Sõimu tee

Tahkuna tuletorn Hiiumaal eriline koht. Siia viib kitsas käänuline tee, mis vonkleb läbi mereäärse männimetsa. See tee tundub alati olevat pikem, kui ta tegelikult on ja seetõttu tekitab valge sihvaka torni nähtavaleilmumine alati rõõmsa kergendustunde. Viimaks ometi saare põhjapoolseim tipp ja ees ulgumeri, mu arm...

Aga tegelikult vajab Tahkuna tuletorniga seoses väljarääkimist üks ammune lugu, mis kuulub minu naiseks kasvamise aega, mis leidis õigupoolest aset pikema perioodi, ütleme lausa viieteistkümne aasta vältel, vanuses kakskümmend kuni kolmkümmend viis. Pikk aeg? Jah, midagi pole parata, olengi aeglase arenemisega. Selles loos on Helis algklassides, järelikult toimus sündmus ise kuusteist kuni kaheksateist aastat tagasi.

Olime jalgrattamatkal Hiiu-, Saare ja Muhumaal ning Ruhnus. Olin oma meelest organiseerinud igati toreda marsruudi ning broneerinud mitmed mugavad mereäärsed öömajad. Nii ka Hiiumaal. Meie majutus asus Põhja-Hiiumaa rannikul, Tahkunasse suunduva tee läheduses.

Tulin mõttele sõita ratastega tuletorni kaema. Mis see seitse-kaheksa kilomeetrit ikka visata pole! Muidugi ei mõelnud ma hästi läbi teepikkuse kahega korrutamisel saadud summat ja kõrvutanud seda Helise vanusega, kuid kuna vastuargumente polnud, tundus kõik olevat kontrolli all. Männimets lõhnas karge- ja magusaseguselt, linnud laulsid, ilm oli imeline. Tee oli pikk ja käänuline. Kohalejõudmine rõõmus.

Tagasi vändates väsis aga Helis ära. Ta jalad hakkasid valutama. Ta ei jaksanud ühtäkki enam üldse sõita. Nüüd olid ka pisarad kerged tulema ja minul paanika platsis. Teadsin ju, et tagasitee pole meetritki lühem. Ees oli veel pikk sõit.

Me oleme kõik ekslikud. See, et liiga pika teekonna valisin, oli minu poolt suur möödapanek, mida ma väga kahetsesin. Oma lapse vaeva ei soovi ükski ema näha, eriti, kui abistamisvõimalusi napib. Tegime peatuspause, kõndisime, loendasime kurvisid, püüdes ära arvata mitmenda kurvi taga me öömaja võiks olla. Aga kõige enam tegelesin kõige loetletu taustal hammaste risti hoidmisega.

Üks soovitus, mille siinkohal kõikidele annaksin, on see, et kui tahate, et teie abielu, kooselu või suhe ebaõnnestuks, siis andke õiendamisega hagu, nii nagu jaksate! Eriti tehke seda siis, kui teie partner ennast niigi süüdi või halvasti tunneb.

Aga nüüd ilma irooniata. Kui suhtest on kadunud empaatia, ei ole võimalik seda päästa. Toosama Tahkuna tee kandis minu mõtetes selle aasta kaheteistkümnenda märtsini nime Sõimu tee. Kui seda mööda taaskord juhtusin sõitma, kajasid mõrkja metsa vahel ikka veel sõnad "vastutustundetu ema", "isekas inimene" ja midagi veelgi hullemat. Minu süü polnud ju tagantjärele mõeldes märkimisväärne. Jõudsime toona lõpuks ilusti öömaja juurde ja Helis oli jälle rõõmus laps. Aga mina...

Mina olin oma Hiiumaa palverännakul. Ihuüksi. Samal päeval, kui Eestis kehtestati eriolukord. Kuusteist kuni kaheksateist aastat hiljem. Muidugi tahtsin jälle Tahkunale. Aga sel korral tahtsin teisiti. Sel korral võtsin ette jalgsirännaku mööda poolsaare tipuosa. Tee peal mõtlesin kannatusajale, patule ja lunastusele. Mõtlesin tõelisele andeksandjale. Meri viskas Tahkuna tuletorni juures suuri laineid üles. Rühkisin piki kallast, pikalt-pikalt. Andsin järk-järgult andeks. Eelkõige iseendale, et nii raske koorma enesele selga olin unustanud. Viskasin kõik, mis selles ammuses soojas suvepäevas halba ja haiget tegi, tormituulde. Muutsin ta oma mõtetes helgeks ja armastusväärseks. Maalisin pildile pingutuse, mille ületamine tegi lapse uhkeks ja naerusuiseks. Maalisin iseenda oskamas visata möödalaskmise üle nalja. Ja kaaslase... teda oli mul kõige raskem maalida. Mul ei ole olnud kaaslast, kes naeraks koos minuga, ütleks "pole viga" või et "ma armastan sind kõigest hoolimata". Aga ma sain sellega hakkama! Mul hakkas soe ja hea.

