbrannal on Hiiumaaga oma lugu ja nii vahva on olla teel, kui pedaalide sõtkumise kõrvale kõlavad armsad lood möödunud aegadest, paikadest ja inimestest.
Ainult, et... Hiiumaal olid sel nädalavahetusel kõik ööbimiskohad broneeritud. Ilmselgelt oli sinna planeeritud lugematul hulgal erinevaid üritusi. Meie, spontaansed rattamatkajad, pidime niisiis normaalse majutuse ja puhaste linade vahel magamise mõttest mossis ilmega loobuma. Kuna me aga ei ole kumbki allaandjad tüübid, mõtlesime välja plaani B. Telk. 
Muidugi teadis mu sõbranna hästi, et minust ei ole telgis magajat. Enne seisan kogu öö püstijalu, aga telki ei roni, olen ma ikka ja jälle kuulutanud. Nüüd aga, koristades pööningut, hakkas mulle näppu silma järgi päris kobe telk, mille olemasolust polnud mul halli aimugi, nagu võib öelda paljude sealasetsevate vajalike ja mittevajalike asjade kohta, mis tekitavad aeg-ajalt meeldivaid või ebameeldivaid üllatusmomente. Lisaks telgile olid ootel kaks veneaegset kummimadratsit, mäletate küll, need pealt kangaga, halvasti kuivavad, mille padjaosa puhutakse ühest ja muu osa teisest august ja millega vette hulpima minnes satub esmalt piklike õhupatjade vahelistesse kanalitesse, mis muuhulgas su kehaga paratamatult kontakti saavutavad, hulk külma vett, mis jube ebameeldiva tunde tekitab. Veel leidsin hämaralt pööningult lausa kolm magamiskotti- vali, millist tahad- ja madratsipumba. Suur saak!
Mu kuulutussõna telgi kõlbmatusest magamisasemeks kõlas peas järjest kahvatumana, kuni lõpuks vaibus ja ma sõbrannale oma valmisolekust teada andsin. Ta vastas, et siis olgu juba kaks telki- armastame ka hotellides kumbki omaette toas magada. Kokku lepitud.
Auto pidime jätma Rohuküla sadama parklasse. Sellega sai nalja. Oleme mõlemad suhteliselt boheemlasliku ajatajuga ja seetõttu hakkasime Tallinnast Rohukülla kimama pigem hilja, kui õigeaegselt, millest juhul, kui valge vein oleks emmal-kummal külmkapis oodanud, poleks lugugi olnud. Et aga veini polnud ja ilma selleta tundus telkimine peaaegu kindel hukatus- minul külmakartlikkuse, sõbrannal unetusehirmu tõttu (etteruttavalt ütlen, et tegelikult kujunes olukord risti vastupidiseks), tegime veel veerand tundi enne praami väljumist Haapsalus poepeatuse, sõbranna hüppas peaaegu sõitvast autost välja, mina omakorda jäin takistama ühele väikesele tänavale sissesõitu. Kätte saime!
Rohukülla jõudes vurasid autod juba praamile. Edasi mäletan otsekui aegluubis, kuidas rattad autolt maha tõstsime, kompsud kuidagimoodi pakikale viskasime ja praami poole ajama panime. See info, mitu korda mu telk ja magamiskott pakiraamilt maha kukkusid ja millal saabus hetk, kui rattakoti kinnitusrihm käiguvahetaja vahele keerdus, mu mälupildis puudub. Tuul oli mu juuksed paksult näo ette kuhjanud, jooksin oma sõidukõlbmatu rattaga suht käsikaudu praami poole ja selle sissesõiduluuk sulgus otse me seljataga. Meie matk võis uhkelt alata! (Sõitsime muidugi jänest.)
Saarele jõudnud, koukis sõbranna mu rattakoti rihma ennastohverdavalt käiguvahetaja ümbert lahti ning paarkümmend kilomeetrit Heltermaalt Kassarisse möödus tõrgeteta. Sihtpunkti jõudes hakkas hämarduma.
Kui juba telk, siis olgu see püsitatud sinna, kus laine ukse ees loksub, kõlas sõbranna järgmine uhke loosung. Mina täpsustasin omakorda, et võimalusel hoiduksin metssigade läbikappamisrajast. Leidsimegi sobiva koha vaatega Sääretirbile. Imeline!
Vahepeal selgus pisiasi, et sõbrannal polnudki magamiskotti kaasas (oh seda optimismi!). Mul seevastu oli kotti topitud ülihoolikalt valitud varustus- villased püksid, sokid, kampsun ja müts, rääkimata miinus kahtekümmet taluvast magamiskotist (oh seda pessimismi!).
Öö oli õnneks soe. Jõime ühel väikesel merreulatuval poolsaarekesel veini, sõime peale oliive ja tomateid, jutustasime, naersime pisarateni ning vaatlesime tähti. Kas teie olete sumedal augustiööl murul lebanud, pilk ainiti taevas? Hotelliuksest sellise mõttega küll naljalt välja ei lähe...
Lõpuks tuli aga ikkagi aeg telkidesse pugeda. Siis enam nii lõbus polnud. Hakkasin juba magama jääma, kui kuulsin, et mu telgi taga nuhutab mingi suur loom. Mitte ühe korra, vaid pidevalt. Nonii, mõtlesin endamisi. Siga, hobune, lammas, loetlesid mõtted mu peas, võttes seejärel väsimuse ajel fantaasiarikkamagi suuna- rebane, hunt... karu?! Huvitav, kas ta riiet ka vitsutab, enne kui minuni jõuab? Väga ei julgenud liigutada. Mingil hetkel tekkis aga selgus- tuul! No muidugi, tavapäraselt ei maga ma ju hõreda seina ääres!
Järgmine murekoht ei lasknud end kaua oodata. Selgus, et mu madrats ei pea õhku. Puhusin ta uuesti täis, et seejärel kiiresti uinuda, aga kus sa sellega! Üsna pea lebasin taas konarlikul maapinnal. (Mainin ära, et sõbranna maadles sel ajal külmaga.)
Kolmas unetakistaja hakkas krabistama kella kolme ajal. Vihm.
Kuidagiviisi sai see öö siiski mööda. Magasin umbes kella kuuest üheksani. Ärgates tundsin end täieliku kangelasena. Ilm oli pilve tõmmanud, aga õnneks enam ei sadanud. Sõbranna ültes, et tema käis juba ujumas ära. See kõlas kohutavalt. Aga sama kohutav oli tunne, mis tekkis avastusega, et muid pesemisvõimalusi telgielu ei pakugi. Ma olen nimelt tohutu vanni- ja duššisõltlane.
Inimesed, sel hommiku ületasin end teist korda- kastsin end puhtakssaamise eesmärgil jahedaisse lainevoogudesse! Ihualasti. Küll oli romantiline! Brrrr!
Teisest rattapäevast ei hakka ma pikemalt kirjutama. Sääretirp, mida esimese asjana matkates külastasime, vajab isiklikku kogemist. Minu jaoks on see üks Eesti imelisemaid paiku. Laadisin oma akud täis. Kõhu saime täis magusatest põldmarjadest.
Pärastlõunal hakkas sadama. Sõitsime vihmas Heltermaale tagasi. Õnneks olin taibanud isegi keebi kotti pista. Praami oodates muutus sadu rajuks. Aga siis olime juba turvalises sadama kohvikus.

Kui ilm muutub, sünnib see minutitega. Algul kadusid taevast vaid tuhmimad tähed, eredamad sirasid esimestest kohalepurjetanud pilvedest läbi. Siis aga jäi laotusse vaid üksainus sirav nurk. Aegamisi kadusid pilvevati alla nii Suur Vanker, kui teised selle öö tegijad...


neljapäev, 20. august 2020

Alkohol

ah et miks ma alkoholi suhtes nii kriitiline olen?
hästi, ma räägin
olen olnud kaassõltlane
küll mitte lähiminevikus
aga sellised asjad ei unune kunagi
tean hästi
millised märgid ennustavad joomasööstu
kuidas näeb välja kolm või neli promilli joovet
mida tähendavad pohmell ja tsükkel
kus asub wismari haigla
ja mis juhtub kainel perioodil
olen peitnud pudeleid
liitrite viisi kallist alkoholi kraanikausist alla valanud
olen olnud osaline hulludes armukadedusstseenides
näinud pealt, kuidas asju lõhutakse
kuulnud absurdseid valesid
ja veel absurdsemaid süüdistusi
läinud minema
tulnud tagasi, sest keegi peab vastutama
löönud käega
kartnud
olnud endast väljas
võtnud vastu otsuseid
aidanud klaarida jamasid
olen selle kõrval kuidagi oma eluga hakkama saanud
ja lõpuks selle jama jõuga lõpetanud
päästes inimese elu. Jah, lugesite õigesti.
Mis tuli peale alkoholi
sellest ei taha ma praegu kirjutada.




Loometung

Sel hetkel, kui mu maja on kõige rohkem segamini, tolmuimeja tõmmatud nagu hiiglaslik loom keset tuba, kui siit kostub kõige rohkem kilkeid, kisa ja võitlemist, kui pesumasin on parasjagu pesutsüklit lõpetamas, mis tähendab, et pesu tuleb ruttu kuivama panna, sest lapsed peavad osad riided homme laagrisse kaasa võtma, ja kui pann on kotlettide praadimiseks tulele pandud, aktsiad näitavad arvutiekraanil langustendentsi ja ka kõik muud asjad veavad viltu, valdab mind tavaliselt kõige vastupandamatum loometung.
Tahan praegusel ajal väga muusikat kirjutada. Mul on mitmed mõtted, mitmed teemad, motiivid ja viisijupid, mis tuleks kuidagimoodi tervikuks sulandada ja selleks tuleb aega näpistada absoluutselt igalt poolt.
Eks lapsedki tajuvad, et olen närviline. Nad hüppavad ratta selga, ütlevad kiirelt tsau ja väntavad oma sõnul parki. Ma peaksin neile järele hüüdma, et ettevaatust, noh, tegelikult seal polegi midagi ohtlikku, aga ikkagi peaks vast manitsema, aga mina ainult vaatan neile järele ja hääl oleks nagu ära. Mingil määral on tegu otsekui süütundega, aga patt tunnistada, samavõrd ka vabanemistundega, eks see olukord ole igale üksikvanemale tuttav. Õnneks tuleb mulle uuesti loometuhin meelde ja kablutan nagu tagaaetav hirv trepist üles, kaks-kolm astet korraga, seelik jalgade ümber takerdumas...
Orel teeb võimatult kaua restarti, kõik harilikud pliiatsid on puldilt rändama läinud. Ka noodijoonestikku oleks vaja juurde paljundada. Oh taevake, see paljundusmasin uriseb ka enne tükk aega, kui tuurid sisse võtab. Sunnin end rahulikuks.
Esimesed taktid lähevad kiiresti. Teise ja kolmanda juures löön siiski veidike kõhklema. Raamaturiiul mu oreli kõrval vajaks väga lisamooduleid, et ka vanaema korterist siiatoodud raamatud oma koha leiaksid... Teen kolmanda ja neljanda takti ümber.
Õudne väsimus tuleb peale. Peas taob endiselt kirjapanekut nõudev motiiv, aga oleks vaja mingit meloodiajoont, mis muusika sinnani kannaks. Pesumasin esitab majapidamisruumis lõpulaulu. See eksitab veidike. Mul oleks vaja mitut modulatsiooni, aga kõik võimalikud tunduvad mitte-minulikud, nõmedad või liialt äkilised. Oleks vaja hoida rahulikku joont. Meenub, et panin vee keema, teeks tilga kohvi, saaks äkki erksamaks...
Pagana pann, röögatan mõttes, kui kööki jõuan. Pahalane suitseb pliidil nagu korsten. Kui mu vanaema elu lõpul haiguse tõttu dementne oli, pani ta ka vahel pliidiplaadid maksimumi peale, meenub mulle absoluutselt asjassepuutumatu seik. Viskan kotletid hooletult pannile ja keeran tule igaks juhuks nulli. Lisan kohvile tilga Jägermeistrit.
Oreli juurde tagasi jõudes on loometuhin möödunud. Noot jõllitab mind tühjal pilgul, mina teda ka. Kisa järgi tean, et lapsed on juba pargist tagasi jõudnud. Vahel ei viitsi pikalt olla, mis teha. Istun siiski poolvägisi oreli taha. Seelikuäär on veidi ülespoole tõusnud, kui kirikus esinemisel sünnis oleks, aga see paljastab pisikese musta eluka mu jala küljes. Puuk! See ka veel!
Kotletid on ühelt poolt mustjad, teiselt toored. Tolmuimeja pole grammigi liikunud. Pesu on endiselt masinas. Arvuti on unerežiimi vajunud, aktsiate seis on teadmata. Pintsetid on kadunud. Lapsed taovad välisust, võti on ilmselt maha jäänud.
See on minu igapäev...
Kaks lugu olen siiski sel suvel kõige kiuste valmis saanud. On seda vähe või palju, ei oska hinnata. Kellegagi võrrelda ei oleks päris aus.
Vaatan mõttesse vajunult, kuidas lapsed kõik pooltoored-poolkõrbenud kotletid ühe jutiga ära söövad. See on siis tehtud...  nüüd veel puuk... ja pesu. Tolmuimeja jäägu homset ootama.