Tagasiteel, selsamal käänulisel, tundsin kuklal metsa paitust. Tundsin, kuidas puud mulle tuules lehvitavad. Eks nemadki olnud need aastad paine all- pole naljaasi kasvada Sõimu teel. Palverännaku omal on seda palju kergem teha. Eriti, kui tead, et oled juba ette andeks saanud...

Valgete purjedega laev

Torm näib tõusvat.

Naine istub ärklitoas oma tillukese töölaua taga ulgumere suunas avaneva akna all. Rannikul, majast kõigest paarkümmend meetrit eemal, riidlevad kajakad saagi pärast, mille viimaks üks keskmist mõõtu vares enda hoole alla võtab. 

Töö ei edene. Pilk eksleb ühtlugu taevast ja merd poolitava, otsekui joonlauaga tõmmatud silmapiiri suunas. Silmapiir nimelt püsib alati muutumatu, olgu siis vaikus või torm. 

Lõunamaalt tagasipöörduvate rändlindude parv sõuab rahulikult üle taevalaotuse põhja suunas. Nemad muutuvad juba enne silmapiirile jõudmist imetillukesteks täppideks, mida pilk ei seleta. Merelt tulevate paatidega on vastupidi- esmalt kerkib ühes peaaegu nähtamatus silmapiiri punktis esile kummaline jõnks, mis end üha suurenedes sirgjoonest eraldab. Nagu olemasolu algus, mida ajalise täpsusega õigupoolest mõõta ei saagi. Aegamisi kasvab vaevuaimatavast täpist selgete piirjootega kujund ning tema eksistents purjeka või paadina ei kuulu enam kahtluse alla.

Naine istub nüüd tikksirge seljaga. Oma pilguga näib ta otsekui nõiduvat. Tundub, et iilid paisuvad tõepoolest. Silmapiir jääb aga ikkagi muutumatuks. Valgeid purjeid ei paista kusagilt.

Pidin tegelikult hoopis Iisraeli sõitma, aga see reis jäi ära, kuna maailmas möllab teadupärast koroonaviirus. Pidime osalema ühel koorifestivalil, mina ühe neidudekoori klaversaatjana. Oleme nendega igal kevadel reisil käinud. Eelmisel aastal Londonis, üle-eelmisel Bergenis, kolm aastat tagasi Malagas. Meeldejäävad reisid!
Aga sel aastal läks siis nii. Mõtlesin esiti, et sõidan siiski, ja üksi. Teen endale isikliku paastuaegse palverännaku iidses Jeruusalemmas ja mõtlen elu üle järele. Siis aga sulges Iisrael piirid ja seegi mõte lendas vastu taevast. Õnneks, nagu hiljem selgus.
Ma ei suutnud ikkagi leppida. Olin juba arvestanud oma vajadusega igapäevarutiinist veidikeseks eemalduda. Peagi taipasin, et maailmas toimuva valguses on see võimalik vaid Eesti-siseselt. Kõnetama hakkas Hiiumaa. Nii broneerisingi endale hubase merevaatega toakese Kirde-Hiiumaal. Ja see oli parim otsus! Mitu korda parem, kui ülerahvastatud Jeruusalemm. Või noh, neid ei saa tegelikult võrrelda...

Hiiumaa praam on põhimõtteliselt sama, kui Muhusse sõitev- vaid värvi- ja nimeerinevusega. Aga ometi tundus mulle sellel praamil kõik teisiti. Õige pea taipasin, et asi on inimestes, et olen ise nagu tulnukas. Ülejäänud rahvas, keda, tõsi, oli laeval vaid käputäis, tundus moodustavat mingi vandeseltslasliku ühenduse, kes kui mitte ei tunne, siis teavad teineteist ometi ja mina kui võõras, sissetungija, kahtlane ja teistsugune, tekitasin mitmeid vastuseta küsimusi, mis mu seljal pilkudena praadisid.
Muhu praam on märksa anonüümsem. Kuid mis seal imestada- selle taga on ju ka kogu Saaremaa-lahmakas. Koos oma seitsme spaaga.

Maja, kus peatun, ehitati 17. sajandi algul. Seda kasutati tollimajana. Nüüd on ta aga renoveeritud romantiliseks peatumispaigaks, mis tekitab just seesuguseid mõtteid nagu selle loo algul kirjapandu. Õhkkond on väga loominguline...

Naine oli oodanud kogu päeva. Nüüd võttis pimedus maad ja seni vaid iiliti puid sasinud tuul hakkas vihaselt lõõtsutama, tormates hullunult ümber maja nelja tugeva seina, vingudes aknaruutude vahel ja kolistades kõvasti korstnajalas. Silmapiir oli kadunud musta pimedusse, kõrged üksteise järel rulluvad lained andsid aga siiski aimata vaevumärgatavat keerlevat vahuvalget. 
Korraga kargas naine püsti. Laev! Tuulest poolkülitsi surutuna ja ilma mingi valgustuseta hüples see kalda poole nagu hiigelsuur haavatud tiivaga lind. Ta oli väga lähedal, kuid ei teinud katsetki sadamasse siirduda. Siinsamas jooksis ta kinni kaldaliiva ja jäi poolviltusena jõuetult lõõtsutama.
Naine tormas õue. Ta jalad takerdusid kaharasse seelikusse, pitspluus sai esimese hetkega vihmast läbimärjaks, juuksed lendasid salguti otse silmadesse. Ta ei hoolinud millestki. 
Madaliku juures oli tuul eriti raevukas. Laev lausa rappus. Valged purjed olid tormi poolt ribadeks hekseldatud, nüüd murdis raju isukalt masti. Naine võitles iseendaga. Vettesööstmine tundus ainuvõimalik variant. Kuid on seal üldse kedagi?
Õnneks ta tuli. Aeglaste sammudega, sumbates väsinult läbi vee, seljas pikk, läbivettinud vihmamantel. Tuul takistas teda igati, vesine mantel plartsus paremalt ja vasakult vastu ta väsinud keha. Läbi kõrkjate kaldaletulek oli viimane katsumus. Viimaks ometi maa!
Sõnagi lausumata haaras ta naise oma tugevasse embusse ja surus oma huuled naise märgadele huultele. Need olid läbielatud surmahirmule vaatamata tulikuumad...

Oijah. Vähemalt muinasjutud lõppevad alati hästi...

Lumi ja lähedus

Õhtu. Rookisin õues lund. Lumi oli sula, raske ja vett täis. Olin heaga võtnud väikese labida- suurega võin end sulalume korral üsna kiiresti ära katkestada. Töö läks küll tavalisest aeglasemalt, kuid see-eest ei olnud väga raske. Oskasin oma võimeid adekvaatselt hinnata.
Kolmikutel olid sõbrad külas. Nad tegid öödiskot, sõid ebatervislikku toitu ja mängisid "tõde või tegu". Õues olemine tundus mulle kuidagi vabam ja rahulikum. Muidugi mõistan laste soovi aeg-ajalt sõpru ööbima kutsuda. Kuid selle asja puhul pean end aeg-ajalt siiski rahustama, et see trall ei kesta igavesti, vaid nad saavad suureks ja hakkavad üha enam hindama igaüks oma kodus magamist.
Ühesõnaga olin õues...
Ja siis järsku paiskus välisuks lahti. Õue jooksis Karl Johann, silmad pisaraid täis. Ta sõlmis mulle käed tugevasti kaela ümber ja nuuksus: "Mul hakkas sinust järsku nii kahju, et sa siin üksi lund roogid, et meil kõigil hea oleks!" No sellist avaldust poleks ma nüüd küll oodanud!
Karl Johann on ennegi väga muretsenud minu heaolu pärast. Olen teda vaat et sundinud seda mitte tegema, kuid nagu näha, saab vahel mure ikkagi võitu. Järelikult olen lasknud kusagilt välja paista, et mul on kohati raske. Laps peaks aga üldjoontes nägema, et vanem saab hakkama- see on talle eluliselt vajalik. Muidu kipub ta oma turjale haarama ülejõu käivat koormat- talle mitte eakohast hoolitseja rolli.
Õnneks ei näinud ma tol hetkel väga räsitud välja. Ka tuju oli värske õhu tõttu üle keskmise. Seepärast  kallistasin oma poissi tugevasti vastu, tunnustades teda südamest ta headuse ja helluse eest,  mis mind pisarateni liigutas. Pakkusin  välja, et ta võib mulle ju appi tulla, kuigi ma tegelikult väga abi ei vaja. Ühesõnaga, Karl Johann taipas õige pea, et emme tass on sel korral suhteliselt täis. Ta tegi mulle veel ühe põsemusi ja arvas siis, et läheb tegeleb toas külalistega. "Kui sa ütled, et sul ei ole raske...", viskas ta veel korra üle õla.
Juba mõne tunni pärast mängis end kätte tore olukord. Me sattusime koos õue, kuna pidime maakodu tulevased põrandalauad ühe auto peale andma. Karl Johann pani ette mitte kohe tuppa tagasi minna. Õues oli endiselt mõnus sulalumi, mis andis minugi fantaasiale ruumi. Me meisterdasime esmalt lumememme. Seejärel tegime memme taha kõrge kaitsemüüri. Memme ette tekkis lumepallidega piiritletud mõnus toake. Kõik see võttis aega ja moodustas meie kahe kvaliteetaja. Poistega püsib jutt küll suurema osa ajast tehtavate toimingute juures, eksistentsiaalseid küsimusi, mida tingimata jagada tahaks, esineb neil võrreldes tüdrukutega harvem, aga ometi tundsin, et sain oma poja sel õhtul endale üsna lähedale. Erinev põlvkond ja vastassugu ei ole ju teisme-eelikule selleks just liiga soodustav tegur.
Mahasadanud lumi oli juba selle ühe õhtu pärast vajalik. Valgus ja selgus peegeldub säravamalt ka inimhingedest...