Aja(lik) küsimus

Mai 2020.
Iga ajahetk ampsab tüki tulevikust, jättes jälje minevikku. Läinud aeg on kunagi olnud tulev aeg. Aastatega järk-järgult toimuvad elu keerdkäigud on algselt ajahetkedena läbikogetavad imepisikesed muutused, mis asetsevad tundmatute puzzletükkidena tuleviku suunal. Nendest tasapisi vormuvat suuremat pilti saab aga näha vaid minevikku vaadates, järgmised kümme tuhat puzzletükki uues tulevikus ootel...
Mul pole päris puzzletükkide kokkupanekuks raasugi asu. Tahaksin ilusat pilti kohe ja praegu! Ka elus olen kiire otsustaja ning tihtilugu sisemiselt kärsitu. Küllap kahmaksin võimaluse korral tuleviku telje tagant pihud puzzletükke täis ja prooviksin neid olevikus kokku sobitada, nii et ragin taga. Ses mõttes on hea, et nähtamatu vaid imetillukeste osade kaudu nähtavaks saab muutuda. Sekundiseierid järavad tulevikku niikuinii mõnuga tiksudes edasi. Ja pilt moodustub minu tahtmisest sõltumatult- ikka siis, kui on õige aeg.
Mulle meeldib praegune hetk ja selles viibimine. Tulbid veranda ees peenral on lausa ebareaalselt ilusad. Mul oli küll juba eelmisel sügisel pakendil kujutatud foto kaudu aimu, milliseks nad praeguseks hetkeks kasvavad, aga hoopis teine asi on neid lilli hetkes tajuda. Elusatena, kergelt õõtsumas mahedas kevadtuules.
Tean ka seda, et nad varsti närbuvad. Ometi moodustub minevikupuzzlele mälupilt elusatest lilledest.

August 2020.
Augusti viimane kolmandik. Maikuus kujutasin selle suve pilti ette hoopis teistsugusena. Läbikogetu on aga jälle ühed puzzletükid õigetesse kohtadesse asetanud. See oli ärev ja närviline suvi. Ometi sisaldas ta taaskord palju kauneid hetki, pilke, lauseid ja kohtumisi. Kellegi poolt öeldu kõlas otsekui kajana minevikust, sillutades ometigi nähtamatut teed tulevikku. Teise innustus või kiitus võimaldas siinsamas, olevikus litsuda õigele kohale rõõmu ja enesekindluse puzzletüki, mis tulevikus seljataha vaadateski kaunilt vastu sätendab. Ja mõni pilk või sõna kinkis ehedaid emotsioone, pannes lihtsalt punastama või naerma purskama või õhku ahmima. Kes teab, mis pilt sellest veel kunagi moodustub!
Kell tiksub ammuilma üle südaöö. Uned on alati ühesugused. Kosutavaks refrääniks tänase ja homse, oleviku minevikuks moodustumise ja tuleviku endassehaaramise vahel...


pühapäev, 16. august 2020

Lõuna-Eesti

Ma lihtsalt pean jagama oma seekordset vaimustust Lõuna-Eestist!
Mulle on meeldinud mõelda, et olen oma juurte ja tunnetuse poolest saare, mere, tuule ja avaruse inimene. Küllap on see jätkuvalt nii, kuid nüüd lisan juurde, et edaspidi on ilmtingimata vajalik leida suve jooksul aeg ka Lõuna-Eesti külastamiseks. Seekordne väljasõit oli lihtsalt niivõrd armas ja eriline!
Tundsin end seal kuplite ja järvekeste vahel esmakordselt ääretult hoituna ja armastatuna. Kõik mulle avanev oli niivõrd ehe ja ilus, ühest küljest täis salapära ja maagiat ning teisest lihtsalt lustakat suvist soojust, et kogu see kompott tekitas minus säärase tänu- ja rõõmutunde, milletaolist polegi ammu kogenud.
Lisaks Rõuge kiriku orel. Mängisin sellel eilse päikeseloojangu ajal. Pilli mängupult on paigutatud vanaaegsesse klasseintega putkasse, et veidikenegi talviste külmade ajal organisti tervist säästa. Vaiksemate registrite kõla kostab seetõttu mängijani vaid vaevuaimatavalt. Ometu tulid mulle peaaegu pisarad silma, kui seal harjutasin. Millised tämbrid! Milline ilu!
Kontsert oli tegelikult täna ja hoopis teises kirikus. Ka see jättis hingematvalt kauni mulje. Millise pühakoja juurde sõites olete teie oma auto vastaskünka otsas pidurite kriginal peatanud, sest avanev vaade on lihtsalt niivõrd meeliülendav? Maaliline org ja käänuline tee üles mäele, kus seisav väike valge kirik, kukeke punase torni tipus... see on tee Urvastesse.
Aga nüüd olen juba tagasi kodus. Liiga ruttu. Ilmselt mõtlen neile suvepäevadele veel kaua-kaua.

esmaspäev, 10. august 2020

Muhu suvi

Muhu suvel on ka siis, kui ta nii kiire elutempoga kulgeb, nagu minu oma, rahu nägu. Otsekui vähenõudlik taim, kes, hoolimata sellest, kas teda kastad või mitte, kauneid õisi ning rohkeid vilju kingib, kannab ka Muhu suvi "las minna!" muretut loosungit ning kujutluses lööb ehk kõrvale viletki. Kui peaksingi mõnikord kulm kortsus seisatama ja raskelt ohkama, kui palju on veel teha, millal seda kõike jõuab, surub Muhu suvi mind õrna õlalevajutusega päevitustooli, pöörates mu pilgu esiteks pojengipõõsa rikkalikku õitemerre, seejärel kaugele kollaka põllu taha, raputades mu sõõrmeisse jasmiini uimastavat aroomi. Ja juba ma olengi otsekui ümber tehtud!
Lapsed joonduvad vastuvaidlematult Muhu suve esimese lustaka kutsungivile järgi. Kord näen neid ranna poole kadumas, kord meie aias luuramas, siis taotakse ülenaabrite juures ameerika jalgpalli või mängitakse naabritega lauamängu. Nende lustakas elustiil püsib säärasena kogu suve.
Juuli teises pooles lisandub minu Muhu suvesse ritsikaviiulite tuhandehäälne igatsuslaul. Ööd muutuvad taas pimedateks ja laotus täitub valgusaastate kaugusel plinkivate tähtkujude ning põhjast lõunasse kulgeva tähetolmuse Linnuteega. Üksikisiku ja universumi mastaapide vahe muutub kõige üüratumalt hoomatavaks peatset suvelõppu kuulutava augustikuu uneta öödel.
Mis on inimese elu, olen mõelnud neil hetkil veidike nukralt, pilk taevasse naelutatud. Sada aastat möödub nagu eilne päev. Kolm-neli põlvkonda on mälestuste piir, millele järgneb unustus. Ja kui raske on sellest teadmisest hoolimata targa südamega oma päevi arvestada.
Raputused toovad tagasi maa peale. Uudised elu haprusest. Kellegi liiga hilja avastatud haigus või ootamatu surm. Kuniks need püsivad kuuldekaugusest väljaspool, ei oska suhestuda. Aga kui on keegi, keda tunned või tead... olgu Jumal armuline.
Ah et minu mured? Teate, mul vist polegi neid! Tavaline keskeakriis aeg-ajalt. Ükskord  kirjutan sellest pikemalt, saate muiata! Vanemad, õde ja vend, ma ise, lapsed ja lapselapsed oleme terved- see on peamine. Lisaks esmakkassiline Universumi vaatlemise platvorn koduküla ranna suurel lamedal kivil...
Suve jagub veel, jah, augustist on veel kaks kolmandikku ees! Kordan seda otsekui lohutuseks. Tegelikult tean, et selleks aastaks on Muhu suvi taaskord möödanik. Lapsed on linnas. Enam pole pikka olemist.
Tähed on täna eriti hiilgavad. Linnutee lausa sädeleb teemantipurust. Teises külas laulab keegi valju häälega. Merel annab viimane praam ärasõidu signaali.
Ma ei tea enam, kas eksisteerin hetkes või ajatuses, iseendana või osakesena lõpmatusest.
Elu on ikkagi...  nii eriline.
Muhu sealjuures.






reede, 7. august 2020

Unenägu

See unenägu on mul selgelt meeles, kuigi võisin siis, kui seda nägin, olla viie-kuueaastane. 
Seisime emaga Marja trollipeatuses. Järsku tuli minu juurde üks võõras tädi, kes võttis mu käe alt kinni ja hakkas mind jõuga enesega kaasa vedama. Mul ei olnud jaksu vastu punnida. Hakkasin kõva häälega nutma ja ema hüüdma. Ema aga lihtsalt seisis ja vaatas ega teinud mitte midagi!
Aeg-ajalt mõtlen sellele unele. Kujutamata ette, kui palju võis mu toonases elus olla tegelikku üksindust ja ema-isa igatsust, kui olin tudengitest vanemate lapsena ühe või teise hoida, aiman, et see mällusööbinud unenägu võib olla kõige esimene seletus mu hülgamishirmule, mis mingil määral jälitab mind siiani.
Talun üsna hästi vaidlemist, riidlemist, argumenteerimist, seletamist, nutmist, isegi karjumist ja uste paugutamist ning muid täiskasvanu vastutusvõimelise elu mõttes äärmuslikke emotsioone. Ainsad, millega ma kohe üldse toime ei tule ja mis mu paanikanupu otsemaid punasesse tsooni lennutavad, on pikk vaikimine ja ära kadumine.
Ma väga pelgan, et ülalmainitutega toimetulek on mingil määral seatud mu eluülesandeks. Praegu saaksin igatahes selle äralahendamise eest endiselt puhta kahe.
Ma tean, et vaikimist ja ärajooksmist või ärakadumist kasutavad kommunikatsioonivahendina need, kelle loomulik elukeskkond on ümbritsevatest vähemal või rohkemal määral emotsionaalses distantsis. Ja see distants on omakorda tekkinud üleseotusest kellegagi, tihtilugu lapsepõlvest, aga võibolla ka hilisemast lähisuhtest, kellelt on saadud haiget. Miks sellised inimesed ikka ja jälle minu teele sattuvad, sellele ei oska ma aga seletust leida. Ema oli säärane ju vaid unenäos...
Ma hüüan su poole. Hüüan järjest kõvemini ja kõvemini. Mu häälde sugeneb vaikselt nutumaik. Pisarad hakkavad voolama. Mu tunded- viha, ahastus, pettumus, ebaõiglustunne ja valu, on nagu see tädi, kes mind sinu juurest kaugemale lohistab. Ma ei taha temaga kaasa minna, aga teisiti ma ei suuda ega oska. 
Sina aga seisad nagu see imelik ema seal unenäos- tardunult, osavõtmatult, eemalolevalt. Mingil hetkel ma sind enam ei näe. Sulle on lihtsam lahkuda, haihtuda. Loodud side aga lohiseb veel kaua-kaua punase niidina kummagi meeltes...

Pean õppima selliseid inimesi natukene varem ära tundma.


pühapäev, 2. august 2020

Merehaigus

Ma ise ka imestan, kuidas neil ometi õnnestus mind ära rääkida.
Ma ju tean, et ei talu eriti meresõitu. Ometi olen merel käinud lugematu arv kordi ning neist mõnelgi on ta näidanud ka oma karmimat poolt. Siiani on need aga olnud lihtsalt lühemad sutsakad. 
Nüüd sain aga õppetunni, mida ei unusta elu lõpuni. 
Startisime Muhust kell viis hommikul. Tulime lastega laeva otse maakodust. Ülejäänud magasid laeval. Et eelmisel päeval oli merel olnud torm ja purjeka väljumist edasi lükatud lausa kolm korda, olin kindel, et olukord on lõpuks ometi kontrolli all. Mulle kinnitati, et Viirelaiu tagant avamerele sõites võib ehk veel imeveidike kõigutada, kuid seegi väheldane järellainetus vaibub õige pea. 
Päikesetõus oli imeline, kinkis Kesselaiule nõidusliku kuma, muutis Virtsu tuulikud ebamaiseks ja võlus Viire taha vikerkaare. Lonksasin pahaaimamatult kohvi ja ümisesin omaette Muhust pärit lapse uneleõõtsutamise laulu:
Viire takka tulevad kolm meresõidu masinat.
Neil kõigil suitsutorud pääl, vaat kolm suurt laeva seisvad sääl...
Õõtsutamine tuli tasakesi üle pärisellu. Mida vähem roosana paistis Viirelaiu eemalduv majakas, seda rohkem muutus mere õõtsutamine hüpitamiseks. Kui majakast paistsid vaid kontuurid, oli hüpitamisest välja kasvanud suuremat sorti pillutamine. Kui seda märkasin, oli juba hilja. 
Pidime kõigi eelduste kohaselt olema teel kümme tundi. Kui esimest korda oksendasin, olime merd kündnud poolteist toredat tundi. Mulle ei teinudki meelehärmi iiveldus, vaid see, et taipasin liiga hilja, millesse olen end oma ohjeldamatu seiklusjanu tõttu tegelikult mässinud ja mis kõige hullem- kui kaua aega tuleb mul eeldatavasti selle olukorraga rinda pista. Need tunnid, mis ees ootasid, tundusid väljakannatamatult üüratud. 
Aeg ei halastanud mulle. Stefan Kleini raamatus "Aeg. Aine, millest koosneb elu.", seletatakse pikalt lahti, kuidas me aju aja kulgu tajub ja kui erinev võib see olla eri situatsioonides. Uskuge, merehaiguse korral tundub ka sekund sajandipikkune!
Kell kaheksa tundsin, et vajan kiiremas korras abi. Selleks ajaks oli oksendamine muutunud lakkamatuks protsessiks. Aga ees ootas veel seitse tundi sõitu! Meeskond ei olnud abiandmise-mõttega just kõige innukamalt kaasas. Nad normaliseerisid olukorda, kuis oskasid, andsid nõu palju vett juua, et oksendamine kergem tunuks ja pidasid mereltpääste varianti suhteliselt mõttetuks ning arutult kalliks. Helikopteri kutsumist isegi ei kaalutud. 
Ma ei jaksanud enda eest võidelda. Samuti ei teadnud ma, kus on mu lapsed ja kas nendega on kõik korras. Lamasin liikumatult ahtris asetseval pingil, silmad kinni. Mul oli korraga kuum ja külm. Käed ja jalad tõmblesid kontrollimatult.
Ülejäänud reisikaaslasi ei olnud tervelt poole reisi vältel näha. Nad magasid, sest eelmine õhtu Kuivastu sadamas olevat veninud pikaks ja lõbusaks. Saate aru, enamus inimesi suudab ka tormi käes viseldes rahumeeli unenägusid näha, oskamata uneski aimata, milline eluvõitlus toimub nende pea kohal tekil. Neil ei hakka eales iiveldama, nad ei oiga kunagi abi järele, nad ei lange lõbusõidul eluohtlikku seisu. Miks küll mina? 
Ahjaa, üks mu kaaslastest ilmus paaril korral siiski nähtavale, vaatas mind kaastundlikul pilgul ja andis teada, et loeb mu eest lakkamatult Roosipärga. Vaatepilt, mis avanes, oli niisiis piisavalt kohutav. Ma peaaegu ei kuulnudki teda, aga praegu tunnen selle avalduse eest muidugi siirast tänu.
Aeg läks omasoodu edasi, minutid venisid teosammul, meri mässas endise hooga. Kapten ja madrused kandsid kordamööda mu ette ja minu juurest ära kilekotte ja salvrätte. Paraku pidid nad vahepeal tegelema ka laeva juhtimisega. Tundsin end üksiku ja mahajäetuna. Hingehoiu õpinguist on mulle meelde jäänud, et surev inimene vajab turvalist kohalolu, palveid ja käehoidmist. Mulle seda ei pakutud. 
Ainus fragment, mis veel praegugi sellest kohutavast olukorrast kangastub, on Karl Johanni pisaraist nõretav nägu. Ta arvas tõemeeli, et suren. Püha Maarja, Jumala Ema, palu meie, patuste eest nüüd ja meie surmatunnil... (Roosipärja kolmas palve, kolmandal väikesel helmel.)
Teine eluvõitluse etapp algas mu ümberasumisega laeva keskel asuvasse nn koosolemise ruumi. See oli kapteni käsk umbes kella kümne ja üheteistkümne vahel. Ahtris pidavat nimelt rohkem loopima. Mu nuuskamisest lukus kõrvu jõudsid korduvad kinnitused tuule peatsest suunamuutusest ja peagi peeglina sillerdavast merest. Siseruumis lisandusid öökimishoogudele minestushood. Muud vahet ahtri sündmustega võrreldes polnud.
Tuule suund muutus aga järk-järgult tõepoolest. Kui varem pillutasid lained laevukest sihitult siia-sinna, siis mingist hetkest hakkas see esmalt ninaga kuhugi sügavikku kukkuma, et seejärel rappudes ja puristades jälle pinnale tõusta. Kui arvate, et selline õõtsumisviis merehaigele paremini sobis, eksite rängalt.
Kolmandal etapil olid mu kaaslased ärganud. Nad vaatasid mind õuduse- ja kaastundeseguse pilguga ja käisid seejärel ükshaaval teatamas, et Ruhnu läheneb juba tohutu hooga. Vaid paar tundi veel, käkitegu! Ma ei jaksanud tõusta ka siis, kui Ruhnu juba tõepoolest käega katsutav oli. Proovisin, aga vajusin taas. Alles neil hetkil, kui laev kindlalt kai ääres seisis, ajasin end vaevaliselt püsti, pesin näo külma veega puhtaks, vahetasin teksapüksid suvekleidi vastu, kammisin juuksed, värvisin huuled ja sõitsin rattaga randa. 
Seal võtsin otsejoones pileti järgmisel hommikul Kuressaarde väljuvale katamaraanile, mis sõidab täpselt kaks tundi. Lisann sai mulle ette näidata laeval valmisheegeldatud näpunukke, Loviisa võttis noomida, et oleksin pidanud teda kuulama ja reisi ära jätma. Karl Johann aga vahtis enese ette ja kühveldas käte vahel liiva. Tema oli endiselt šokis. 
Järgmise päeva päikesest sillerdaval merel kihutav katamaraan ja jalutuskäik kaunis Kuressaares tegid meist taas inimesed. Purjekas tõi me rattad ja muud mahajäänud asjad Muhusse täna hommikul. Meri olevat olnud kogu tagasisõidu vältel peegelsile. Vahet pole.
Kõik pole loodud merekarudeks. Mõnel on eluõigus ka õrna ja tundlikuna.





laupäev, 25. juuli 2020

Isikliku rõõmu allikas

Harjutan juba mitmendat päeva klaveril Schubertit. Täpsemalt Eksprompti op.90 nr.2.
Muhu klaver on päevinäinud ja häälest ära. Osad klahvid jäävad peale. Aga sellest pole lugu.
Kui mul viimati tuju nullis oli, ütles Helis, et peaksin nüüd kiiremas korras leidma üles isikliku rõõmu allika. Mõistatasin tükk aega, mis see küll olla võiks. Igatahes mitte muusika, kinnitasin enesele veendunult.
Aga ometi...
Muusika on privileeg, mitte hetkeotsuse küsimus. Muusikuks ei hakata, selleks kasvatakse.
Selleks, et saaksin täna isikliku rõõmu allikana kogeda Schuberti eksprompti, pidi vundament olema laotud juba varajases lapseeas.
Tänapäeval ei tundu kaunid kunstid just ülemäära moesolevad. Pigem rõhutakse kehalisele treenitusele. Seegi pole lõpuni halb, kui meie üldist, üha istuvamat eluviisi silmas pidada. Teisest küljest jätab säärane kehakultuslik tendents üldise harituse üsna piiratuks.
Tahaksin väga, et mu lapsed hakkaksid oma muusikalisi eelistusi kujundades pidama nauditavaks ka klassikalise muusika suurteoseid ja mõistaksid nende sõnumit ja sügavust. Et nad suudaksid ajateljel kõrvutada sama ajastu kunsti, kirjandust ja muusikat. Et nende lugemus oleks keskmisest kõrgem ja maitse kvaliteetne. Et neid köidaksid muuhulgas kunstinäitused ja nad suudaksid vahet teha eri ajastute arhitektuuril. Et nad valdaksid mitut keelt ja suudaksid kirjanduse suurteoseid lugeda originaalkeeltes. Seda kõike on liiga palju? Unistama ju peabki suurelt...
Vanades väärikates perekondades lisandus kõigele eelmainitule ka kohustulik pillimänguoskus. Üksikemana ei suutnud ma trio puhul sellele kahjuks rõhku panna, kuna päris vabatahtlikult ei harjuta  ilmselt ükski laps. Nii jäid ka Loviisa kitarri- ja Lisanni kandlemäng liiga ruttu pooleli. Mul on kahju.
Arvan, et ka täiskasvanud inimestega, kes on end hingetuks jooksnud või hommikust õhtuni vutti tagunud, ei ole just ülemäära põnev vestelda. Kui see on aga vaid üks osa arengust ning valikusse kuulub ka kaunite kunstide tundmise ja tarbimise oskus, on olukord suurepärane. Asjad peaksid olema tasakaalus.
Hetked, mil veedan aega Schuberti ja ühtlasi kogu romantilise ajastuga, on juba ette määratult rõõmutoovad. Loomulikult pean soovitud tulemuseni jõudmiseks veel palju harjutama. See ei ole aga kindlasti mahavisatud aeg. Ka siis, kui ma avalikult ei esine.
Pigem omab kulla väärtust.
Eriti kui võrrelda asjadega, mis mind on ära kurnanud...

kolmapäev, 22. juuli 2020

Mälestuste loomine

Eile, kui panin meie peretšätti üles foto rõõmsalt lainevahus hüppavatest lastest, sain üheks kommentaariks "küll neil kolmel ikka on õnnelik lapsepõlv".
See tegi südame soojaks. Olen ju mitu korda päevas oma arust täiesti ebaõnnestunud ema.
Aga korraga mõistsin.
Mul pole olude sunnil (ja kindlasti mõne arvates ka vähese planeerimisoskuse tõttu) olnud väga suurt järjepidevust oma isikiku karjääri edendamise osas. See tähendab, et olen küll teadlik oma tublidusest, kuid mu võimete piirid on ikkagi kusagil kaugel eespool, ma lihtsalt ei jaksa neid pidevalt realiseerida ja seetõttu toimetan tihtilugu suhteliselt ülejala ja/või vana rasva peal.
Lisaks olen ju teadagi tobedalt ebaõnnestunud paarisuhtes ja mul puudub vähimgi aim, kui palju peaksin oma ajalugu ümber kirjutama selleks, et selles säiliks mingigi tõepära, mis on samuti üsna häiriv. Ma ei ole oma lastele juba aastaid, et mitte öelda, kogu nende teadliku elu saanud pakkuda kasvamist terves ja tugevas kahe vanemaga perekonnas ning kogu meie elu tundub kohati olevat hetkede napsamine ühe või teise asja või valiku arvelt.
Ometigi, selle ühe ja ainsa vanemana võin küll enda üle uhke olla!
Ma mõtlen mälestuste loomist.
Jah, mul puudub tihtilugu oskus panna end maksma kokkulepete osas (enamasti puudutavad need nutiseadmeid), aga meie majja on alati oodatud sõbrad.
Jah, ma võin kogu sellest rahvaste rändamisest olla puruväsinud, aga ometi luban ma meie sassis põrandal ka hilisõhtul veel ühe  kaardi-või lauamängu.
Jah, ma võin kiristada hambaid õmblemata jäänud kardinate või keema panemata supi pärast, aga ma viin nad koos sõpradega (kõrvalteedel kasvõi mõnega pagasnikus) ujuma just sinna randa, kus nad end vettehüppeid sooritades kõige õnnelikumana tunnevad.
Jah, võin ju mõelda. et tahaksin veeta aastas mõnedki päeva täiesti ihuüksi ja mitte midagi tehes, ometi sõidame üheskoos matkale, reisile või võtame osa purjeretkest.
Kuna ma tean, et just sellised sündmused inimese elus jätavad kustumatud mälestused. Hallide päevade rodu, kus üleväsinud ja läbipõlenud ema poriseb midagi käitumisreeglitest ja kokkulepetest, kägardub mälusopis mittemidagiütlevaks nutsakaks.
Abielus või suhtes olles saaks kõik laste rõõmude ja seikluste korraldamised omavahel ära jagada. Kummalgi jääks soovi korral pool aega alles. Mina aga teen kõike üksi ja järelandmisteta. Juba aastaid.
Nii on lihtsalt läinud. Ja olen tõesti vähemalt selles tubli ja hea.
Aga ikkagi on tunnustavad sõnad aeg-ajalt ülivajalikud.





reede, 17. juuli 2020

Naiselik kavalus II

Kuller tagurdas hiiglasliku veoautoga Muhu õuele. Õunapuu oksad ragisesid raudse kerega masina toore jõu käes, aga minu süda hüppas rõõmust. Lõpuks ometi pesumasin! Sõitis ainsana suure veokongi tagumises nurgas! Siiakanti vist liiga tihti sedalaadi tooteid ei tellita.
Piidlesin kullerist vanapapit. Olen nimelt praegu meie talu ainus täiskasvanu ja minust ei tasu suurte kodumasinate hooletut selgaheitmist ja tuppa vinnamist eriti loota. Papikese osas tekkis samasugune kuri kahtlus. Ma ei saa ju talle öelda, et "Issakene, kui suur see pakk on! Mul polnud õrna aimugi, et pesumasinad niiiii lahmakad on, aga uhh... ma püüan ta siiski kuidagi sisse saada!", eeldades, et papi hüüatab sitke rüütlina naerulsui "Mis te nüüd, las ma ise!" ja mina, otsekui moepärast veel korra põiklen "Oh ei, kui piinlik, teen teile tohutult tüli!", mispeale tema vaid käega rehmab ja otsekui võluväel ongi mu masin kenasti vannitoas- võibolla isegi veevärki ühendatult.
"Jätke siia trepi juurde," juhatasin nii lahkelt, kui vähegi suutsin, "küll me ta siit juba edasi saame!" Oh taevake, tegelikult ei saa ju kuidagi!, andis mu äraostmatu ratsionaalne ajupoolkera samal ajal tugevat häirekella. Viipasin kaubaauto lahkuvatele tagatuledele hajameelselt käega- ja seal ma siis seisin pesumasinaga ühes keset õue.
Kui elu mulle vahel seesugused olukorrad kätte mängib, ärkab minus Raudne Leedi. Rapsan eneselt hooletult õrna ja hoolitsust vajava naise tundeilma ja tajumise viisi- mis on minevikus olnud ehk liigagi kaua mu isiksuse eitatud ja varjatud osa- trambin selle kindlameelselt, võibolla pisut raevukaltki kõrvalasuvasse kraavi ja luban endast väljuda väeka ja tugeva naise, kes heidab pea kuklasse ja teatab  uhkelt "Ma saan ise hakkama!"
Ma usun neil hetkil tõemeeli, et saan ise hakkama.
Pesumasin muidugi pelgalt usu peale ei liikunud. Lükkasin väga tugevasti. Ei midagi.
Raudsel Leedil ei ole mingit naiselikku kavalust. See oleks lausa häbiväärne. Lähistel trimmerdasid uued naabrid kõrget rohtu. Sealne mees on tugev ja terve, ta tulnuks kindlasti appi. Aga ma ei palu- mitte eales! Teise poole naabritel on samuti minuvanune meesterahvas suvitamas. Teeb iga hommikul pikki jooksuringe. Mkmm, ma ei palu ka tema abi- mitte eales! Linnulennult kilomeetri kaugusel isatalus on lausa kolm põlvkonda tugevaid töömehi. Aga neidki ei suuda ma paluda- ka surma ähvardusel mitte! Ma saan ise selle pesumasina sisse!
Seesugustel momentidel on kaks võimalust- kas tuleb kokkukukkumishetk (mida keegi näha ei tohi!) või lahendus (olgu või vere hinnaga). Sel korral andis taevas mulle, kangele, teise variandi.
"Oota, ma võtan teiselt poolt!" Minu poeg!
Eelteismelised söövad nagu hobused, näivad aga ometi kiitsakad ja haprad. Nad ei ole ülemäära abivalmid, ikka rohkem viitsimist mööda. Tean ka seda, et egoismi tegelik tipp saabub päris teismeeas. Sel eluperioodil näevad nad tõesti vaid iseennast ja oma vajadusi. Pole midagi parata- mõnes osas teeb aju tõelise spurdi, mis aga puutub võimet vaadata olukordadele ka läbi teiste silmade- seda tuleb veel oodata. Päris palju olen näinud ka teismeikka "kinnijäänud" täiskasvanuid. Paare, kus üks teeb lõputuid kompromisse, astudes muudkui omapoolseid samme, teine aga isegi ei märka seda. Kui ma sellisena ei kõlba, pole vajagi, kõlab tihtilugu õigustus säärase "teismelise" suust.
Aga minu kallis eelteismeline tuli appi! Tuli kogu jõu ja kiitsaka kerega. Sikutasime koos selle masina trepiastmetest üles ja vedasime tuppa. Minu meelest olime kangelased!
Teate, ma pidin selle loo endast välja kirjutama. Tean, et selles on palju abitust, samas aga kangekaelsust, palju hädaldamist, samas aga pealehakkamist. Nõrkuse ja tugevuse võitlus. Ma ei tea, kui palju ma homme seljast liigun, aga mul on sellest suhteliselt ükskõik. Ise hakkamasaamine päästab vahel väärikuse. Vahet pole, mida ma tegelikult tunnen...

pühapäev, 12. juuli 2020

Jeesuspalve

 Püha Eelkäija Skiita on Kreekas asuva Ausa Eelkäija kloostri Saaremaal asuv osaklooster, mille olemasolust ei olnud mul seni aimugi, kuigi külastan suviti Saaremaad, eesotsas Kuressaarega, umbes   korra kahe nädala tagant.
 Mul oli seda käiku väga vaja. Kui vaadata kasvõi selle blogi viimase aja teemasid, keerlevad need liiga palju kõige inimliku, eelkõige suhete ümber. Ilma viimaseid alatähtsustamata vajasin selleks hetkeks midagi hoopis enamat. Kui oled jätnud end kauaks eemale ainsast allikast, mis su janu ka tegelikult kustutab, võid end järsku avastada keset ääretut kõrbe, ihuüksi ja täiesti kurnatuna. See oligi minuga juhtumas.
 Kreekapärase nimega mustas kuues nunn (kas võis olla Theodoulosa?) tuli rahulike, väljapeetud sammudega üle erkrohelise muru meie poole. Ta silmis sädeles naeratus. Oleksin tahtnud väikese tüdruku kombel nutma hakata!
 Kirikuukse ees suurtes kivist lillepottides kasvasid lopsakad basiilikud. Nende lõhn tungis sügavale sõõrmeisse ning tundsin vastupandamatut soovi neid emmata. Nii elujõulised tundusid nad mulle seal rahulikus päikesepaistes. Nii väeti ja tühine tundusin ma ise selle vana kiriku lävel.
 Ikoonid tervitasid meid oma väärikuses. Mu silmad otsisid koheselt Jumalaema. Jumalaema on mulle, raudsele ja samas nii haprale (seda ei tohi keegi märgata!) naisele alatiseks toeks nii Eestis kui välismaal. Jeruusalemmas on mu vaieldamatuks lemmikuks Maarja hauakirik. Seda külastades tunnen alati otsekui kohalejõudmist ja istun seal kaua-kaua...
 Nunn, kelle silmist peegeldus headus ja rahu, rääkis meiega õigeusust, kloostrist ja ikoonidest. Ma vajasin seal kirikus ta lähedust, tahtsin sinna kauaks paigale jääda. Vaikus vaheldus nunna vaiksete sõnadega. Kaks naist, mina ja tema. Kaks täiesti erinevat maailma. Aga üks tõde, tee ja elu...
 "Mida teha, kui elu on... liiga sihitu, hüplik? Kui ei leia enam järsku pidepunkti?" küsisin viimaks.
"Loe Jeesuspalvet," kostis ta rahulikult, "kasvõi kogu aeg, pidevalt. Loe, see aitab"
Ja nüüd ma siis loen:
"Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale"
"Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale"
"Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale"
Teate, aitab tõesti...

esmaspäev, 6. juuli 2020

Ahastushüüe

Olen ahastuses!
Ah et küsite, miks? Sest teate, ei ole just ülimeeldiv käputada oma kollase traktori kõrval äsjaniidetud murul, püüdes oma alles maniküüritud punaste küüntega niidukimehhanismi vahelt välja kiskuda elektrijuhet, mille ise-hakkamasaamise-entusiasmi ja väsimusest-üli-hajameelsuse mõnusas kombos sellesama niidukiga mitmest kohast eelnevalt purustanud olin, kuna mul polnud õrna aimugi, et see salakavalalt murututtide vahel vonkleb. Et see neetud juhe mitte lihtsalt katki ei läinud ja mitte ühe, vaid sada korda end niiduki terade vahele oli keerutanud, tulnuks tubli masin külili keerata ja juhe alles siis elegantsete liigutustega terade vahelt vabastada, aga kuna mina ei suutnud leida ühtegi tugipunkti, mille taha oma käekesed haakida, et vajalikke jõu- ja ilunumbreid sooritada, pealegi puhus mu avaral heinamaal maailma tugevaim tuul, mis mu pea ühes tükis tahtis otsast rebida, riided seljast takkajärgi, läks olemine väga kurvaks, jätsin traktori kus see ja teine ja jooksin nuttu tihkudes verandale sooja.
Oleksin ma seda teadnud, kuiväga teravalt hakkan oma töömehe vallandamist kahetsema, teate, ma oleks talle mitte kahe ega kolme-, vaid kuue-, seitsme-, ehk lausa kümnekordselt üle maksnud, las ta oleks mind kohe päris paljaks nöörinud- et ma ometi ei peaks tegelema mingite paganama juhtmete, trosside, torude ja lattidega!
Nüüd tuleb see pump, mille juhtme ma ribadeks sõitsin, kuidagi maapinnale tirida. On ta kerge või raske kui pomm? Äkki saab seda juhet asendada? Aga äkki mitte? Kust saab sel juhul uue pumba? Kus mu töömees on? 
Nüüd tuleb see traktor, mis sääl põlla pääl kurvalt konutab, kuidagi külili saada. Äkki on lisaks juhtmepuntrale ka rihm katki? Või lihtsalt maas? Õudne! Kus mu töömees on?
Teate, lisaks tuleks kohe-kohe ühendada pesumasin ja kraanikauss. See on päris katastroof. 
Ah te küsite, et kas ma siis tõesti maal ilma pesumasinata läbi ajada ei suuda? Teate, mul oli siin eile viis eelteismelist ja kaks titte ning väikelast! Täna oli mul siin kaheksa eelteismelist, vahepeal sõelus läbi ka kaks koolieelikut. Teismelised armastavad maailmaasju arutades vooditel aeleda. Tited võivad lisaks linadele pissida. Teismelised ajavad riided poriseks. Tittede riided ei ole ainult mudased, vaid nende rinnalt võib välja lugeda ka mitme päeva toidumenüü. Mulle on siia vaja pesumasinat! 
Hea küll, saan selle Kuressaares naiselikku kavalust kasutades auto peale. Aga siin? Kes need torud ühendab? Kes garanteerib, et vesi hakkab õigetpidi voolama? Kus on mu töömees?
Köögis pole kraanikaussi, sest köögiremont jäi töömehe vallandamise tõttu pooleli. Kõik nõud tuleb pesta vannitoas. Hea küll, kõik nimetatud teismelised ei söö minu juures. Aga neli söövad! Pidevalt! Palju! Erinevaid toite! Suured pudrupajad ja supipotid on väikeses kraanikausis eriti ebamugavad pesta. Mu ilus vannituba on ühtlugu räpane ja jõle. Aga mis kasu on sellest, et vedin kööki kraanikausi? Mööbli? Äkki isegi nõudepesumasina? (Jaa, palun, ma vajan seda!) Kes krt selle kaadervärgi ühendab? Ah, miks pidin laskma töömehel minna?
Õues on vastik ja külm. 
Mis elu see on?
Peaks vist ära linna sõitma...

laupäev, 4. juuli 2020

Naiselik kavalus

Jätkan suhete teemal.
Kuna ma pole oma elus just ülemäära palju uusi lähisuhteid sõlminud, eriti veel selles eas, kuhu praeguseks olen jõudnud, püüan end jõudumööda mõne selleteemalise raamatu lugemisega harida, et sellest keerukast protsessist ka loogikale toetudes mingit aimu saada- noh, päris elus lähevad asjad niikuinii nagu lähevad...
 Üks asi, mis mulle aga säärase lektüüri puhul iseäranis tihti silma on jäänud, on soovitus kasutada ühe või teise takistuse või probleemi või lihtsalt möödarääkimise või erinevate ootuste ilmnemisel naiselikku kavalust. Tõsi, tavaliselt ei ole see just nende sõnadega välja öeldud, aga asja mõte on otsesõnu oma vajaduste väljaütlemata jätmine, kasutades oma soovide saavutamiseks muid, kaudseid teid või vahendeid.
 Valdan tegelikult naiselikku kavalust päris hästi. Sõbrannade sõnul õnnestub see mul lausa mängleva kergusega. Vahel naudin kavaldamise protsessi ka ise, vahel ei pane tähelegi. Siin on ainult üks "aga". Tavaliselt kasutan naiselikku kavalust näiteks teenindussektoris, kui soovin, et minu heaks üks-kaks liigutust rohkem tehakse, kui ehk ametikoht ette näeb. Või ka argielus, kus liigseid sõnu kasutamata end milleski aidata luban, mis ehk ülemäära jõudu või pingutust nõuab. Need on "ühekordsed projektid", kus kõik osapooled on rõõmsad ja saavad üle külvatud naeratuse ja rikkaliku tänuga.
 Kuidas saab aga midagi säärast kasutada suhte sõlmimisel ja mis mõtet selline tegevus kannaks, ei ole ma siiani taibanud.
 Minuealistel ja vanematel meestel on märgatavalt tihti välja kujunenud lähisuhte düsfunktsioon. Lähisuhte düsfuntsioon tähendab üldjoontes hirmu ja põgenemissoovi emotsionaalse läheduse eest, mida mina vajan lähisuhtesse astumisel nagu õhku. Muidugi kinnitavad minuealised ja vanemad mehed nagu ühest suust, et ka nemad vajavad emotsionaalset lähedust nagu õhku ja mul pole ju algul põhjust neid mitte uskuda. See ei pea aga paika.
T. on rahulik, tark, edukas ja väga turvaliselt mõjuv mees. Ma ei armunud temasse hetkega, vaid ajapikku. Suudan hoolimata loomupärasest impulsiivsusest olla neis küsimusis ratsionaalne ja teen oma arust häid ja kaalutletuid valikuid, mida, tuginedes eelnevas postituses kirjapandule,  ju tegelikult eriti polegi, seega olen arvestanud ka üksijäämise võimalusega. Seda enam mõjus T. nagu värskendav tuuleõhk.
Tugev lähisuhte düsfunktsioon tuli T. puhul ilmsiks juba paari kohtumise järel. Mul oli aga mitmeid põhjusi, mida ma siin lahkama ei hakka, et sellele esialgu mitte tähelepanu pöörata. Et oleme mõlemad ka muu eluga suhteliselt hõivatud, tundus see mulle lausa sobivat (ei, mitte düsfunktsioon, vaid see, et me teineteisest olude sunnil rohkem eemal pidime olema, kui ehk lähisuhte algul mõistlik oleks). Arvasin, et ise avameelselt ja turvaliselt mõjudes äratan üha rohkem usaldust ja nii saab ka minu emotsionaalse läheduse vajadus mingil määral siiski täidetud. Ühesõnaga- ei midagi ulmelist. Aga ei. Suhet ei sündinud.
 Targad raamatud lähenevad siinkohal väga meestekeskselt, seletades pikalt-laialt, kuidas naisel tuleks tegutseda üht- või teistviisi, trikitades endapoolse eemaldumise, salapära tekitamise ja Jumal teab millega, et varem haiget saanud, kõhklevat või mille iganes küüsis vaevlevat meest endale lähemale meelitada. Naiselik kavalus, kui soovite.
 Bullshit, ütlen ma selle peale. Mis saab siis naise enda ootustest ja vajadustest? Kes nendega trikitab? Kui ma alustan suhet enese kellekski teiseks muutmisega, et end veelgi põnevamaks teha, kui ma niigi olen, ei ole see ju üles ehitatud ausatel alustel! Mina ei tunneks end küll sellises pealesunnitud rollis eriti mugavalt, seega tuleb mind ikka minuna taluda, muidugi vahel ka koos naiseliku kavalusega...
 Minu meelest on teadliku suhte loomise võti hoopis rääkimises, rääkimises ja veelkord rääkimises. Lähisuhte düsfunktsiooniga mees ei tule muidugi ka lõputu rääkimise korral lähemale enne, kui ta seda mustrit enda sees ise murda ei otsusta. Tahan uskuda, et mõni ikka otsustab.
 Kokkuvõtvalt- naiselik kavalus on küll tore mäng, kuid suhte loomisel mitte eriliselt kaasaaitav. Kui näed, et mees (või naine) pole suhteks ühel või teisel põhjusel valmis, isegi kui ta ütleb, et on- lase tal minna. Püsima ja edasi arenema on määratud ikka see suhe, mis keskealise (või lausa üleminekueas) mehe või naise nüansirikkas psüühikas turvalise kombinatsiooni moodustab. Muidu võib ju pea peal ka seista...

esmaspäev, 29. juuni 2020

This is a man's world...


This is a man's world... watch

Esimene, kellega reaalselt kohtama läksin, tundus eemalt vaadates tubli ja ettevõtlik mees.
Nimetagem teda Kaatriks. Kaater oli rikas nagu troll ja muidugi üritas ta seda igal võimalusel ka rõhutada, kuigi andsin oma arust piisavalt selgelt mõista, et kõik asjad, mida ma eluks vajan, on mul juba olemas või ei ole need hetkel primaarsed. Ütlesin selgelt välja, et ei vaja kaatrit, mille üle ta eriti uhke oli, vaid partnerit. "Lisad" kuluvad muidugi kuhjaga ära, miks mitte- aga hilisemas faasis.
Kaatrist kujunes esmalt mu hea ja ustav kirjasõber.  Kusjuures just siin ilmneb esimene minupoolne viga- unustasin eneselt küsida, kas õigupoolest üldse vajan kirjasõpra! Vastus on ei. Ma ei vaja ei kirja- ega tavalist sõpra, sest mul on neid täiesti piisavalt. Vajan kirjutamist ainult esmaseks tutvumiseks.  Kus ma siis olin, kui oli vaja suu lahti teha?
Igatahes vahetasime Kaatriga kirja teel pikki oopuseid ja algul tundsin, nagu ta oleks mind vägagi kõnetanud. Kuigi Kaater tegi äri tehnika valdkonnas, ühendas meid muusika ja oskus maailma asjade üle filosofeerida. Kaater oli kirjas haritud ja viisakas, kirjutades Sina suure tähega ning avaldades austust esivanemaile. Kui õige, noogutasin üksi kodus istudes mõistvalt pead...
Loomulikult andis pikaaegne kirja- ning hiljem ka messengeri teel suhtlemine peagi esimesi ohumärke. Et ta oma tütart jumaldas, on arusaadav. Et ta ka ise iga hinna eest temavanune sooovis olla, tundus veidi imelik. Et ta aga mulle oma tütre seksikates poosides ja napis riietuses pilte saatis, on tagantjärele mõeldes lausa kummastav. Aga las ta jääda...
Lõpuks jõudis siiski kätte ka kohtumise päev. Ah, ma pidin äärepealt krabajase saama- esimestel sekunditel silm silma vastu seistes selgus, et ta oli mulle kogu meie suhtlemise aja saatnud oma paarkümne aasta taguseid fotosid! Või kas osadel oligi tema ise? Kui oli, siis ilmselt oli tast vahepeal mõni ränk haigus üle käinud. Tõeliselt skisoidne olukord!
Rohkem pole mul Kaatrist midagi kirjutada.
Lubasin end jätta nädalateks üksi ja kirjutasin kujutelmaga, keda polnud tegelikult olemaski. Ilus algus!

You see
Man made the car
To take us over the road
And man made the train
To carry the heavy load
And man made the electric light
To take us out of the dark
And man made the boat for the water
Like Noah made the ark

Teine kohtumine oli suisa vastupidine. Saarlane oli rõõmus ja väge täis. Ta tahtis mind vägisi kinno Terminaatorit vaatama meelitada ja kui ma sellest ikka sugugi ei vaimustunud, siis- oh ei, ärge arvake, et Saarlane mõne muu filmi välja pakkus või minu arvamust küsis- tema läks hoopis üksipäini! Minuga kohtus Saarlane lihtsalt peale filmi. Iseloomuga mees, eks, kui Terminaator ei sobi, jäägu naine filmist ilma.
Saarlane oli hariduselt insener. Ta oli ilmselgelt harjunud naisi vallutama. Ta krabas mul kohe kätest kinni. Jah, ikka mõlemast- et ma ei saaks plehku panna. Ja rabas otsekohesusega.
Muide, mul klappis Saarlasega, hoolimata ebaviisakast Terminaatori vahejuhtumist, esmalt päris hästi. Ta ei olnud küll emotsionaalse intelligentsi osas kõige teravam pliiats, kuid tema elujanu ja kirg olid lausa muljetavaldavad. Lendleva kergusega kutsus Saarlane mind peale esimest (!) põgusat kohviku-kohtumist Saaremaale, oma mereäärsesse tallu külla. Arvasin esmases õhetamapanevas tutvumistuules, et miks ka mitte. Koju jõudes ja asja üle järele mõeldes muidugi lausa tardusin ettepaneku kohatusele mõeldes.
Hakkasin taipama, et Saarlane on tegelikult puhtalt ühe asja peal väljas. Minusugused aastaid üksi olnud naised võivad olla temasugusele ülikerge saak. Õnneks suutis mu ratsionaalne ajupoolkera juhtimise üsna kiirelt tagasi võita ja ütlesin kohtumisvariandi viisakalt ära, viidates omapoolsele vajadusele eelnevalt veidi rohkem tuttavaks saada. Saarlane ei varjanud absoluutselt oma pettumust saaklooma põgenemisest. Temapoolne reaktsioon oli oodatust kordades hullem ja välistas igasugused edasised suhted. Õnneks.

This is a man's world
This, this is a man's world
But it wouldn't mean nothing
No, it wouldn't mean nothing
Without a woman...

Kolmanda kohtumise peategelane on Lendur. Elupõline poissmees. Hariduselt itimees.
Lendurist kirjutan kõige rahulikumalt, isegi pisut heldinult, kuna tal on aspergeri sündroom. Aspergeritel on nimelt raskusi tunnete tundmisega ja see takistab väga suurel määrel lähisuhete loomist.
 Lenduri tutvumismotiividest ei saanud ma seetõttu esialgu mõhkugi aru! Ka tema kirjutas mulle pikki ja sisukaid kirju, millest nähtus, et tegu on targa ja laia silmaringiga inimesega. Ometi oli meil otsekui mingi nähtamatu "sein" vahel, kuni esimesel kohtumisel sai pilt selgeks. Päris lahku me teed siiski koheselt ei läinud, sest Lendur kutsus mind lennukiga sõitma. Lennundus on nimelt ta suur hobi ja sellisele omapärasele seiklusele ei suutnud ma vastu panna. Tohutult lahe, sest ma ju jumaldan kõrgusi! Kindel teadmine, et Lenduriga ei tule romantilistest suhtest midagi välja, välistas ka pettumuse täielikult. Vastupidi, suhtun Lendurisse siiani siira poolehoiuga. Tahaksin tõsiselt loota, et ta leiab kellegi omasuguse, kellega leivad ühte kappi panna.
Mina pean aga paraku tundeid tundma ja soovin, et mu partner seda samuti teeks.

This is a man's, man's, man's, man's world
But it wouldn't mean nothing, nothing
Without a woman or a girl...

Aga nüüd tuleb Krõnks! Krõnksuga kohtusin ühel korral tegelikult juba mitu aastat tagasi ja see oli üks kentsakas pimekohting ajal, mil ma tegelikult veel uue kaaslase leidmise peale ei mõelnudki. Krõnksuga kohtumise lugu vääriks eraldi kirjatükki.
Igatahes kuulub ka Krõnks sellesse isasloomade sugukonda, kes oma vanusega hästi hakkama ei saa. Ta on muidugi korralikult ära tuunitud ja oma arust vastupandamatu. Kui ta mulle oma vanuse ca 15 aastat nooremaks valetamisega vahele jäi, nägin temas pigem 60-aastast (ja mitte aastatki nooremat!) kõrendit, kes mitmeid tunde päevas jõusaalis orjab, arvates, et see teda maailma seksikaimaks muudab. Muide, Krõnks on algupäraselt samuti tark mees, kel ilmselt keskeakriis katuse kõvasti sõitma on pannud. Ta imetles oma tarka juttu kvantfüüsikast sedavõrd, et minu halvastivarjatud haigutus talle põrmugi korda ei läinud.
Ühtlasi selgus tõsiasi, et Krõnks jälestas "rippuvate kõhtudega" ja "end paksuks õginud" naisi. Temavanused olevat sajaprotsendiliselt säärased. Enamus minuvanuseid ilmselt ka. Mine tea, äkki ma isegi? Ta ütles, et kuna ta ise näeb nii noor välja(!), peaks temale sobiv naine olema heas vormis isend, kes oleks vähemalt 15-20 aastat noorem. Kaalunumbrit Krõnks ei täpsustanud. Mul läks Krõnksu jutust süda pahaks ja põgenesin sündmuspaigalt kandade välkudes.
Aga loo püänt alles tuleb! Nimelt kirjutas mulle mõned kuud tagasi üks mees, kes soovis koheselt kohtuda. Tema kirjaviisis oli midagi tuttavlikku. Mees arvas, et võiksime korraldada pimekohtingu. Mina vastasin, et never-ever ei lähe ma pimekohtingule, et ükskord läksin, aga kohtusin mingi jõleda Krõnksuga, kes end mitukümmend aastat nooremaks valetas, saada parem heaga pilt.
Mispeale ta saatiski. Ja mis te arvate, kes pildilt vastu vaatas? Krõnks! Veel rohkem ära tuunitud, seega veel palju-palju vanem! Vanuseks oli märgitud 45. :D

Man thinks about a little bitty baby girl
And a baby boy
Man makes them happy
'Cause a man makes some toys
And after man
And after man's makes everything
Everything he can
You know that man makes

Ja viimaks kirjutan Isast. Isa pani mind algul tõeliselt heldima. Mõelda vaid, ta naine oli teise mehega jalga lasknud, jättes Isa üksi kolme last kasvatama. Isa tegi seda täieliku pühendumisega. Isa oli erialalt teadlane. Tehnika valdkonnas, nagu kõik eelnevadki.
Kui me Isaga kohtusime, hakkas ta mulle paari tunniga üha rohkem meenutama Ema. Lausa Kanaema. Appi, ta hakkas mulle meenutama mind ennast! Küllap lootis Isa südamest, et leiab minus hea koduse haldja, kes ta lastele tema asemel hakkaks frikadellisuppi keetma, tema aga pääseks turvaliselt kuuri alla. Isa lihtsalt ei adunud, et kui inimesel on kolmikud, on viimane asi, mida ta soovib kuulda, frikadellisupp. Kolmikute ema soovib nimelt ainult üht- et keegi näeks temas taaskord Naist. Vaene Isa, ma lihtsalt ei suutnud talle seda öelda, kadusin lihtsalt ja vaikselt ta vaateväljast...

This is a man's world
This, this is a man's world
But it wouldn't mean nothing
No, it wouldn't mean nothing
Without a woman...

Selline see meeste maailma kord on. Minu kirjatükist jäid praegu põhjendamatult välja Mees, Kellel Oli Kohutavalt Halb Rüht, Juristist Joodik ja Suur Juht Ja Õpetaja. Mõni veel. Erinevatel põhjustel. Ja tegelikult polegi ju vahet...

This is a man's world...

(Laulu kuulasin kirjutamise taustaks)

esmaspäev, 22. juuni 2020

Otto ööelu

See on lõppkokkuvõttes lihtsalt nii naljakas lugu, et kuigi selle kirjapanek jäi mul siin ükskord pooleli, otsustasin ta täna ikkagi lõpetada.
Niisiis Otto, kel vanuseks 2 aastat ja 3 kuud, jäi ööseks meile.
Kõik oli hiilgav. Otto käis vannis- nagu alati minu juures olles. Seejärel käis Otto saunas- koos minu ja trioga. Seejärel Otto sõi, kreeka jogurtit meega- nagu alati minu juures.
Ja seejärel, kell pool kümme hakkasime Ottoga magama sättima. Otto voodikene asub me mängutoas. Mängutoas on ka lahtikäiv diivan, kus Helis meie juures ööbides magab ja kuhu sel korral endale aseme valmistasin.
Selgus, et Ottol on enne magamajäämist pikad rituaalid. Mina muidugi ei jaganud neist ööd ega mütsi. Ühel hetkel tõmbas Otto endale ühe Barbie nuku juukseidpidi voodisse. See olla emme! No hea küll, las olla pealegi. Seejärel luges Otto ette kõik, kes on kallid. Ta luges seda mitu korda. Mul hakkas silm hirmsasti kinni vajuma. Otto oli aga valvas. "Mannela!" käratas ta karmilt, kui unekesele järgi hakkasin andma. Jätkasime vapralt loetelu.
Mingi hetk hakkas Otto ära vajuma. Tundsin juba võidurõõmu- noh, et minu juures pole sugugi kehvem. See oli aga ennatlik. Kohati ta ju nagu magaski, aga samas tuli magaja huulilt vaikne hala. Mu mõistus ei võtnud kuidagi säärast omapärast unestiili. Ma ei saanud aru, kas peaksin sekkuma või tegema, nagu ei kuulekski või veel miskit kolmandat. Ühesõnaga täielik jama.
Helis arvas, et võiksin pool-unes haliseva Otto potile panna. See aitavat kohe kindlasti. Tegingi nii. Ja aitaski! Kahekümneks minutiks. Kui minu silmas taaskord kinni hakkasid vajuma, oli Otto korraga püsti nagu jonnipunn, eirates kõiki mu katseid teda uuesti pikali suruda.
"Otto ta'b kooki", teatas ta tähtsalt. No tere hommikust!
"Otto ta'b alla minna!" korrati kangekaelselt nõudmist. Kell oli kaksteist läbi. Piilusin vargsi läbi pool-suletud silmade. Taevake, see laps ju on täiesti ärvel!
"Otto ta'b kooki!" läks hääleke veel pinevamaks. Tundsin, et pääsu pole. Kõrvaltubades magasid kolmikud, kel olid järgmiseks päevaks omad toimekad plaanid. Kujutasin juba ette, kuidas unine Loviisa "jubeda titekisa" üle valjuhäälselt nurisema pistab. Unine Loviisa pole nimelt samuti kerge variant. Mõtlesin, et nui neljaks, pean Otto vait hoidma.
Läksime alla. Otto ei ilmutanud mingeid väsimuse märke. "Otto ta'b kooki!" tõi ta oma soovi kolmandat korda kuuldavale. No kust ma võtan sulle keset ööd seda kooki, mõtlesin ahastusega. Leidsin potist ühe koorega keedetud kartuli. "No võta siis kooki," meelitasin Ottot. Otto sõigi veidi aega koogi pähe lusikaga külma keedukartulit. Siis aga võttis asi uue pöörde.
"Otto ei ta'a kooki!" teatas ta, "Otto ta'b emme 'uude." Mis mõttes!?
Nüüd kiskus asi pinevaks. Otto tahtis väga emme juurde. Ükski minu poolt pakutud asendustegevus ei aidanud. Poisi hääleke läks järjest nutusemaks. Minu nõutus kasvas minut-minutilt. Tundsin, et hoiaksin ülakorrusel magava trio ikkagi une hõlmas- kui see vähegi võimalik oleks.
Aga ega enam eriti polnud. Otto läks närvi. Ja mina läksin ka närvi. Ma üldiselt väldin lapselastega hakkamasaamatuse korral Helise kaasamist- ma pole ju ise ka mingi algaja ema! Aga sel ööl olin selle ärkvel poisiga täiesti nõutu ja otsustasin siiski läbi messengeri Heliselt abi paluda. Imekombel juhtus ta täiesti ärkvel olema. Muidugi imestas ta kõigepealt, et kuidas on selline asi üldse võimalik, et kaheaastane poisike ühel ööl magamisest lihtsalt loobub. Mina ka ju ei teadnud.
Jumal tänatud, et Helis mulle nii lähedal elab! Otsustasime, et Otto suur soov emme juurde pääseda on sel korral täitmiseks.
Aga sellega põhinali alles algab. Keerasin Otto ööriietega ühe paksu teki sisse. Ahjaa, enne koperdasin veel pimedas esikus seisva tolmuimeja otsa, mille eest Otto mind hetk varem isegi hoiatas, aga kuna ma ei saanud temakeelsest sõnast aru, lendasin ikkagi pool-ninali ning Otto hakkas nutma. Loviisa une katkemisoht oli muutumas käegakatsutavaks reaalsuseks.
Mul polnud aega ümber riietuda. Öösärk seljas ja crocsid jala otsas tundus sobiv öine rõivavalik. Või mis tundus, mul oli vaja karjuv Otto ruttu uksest välja saada! Loviisa, noh!
Öö oli meeldivalt jahe. Panin auto termomeetri kahekümne seitsme kraadi peale, et laps ei külmetaks ja asusime teele. See seitse minutit mis minu kodu Helise omast lahutab, on tavaliselt rahulik teekond. Nüüd aga, kae nalja, keeras üks tore sini-valge politseimasin mulle järsult sappa. Tekkis eiteakust. Siin ma nüüd olen, mõtlesin õudusega- laps tekki mähitult tagaistmel, ise öösärgi ja kalossidega roolis. Kell pool kaks...
Õnneks on mu auto ilusti üle vaadatud ja ka tuled näitavad vist korralikult. Igatahes loobus politsei üks ristmik enne Helise kodu jälitamast. Sain Otto emme turvalistesse kätesse üle anda.
Aga tagasiteel asus ta taaskord sappa! No mida!?
Muidugi oli mu ärevus uuesti silmapilkselt laes. Endiselt ei olnud vähimatki huvi öösärgis ütlusi anda. Sõitsin väga-väga korralikult. Tema muudkui järel. Kuni... häh, selgus, et see oli nende jaoks lihtsalt üks naljakas mäng- ta keeras jälle kõrvalteele!
Jõudsin koju. Trio magas, laps oli saanud emme juurde. Seal ma siis olin, pool-proff lapsevaigistaja ja politsei jälitamismängu-kaaslane. Lihtsalt jabur!
Hommikul leidsin esimese asjana diivanilt pooleldi ärasöödud keedukartuli...

teisipäev, 16. juuni 2020

Kallis kontsert

Mul on soolokontsert.
Kuulajad on saalis. Nad on oma eelmüügist soetatud väga kallite piletitega aegsasti kohale tulnud, sest teavad, et minu virtuoossus on muljetavaldav. Kava lubab romantilist muusikat. Suuremaid täpsustusi pole siiski lisatud.
Prožektorite süttides vaibub kahin saalis hiirvaikuseks.
Istun enesekindlalt orelipingile. Mängin täna Liszti. Muidugi teab kõrgesti haritud publik Liszti, kui efektset, jõulist ja ülimat virtuoossust nõudvat heliloojat. Vähem aga teatakse Liszti hilisloomingu sukeldumisest religiooni, meditatiivsusesse ja läbi pauside nõudlikku ootusse. Mängin väga aeglaselt ja keskendun kõlavärvidele. Las kuulavad!
Kontsert kestab täpselt viis minutit. Rohkem oleks publikule liiast. Lõpetan kergelt nasaalses registris kolmkõlaga, mis haihtub loetud sekundite jooksul igavikku.
Kummardan.
Publikust käib läbi kahin. Paar-kolm käteplaksu on justkui lindude tiivaplagin kõrge ruumi tohutu kajaga akustikas. Seejärel kostub pettunud hüüatus: "Nii lühike kontsert!" Hüüdjaks on punase kübaraga daam, algusest peale veidike ebameeldiv- kui nüüd järele mõelda. Talle sekundeerib teine, rangesse musta riietatud proua, kelle kriiskav hääl meenutab viiulikeelt, millele pooganaga liiga tugevasti peale vajutada:"Sada eurot ühe loo eest! Ennekuulmatu!"
Heidan pea rõhutatult upsakalt selga. Miks nad ei peaks maksma? Viskasin praegu pärleid sigade ette, antagu mulle see pisuke iroonia andeks. Minu interpretatsioon oli ja on eriliselt väärtuslik. Ja ma ei pea kunagi ütlema, mida ja kui kaua suvatsen mängida. Väärin jäägitut jumaldamist ja pikka aplausi. Ka siis, kui valiksin vaikuse.
Saalist kostub üha valjemaid hüüatusi. Vaatan neid õnnetuid vaidi kaastundliku pilgiga, ise rihtides mõttes otse rõdu all istuva pool-kiilaka vanahärra läikivat pealage... siis löön aga märkamatult käega ja kaon väärikalt oreli sisemusse. Mida nad õigupoolest sellise käitumisega taotlevad? Mina ei teinud midagi valesti.

See lugu illustreerib minu erialasse ümberpandult hiljuti läbielatut, kus mu muidu igati tubli töömees mul rahaga nii jõhkralt naha üle kõrvade tõmbas, et olen siiani uskumatusest veidi oimetu. Õigust jäi ülegi.
See kirjatükk aidaku aga sellele teemale joon alla tõmmata!

reede, 12. juuni 2020

Unetus

Vahel ma lihtsalt ei maga.
 Kujutlen, et mu voodi on parv ja ma õõtsun sellega varahommikusel järvel. Mu silmad on pool-suletud, aga meeled täiesti ärkvel. Üle minu voogab mõnus jahedus. Olen ümbrusest kostvate metsahäälte lummuses. Kui te tea, milline mitmehäälne ja paljuviisiline linnukoor on laulmas kella kolme varajasel tunnil, kui te kuulute nende õnnelike hulka, kel pole kunagi unetuid öid, tuleks teil selleks kellaajaks lausa äratuskell sättida. Mis see üks katkendliku unega öö ikka teeb!
 Aga mina seilan oma vaikselt loksuva parvega eilsesse päeva. Tõusen ettevaatlikult istuli ja lasen jalad kargesse järvevette rippu. Sõitsin eile ligi kuuskümmend kilomeetrit jalgrattaga. Praegu olen oma mõtetes poolel teel ja puhkan, jalad maaliliselt kaunis Harju- ja Lääne-Virumaa piiril asuvas järves. Selge vesi kubiseb konnakullestest. Mõelda vaid, nad tulevad mu jalgadele! Tean, et mõningates spaades on Garra Rufa kalateraapia- eksootiline nahahooldusprotseduur, peale mida on jalad pehmed ja lõõgastunud. Aga et sedasama teevad ka kullesed, kogen täiesti esimest korda. Istun kohe kaua-kaua. Mu jalad muutuvad aina ilusamaks ja kergemaks...
 Siis heidan tasakesi uuesti parvele pikali ja liuglen üleeilsesse. Puud kohisevad tasakesi ja piilun ripsmete vahel nende latvadesse. Seal ma ronin, ühes kahekümne eelteismelise poisi, paari tüdruku ja noore õpetajaga. Iga järgnev rada on eelmisest pisut kõrgemal ja pisut raskem. Mul ei ole seda tunnet peal, et peaksin tingimata "ema" olema. Allolijad on niigi. Midagi ei jää seetõttu ütlemata, trossil üle järve tuhiseda on piisavalt kõnekas.
 Tuhisen otse parvele ja langen taas poolunne. Esmaspäev. Üle-üleeilne supervisioon. Endasse sissevaatamise aeg. Oma hirmude tunnistamise aeg. Oma igatsuste tajumine. Erinevate lugude seos minu eluga. Ma tahan olla aus. Aga samas tahan mitte tegeleda. Tahan magada.
 Nojah, just nüüd hakkab mu parv suurenevate lainete rütmis tugevamini õõtsuma. Ma tean küll, mis mind praegu käivitab, ma tean, mis ei lase magada! Ah, ma olen nüüd hoopis merel ja siin on päris torm! Juba kerkivadki parvele ääred ja keskele moodustub tugev purjemast. Tuiskan otse Muhu saare suunas. Ah, et arvate, et ma ei saa lubada kukkumist, sest kardan, et keegi ei püüa mind kinni? Tõsi, võibolla ei püüagi, aga eks kukun siis põlved veriseks! Igal juhul lähen kohale ja löön korra majja. Ärge küsige, mis juhtus. Rahaasjad. Usalduskriis. Vastik. Appikene, kuidas ma vajaksin praegu kedagi, kes teeks kõva ja jämedat häält! Oleks minu eest väljas. Aga ma ei ütle seda mõtet välja. Saan. Hakkama.
 Hingan sügavalt sisse ja välja. Vajun tagasi rahulikul veepinnal hulpivale parvele. Linnud lausa rõkkavad laulust. Tunnetan kohalolu ja oma keha raskust. Mu hingamine muutub taas rahulikuks. Olemine tundub jälle talutav. Hea.
 Eks nii olegi. Päevad pole vennad. Ööd hoopiski mitte. Paistab, et mu parv on randunud tagasi magamistuppa. Ehk õnnestub viimaks uinuda...

laupäev, 6. juuni 2020

Kotkas, kes ei julge lennata

 Eelmise loo jätkuks jutustan videost, mille keegi oli FB riputanud. Selles oli filmitud kaks aastat puuris istunud kotkast, keda hakati kõrge mäe harjal vabadusse laskma. Suursugune lind oli puurist välja pääsedes sügavas hämmingus. Mitmeid kordi sirutas ta oma tohutuid tiibu- aga lendu ei tõusnud. Mitmeid kordi algatas ta mäeharjal kiire hoojooksu- aga peatus taas. Taevalaotuse kutse oli küll tohutu, kuid lind ei uskunud enam, et see tema jaoks taas valla on pääsenud. Jälle tiibade sirutus, jälle hoojooks- ja taaskord seisak.
 See video meenub mulle peaaegu iga kord, kui kellegi umbes omavanuse vastassoost isikuga romantilise eesmärgiga tutvuda püüan. Sest nali naljaks mu eelmises, soovisedeli kirjatükis, natuke tuleb ikka oma unistuse täitumiseks ka ise kaasa aidata. Niisiis, olen käinud kohtamas (ei, minu pilti pole rippumas üheski portaalis).
 Kahjuks tuleb tõdeda, et paljude "tugevate ja osavate isaslindude" sisemine jõud on keskeas juba nii palju raugenud, et nad oma "vägevate tiibade sirutusulatuse demonstreerimisest ja paarist kiirest hoojooksust" kaugemale ei jõuagi. Ja see tendents tundub aina kasvavat, kui ka teiste kogemused enda omadega kõrvutada.
Mina tahaksin küll lennata. Eks kehitan siis taaskord õlgu ja teen seda üksi. Maailm on õnneks sama kaunis ka läbi üheainsa silmapaari.

 Kuna olin väga pikalt abielus, ei ole mul väga suurt kogemust inimestega romantilisel tasandil tuttavaks saamisega. Ka terapeudina tegelen paaridega, kes on juba väga ammu tuttavad. Kohtumislugu puudutame vaid põgusalt. Niisiis tunnen end sellel alal suhteliselt rohelisena.
 Mul ei ole väga lihtne võõra inimesega kohtuda. Eriti sel eesmärgil. Võib öelda, et lausa pelgan seda. Seetõttu olen ka reaalsete kohtumiste osas üsna valiv. Loomulikult soovin, et mu tulevane kaaslane oleks haritud, tark, hea huumorisoonega ja enesega hakkamasaav- nagu ma isegi. Paraku tõi üks soome mees, kellega ma tema kõrge ea tõttu küll kohtama ei läinud, paar sisukat kirja aga vahetasin ometigi, välja mõtlemapaneva fakti, et minu vanuses ja haridustasemega naistel ongi kõige suurem oht jääda üksikuks. Meestel mitte. Küllap tal on õigus. Mul pole tõepoolest olnud jaksu ega tahtmist kohtuda kõikide eksnaisi kiruvate, kirjavigadega kirjutavate, ebastabiilisete või lihtsalt eemaletõukavate tutvumiskandidaatidega. Võimalik, et olen välja praakinud ka mõne lihtsa, aga hea inimese.
 Need, kes on aga minu silmis algselt võrdväärseks partneriks sobivad sümpaatsed mehed, on mõne aja pärast osutunud just nendeks "kotkasteks, kes ei julge lennata"...

 Sõbranna andis mulle lugemiseks raamatu "Veenus ja Marss kohtuvad". Seal on põhjalikult kirjeldatud viit romantilise tutvumise staadiumit, millest viimane oleks kihlus.
 Esimeses, veetluse staadiumis, on kõik kirjasolev arusaadav. Probleemid ilmnevad aga juba teise, kõhkluse staadiumi osas. Olen küll üsna hea tajuga inimeste omavahelise sobivuse osas, ent kõhklused esinevad minulgi, liiatigi, et enam naljalt kohest "puuga pähe" armumistunnet ei koge. Kordan endale siiski mantrana "anna talle võimalus".
See, mis aga juhtub keskealiste meestega kõhkluse staadiumis (osadel ka varem), on kurb ja mõtlemapanev. On see hirm või mugavus, mis "mängu ilu" tahaplaanile lubab jätta, ei oska öelda.
 Üks teine sõbranna teadis oma mehe lahkuläinud sõbra sõnade järgi öelda, et tänapäeva naised olla ise oma agressiivsuse ja pealetükkivusega "mängu ilu" täielikult hävitanud. Võib olla ma lihtsalt ei teagi, et on olemas teine reaalsus, kus mees istub jalg üle põlve, oodates, et naine tuleks ja ta maha murraks? Mind selline väljavaade küll ei ahvatle. Pigem jätkan üksinda. Tahaksin ikka ise ihaldatud olla!
 Kolmandal sõbrannal on tore ütlus- kui tahad teada, kas sul on partner või mitte, siis vaata õhtul voodisse. Tutvumise ja vastastikuse veetluse faasis täiendaksin seda nii- kui tahad teada, kas sinust ollakse huvitatud või mitte, vaata õhtul sõnumeid või kirjakasti. Kui sa ikka kordagi pole vastaspoolele meenunud, on pilt selge. Tiivasirutus on tehtud, huvi on äratatud- nüüd võib "ilus isane" vanale heale roikale kobida ja pea tiiva alla pista...

Mis siis saab?
Filmiklipis hakkas kotkas lõpuks siiski lendama. Tõsi, algul oli lend madal ja ebakindel. Mitmel korral tuli maanduda, et veidi julgust koguda ja uuesti tõusta. Klipi lõpus paistis aga taevasinas vaid kaks mustavat täppi. Ma ei tea, kust see teine tekkis, aga mulle tundub, et see lihtne motiiv võiks olla omamoodi võti ka minu tänasele loole.
Armastus aitab alati. Ma pole seda lihtsalt veel leidnud.


neljapäev, 4. juuni 2020

Soovidest

Öeldakse, et soovidega tuleb olla ettevaatlik, kuna need võivad täide minna. Vahel ka omal viisil.
Minu kaks suurimat elusoovi on küll täitunud lausa sõna-sõnalt. Kuigi olen neist siin ka varem kirjutanud, pole ehk väike meenutus enne põhiteema juurde jõudmist liiast...
 Esimese soovi kirjutasin teismelisena Jaani kirikus toimunud vespril märkmikku. Mäletan, et istusin kusagil parempoolsetes pinguridades ja orel mängis.
Olin pianist ning polnud peaaegu midagi, mis mind ja orelit ühendanuks. Kirjutasin märkmikku lause: “minust peab saama orelikunstnik”.
Mõne aasta pärast sai Jumala juhtimisel teoks oreli eriala taasavamine Muusikaakadeemias täpselt sel aastal, kui mina sinna astuma pidin ning täiesti müstilisel kombel toimus kohtumine legendaarse professor Hugo Lepnurmega, kes mind, null-orelioskusega tudengihakatist, ekstra sellele erialale õppima kutsumas käis. 
Ja kui veel lisada, et nüüdseks olen sealsamas Jaani kirikus, kus toona need saatuslikud sõnad märkmikku kritseldasin, inimeste elukaare olulisi sündmusi orelimuusikaga kaunistanud juba üle kahekümne aasta, siis selle soovi täideminekuks võib ju küll südamerahus lugeda 100%. 
 Teine päevikusse üleskirjutatud soov oli: “mul saab olema neli last”. Jah, muidugi olid mul kõik eeldused, st pealtnäha ontlik abielu, kodu ja normaalne majanduslik seis, lisaks ka sünnitusvõimest tunnistust andev tubli esimene laps, ette näidata, aga et triol tulekuga kiiret ei paistnud olevat, andis mu bioloogiline kell veidi tugevamat sireeni, mille ajel need sõnad paberile seatud saidki. Miks just neli, ei mäleta. Mäletan küll, et ahastuses sai mõnel korral ohatud, et “tuleks ükski lisaks...”, aga veel tükk aega ei juhtunud midagi. 
Kuni kätte jõudis taaskord soovide täitumise päev, mil mu maja täitus lastega korrapealt. Neli- nagu soovisin.
Aga eelnev oli vaid sissejuhatus, kaunis viide sellele, kuidas meid hoitakse ja juhitakse ning kuidas meile ei keelata midagi, mida armastame ja millega toime tuleme. "Paluge- ja teile antakse, otsige- ja te leiate, koputage- ja teile avatakse..." (Lk 11) Nii lihtne see ongi... Peaaegu...
 Ainult... mul on veel üks hästi tähtis soov, mille olen juba mõnda aega tagasi kirja pannud, aga mis pole tahtnud kuidagi täide minna. Ah et mis? Kuidas seda nüüd öeldagi...
 Lugesin ühe veidi endasarnase naise pihtimuslugu sellest, kuidas tema oma ellu partneri "tõmbas", kui oli tüdinenud üksiku staatusest. Ta olevat nimelt kirjutanud seinale suure sildi "Mees- ja ruttu!" Mõelda vaid, loetud päevade jooksul olevatki tema "prints valgel hobusel" õuele ratsutanud, sinna jäänudki ja kui nad ära pole surnud... ah, ühesõnaga, lugesin seda lugu, silmad pärani peas ja mõtlesin, et ohoo, kui see asi nii lihtsalt käib, miks siis mina siin aastaid üksikuna konutan- proovin ka!
Vaadake, asi on selles, et minu tegevusvaldkondades ei ole eriti meesterahvaid. Okei, mõni ikka on ka. Aga ütleme nii, et see mõni kipub liiga tihtilugu olema abielus, paadunud vanapoiss või lihtsalt ullikene. Ühesõnaga, printse igapäevaselt ringi ei kappa. No ja ega ma isegi töörutiinis mingis muinasjutus ei ela. Olen ikkagi erialaliselt pühendunud ja kompetentne naine.
 Tegin hoopis sildi. Kirjutasin sellele samuti sarnase sõnumi, nagu too naine, kellest lugesin. Rõhutasin ka üle, et asjaga on kiire. Kaksipidi mõistmist ei saanud olla.
 Minu heledal magamistoa seinal tundus too sinise pastakaga kribatud paberilipakas nagu sadul sea seljas, aga surusin hambad risti ja asusin ootama. Asi lõppes suhteliselt kiirelt ja piinlikult, kui trio, eesotsas Loviisaga järgmisel või ülejärgmisel päeval mu magamistuppa marssis, arusaamatu näoga Maagilist Universumi Märguannet jõllitas ning otsesõnu "Mis tobedus see on?" küsis. Muidugi rapsasin oma võlupaberi koheselt karmide pilkude eest garderoobi kaitsvasse rüppe, kuid sellegipoolest piidlesid lapsed mind imelikult veel mitu päeva. Püüdsin küll mõelda, et ehk sai see soovikene siiski kiirelt edastatud. Kahtluse tekkides kaalusin varianti see öö hõlmas igaks juhuks näiteks katusele kleepida, kus mõistmatuid isikuid igapäevaselt ringi ei tammu ja kus ta Saajale veelgi lähemal asetseks, aga pelgalt mõtteks jäi seegi. Mingi arunatuke peab ikka inimesel säilima!
Too kokkukäkerdatud paber on nüüd veidi varjulisemas kohas. Kabjaplaginat pole nii vähese panustamise peale muidugi järgnenud.
On vaikne.
Vaid orel mängib tasakesi taustaks ja lapsed lärmavad õues batuudil...





reede, 29. mai 2020

Imeline aeg

Imeline aeg!
Ainult ma ei saa aru, miks ma oma õhtustele kõnniringidele paarinädalase vahe olen lubanud? Just olin õnnelik, et ükskord ometi saab vaadelda kevadet lausa päev-päevalt, pakatevatest pungadest kuni suure õitsemiseni. Ja nüüd, palun väga, ongi kõik juba toimunud!
Kõndisin täna ligi 9 kilomeetrit. Varsakabjad, kes möödunud korral tibatillukestena varbaidpidi kraavis sulistasid, olid nüüdseks paisunud hiiglaslikeks noorukiteks ja tervitasid mind oma sügavkollaste õite ja läikiv-roheliste lehelatakatega. Metsmaasikad olid samuti õied avanud, et päike neid soojendaks. Toominga lõhn uimastas endiselt ja kodu-aedade õunad, pirnid, kirsid ja muud viljapuud olid õitemerest lausa lookas.
Kägu! Lahe lind. Kusagil minu kõnniteekonna metsatukas ta kukkus, vahepeal vaikis, siis kukkus edasi. Ku-ku moodustas korraliku väikese tertsi, ainult et ülemise ku- peal oli ka väike, pool tooni kõrgem kaunistus. Mulle see laul meeldis.
Lapsed ja teismelised olid samuti kambakesi rajal. Nad istusid küll rohkem pinkidel ja ajasid juttu, aga vähemalt tohib nüüd sõpradega kokku saada! Ühte asja ma nende puhul küll ei taipa- kuidas nad raatsivad nii kaunite loodushäälte keskel istudes mobiilidest mussi lasta? Nii jääb ju isegi kägu kuulmata! Aga pean ma siis kõike taipama...
Homme tuleb kindlasti uus ring välja mõelda. Päris ilma nii kaunil ajal küll ei saa...

reede, 22. mai 2020

Front flip

Eriolukorra ajal lapsed teatavasti koolis ei käinud. Nad õppisid kodus ja nende emad pidid olema nende õpetajad, isegi juhul, kui nad selleks mingit erilist kutsumust ei tundnud.
Õppimise vaheaegadel ning peaaegu kõik õhtupoolikud veetsid minu lapsed batuudil. Kuna me just liiga rangelt muust maailmast ei eraldunud ja igale lapsele võis jääda ka eriolukorra ajal üks sõber, kellega kohtuda, võis juhtuda, et me batuudil hüppas korraga kuus-seitse last. Hea, et mulle politseid kaela ei saadetud!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Nimelt polnud ma tänaseni kordagi vaadanud, mida nad seal batuudil õigupoolest teevad. Täna aga jäi mulle juhuslikult pilk peale- ja see, mida nägin, oli täiega äge!
(Teate ju küll, et lapsi kasvatades tuleb rõhuda nende tugevusele. Sel viisil kasvab lapse usk endasse ja oma võimesse olla milleski hea. Mul endal oli lapsepõlves ja varajases täiskasvanueas sellega tõsine tegu.)
Ühesõnaga, kui ma nägin Karl Johanni batuudil kõiki neid muljetavaldavaid hüppeid sooritamas, ei olnud ma vaimustuse jagamisega kitsi. Üks hüpe- nimelt front flip- hakkas ka mulle  endale huvi pakkuma, tundudes üsna jõukohane ja proovimist väärt. Et olin parasjagu 6-kuuse Rubeni ja 2-aastase Otto hoidjaks, ronisin esialgu batuudile koos nendega. Otto seltsis ei olnud front flippimine siiski võimalik, kuna minu kehavalitsemise oskus ei pääse Karl Johanni omale ligilähedalegi. Pidin ootama, kuni Otto batuudist tüdineb. Õnneks käib see kahestel ruttu ning õige pea hakkas Otto hoopis nukuvankriga murul rallima. Vaene Ruben aga pidi batuudi äärel mu hüppe-katsetusi siiski taluma. Eks ta siis loksus veidi kaasa.
Perfektne front flip peaks olema nii- hüppad batuudil nii kõrgele, kui saad ning kõrgeima hüppe ajal teed õhus kukerpalli, maandudes elegantselt püstiaasendis, misjärel front flip sooritatuks loetakse.
Mina maandusin oma elu esimese front flipi järel elegantselt tagumikule. See flip käis nimelt nii kiiresti, et mul polnud õrna aimugi, mispidi ma parasjagu üldse olen. Maandusin lihtsalt seetõttu, et inimesel pole lennuomadusi. See et tagumik ette jäi, oli niisiis täiesti juhulik. Sest järgmise flipiga oli selleks piirkonnaks turi ja kael, mis polnud enam üldse nii mugav. Kaalusin korraks isegi loobumist. Õnneks jäi tahtejõud siiski peale ja palusin perfektse tehnika omandamiseks Karl Johannil veel mõned näidishüpped teha. Ahhaa- probleemiks olla mu käed, mis üldse kaasa ei aita!
Kahjuks ma käte tehnikat täna siiski ei omandanud. Ausõna, see kukerpall seal õhus on lihtsalt nii ülikiire! Aga hüpped läksid siiski järjest paremaks. Karl Johanngi polnud kiitusega kitsi. "No sinu vanust silmas pidades on see täitsa pro," arvas ta.
Eks ma siis salaja harjuta edasi. Ükskord maandun ma jalgadel niikuinii! Mis siin vanusega pistmist? Tõsi, enamus emadest front flippidega ei hiilga. Aga ikkagi...
Vaat kui jõuan ükskord backflipini! :)

neljapäev, 21. mai 2020

Rattasõit

Käisin täna jalgrattaga kesklinnas. Jaani kirikus. See oli umbes 32-kilomeetrine tiir. Minnes valisin tee üle Nõmme ja Järve, tulles aga väntasin mööda Paldiski maanteed Rocca al Maresse ja sealt juba Harku kaudu Laagrisse.
Toomingad õitsevad. Nende magus-uimastav lõhn saatis mind peaaegu kogu mu teekonna- kuigi ääremärkusena pean mainima, et ega see linnasõit mingi unelmate rada küll pole. Rohelust tekib aga iga päevaga järjest juurde ja seda tunnetab isegi kesklinnas.
Kirikuõpetaja rääkis täna muuhulgas oma rattatrennidest. Tema sõidab ilmselt ühes maanteerataste pundis. Ta rattakummid olla võrreldes teiste omadega liiga paksud, tööd peab tegema sellevõrra rohkem.
Oskuslikult jutustaski ta võrdluseks, kuidas mõni inimene otsekui maanteerattal kiiresti ja siledalt läbi elu sõidab, samas kui teine ninast vere välja pressib, et veidikegi edasi liikuda.
Mõtlesin, kuidas on minuga. Minu jalgratas kuulub õigupoolest Helisele, aga tema pole ammu sõitnud. Lapsed ju väikesed! See ratas sobib mulle väga. Palju paremini, kui mu isiklik, mis on tõesti "ninast-vere-väljapressija", kuna on raske ja absoluutselt ei liigu edasi! Helise oma veereb päris hästi. Ja tema seljas on mugav istuda. Selg on üsna sirge, nagu daamile kohane.
Arvan, et minu ja minu sõidustiili kohta võiks kasutada sõna "vintske". Ei, tõesti ei ole ilus sõna, aga kust leida paremat, kui tundub, et võin väsimatult sõita ükskõik kui pikki vahemaid. Tempo valin muidugi vastavalt tuule suunale. Noh, enamalt jaolt on see rattureil ju ikka vastu...
Muidugi sõidavad kõik lateks-mehed minust mööda. Aga see pole üldse oluline! Neil on ju teine eesmärk.
Minu jaoks on tähtis teekond, kulgemine. Kui ümberringi on suur liiklus, on see otsekui tihe eluperiood. Aeg-ajalt tuleb isegi sadulast maha ronida, et minna ratas käekõrval üle tee. Või teinekord äkitselt pidurdada, et mitte kedagi pikali sõita. Märkamine ja vajadusel peatumine on niisiis olulised nii rattasõidul kui ka elus.
Vahel läheb tee ülesmäge. Teate ju küll seda ilmajaama-tõusu, kui Astangu juurest Harku poole sõita. Ma ei tule seal sadulast maha! Aga ei saa öelda, et see päris kökimöki oleks. Nagu eluski- vahel lihtsalt tuleb end raskustest läbi närida.
Laskumised on vastupidi- puhas rõõm. Mulle niiväga meeldib kiire sõit, kui tuul vastu nägu vihiseb, nii et hing peaaegu kinni jääb. Ka elul on tore lasta end kanda- edu või armumise perioodil. Muidugi on siis võimatu meeles pidada, et kõhtu kõditavale vabalangemisele antakse ikka tõus ka kaalukausiks.
Selline see elu kord on.
Viimased viis kilomeetrit enne kodu on väga tavaline tee. Ei tõuse ega langusi. Võiks lausa igavust tunda, kui selles tees ei oleks midagi tuttavat, armsat ja ilusat. Mis see siis on, mis kannustab? Ikka see, et peale pikka päevatööd, peale tõuse ja langusi, peale vihma ja päikesepaistet, peale lillede nuusutamist ja tiheda liikluse peale turtsumist võime jõuda koju.
Jah, sealt see paistabki, veel üks kurv- ja kohal! Ah, milline õnn on langeda väsinult tugitooli, teha tassike teed ja kõike seda siin kirjutada...