Väike valge kirik

Väike valge kirik seisis vankumatult keset raevust vihma ja tuuleiile. Minu auto kojamehed olid sinna jõudmiseks töötanud maksimumrežiimil, läbi esiukse kostis kummalisel kombel tuule vingumine, iiliti tahtis see masina teelt sootuks minema pühkida.

Seetõttu tundus äkitselt nagu maa alt nähtavale ilmunud väike valge kirik nagu ilmutus. Nii valge ei saa miski sellises looduse stiihias ollagi, mõtlesin isekeskis.

Parkisin auto veidi kaugemale. Ma ei tundnud neid inimesi ja võõrastega on mul alati veidi raske. Rühkisin läbi vihmasaju ukse poole, käed kompse täis ja hoidusin silmsideme loomisest. Suure karvase kapuutsi all ei olnud see raske. Isegi kirikuõpetaja ei tundnud mind esialgu ära. 

Hämmastusin, milline imeilus kirik on ehitatud eikusagi keskpaika! Ja milline pill oli selles väikeses hoones! Samuti väike, aga igati korras. Isegi valjul mängul jäid valdvaks pehmed toonid. Otsekui paitaks oma kõlaga.

Kuidagi olid nad kiriku soojaks saanud. Minu poolegi õhkas kuuma hiiglaslik soojuskiirgur. Tuul logistas lakkamatult orelirõdu aknakese punast raami, lõõtsus ja vingus ümber kogu maja, aga sees... täielik vaikus ja rahu. 

Minu privileeg on olla kaugemal ja jälgida inimesi seljatagant. 

See oli laulatus. Pruut seisis altari ees suvekleidis. Tal ei olnud kindlasti külm, kuigi mind ennast kattis kihiti seitse sooja vammust. Mul ei oleks ka külm, kui prints valgel hobusel ometi kohale jõuaks!

Need olid ilusad hetked. Kui sinnasõites mõtlesin ehk veidike pahuraltki, miks ometi seal, sai selles kirikus viibides kõik selgeks. Sisemine korrastatus paneb elutormides vastu...

Tagasiteel muutus vihmasadu lörtsiks. Väike valge kirik kadus tahavaatepeeglist sama äkki, kui oli ilmunudki.

Mine tea, äkki nägin seda kõike hoopis unes?

Jamad teemad

Mul on tobe harjumus pilk aeg-ajalt Delfisse või mõnda teise uudisteportaali heita. Tean, et see on suhteliselt mõttetu, aga niikaua, kui ma sellest harjumuspärasest klõpsust päris vabanenud ei ole, tahaksin väga teada, kas kuskil on ka mingi nupp, kust saaks ära keelata kõik minu jaoks tüütud ja ebaatraktiivsed teemad.

Näiteks spordiuudised. Ausõna, tunnen eestlasena sisemuses suurt rõõmu Tänaku saavutustest, küll aga keelduksin meelsasti viisakalt kõiki oma algavaid päevi selleteemaliste uudistega alustamast. Õigupoolest on sellest ja muudest sporditeemadest lausa kõriauguni! 

Teine täiesti out-teema on inglise kuningliku perekonna tegemised. Huvitav, kas sellekohased uudised üldse kedagi huvitavad? Või surutakse neidki peale lihtsalt tugevama õigusega?

Ja kolmas teema, mida uudisteportaalist kindlasti leida ei sooviks, on kõik kärsinid ja orgasmikuningannad ja nõiad ja posijad ja muud muidusööjad. Kas kuskil leidub nuppu, mis ka need mu silma alt kaotaks? 

Pole ju palju palutud? Või pean siiski Delfi äpi ära kustutama? Sest ega muudki uudised väga kuhugi kõlba...

Kõndimine

Tegin kodu ümbruses hiigla pika kõnniringi. Alustasin tuttavat rada mööda oma tänavalt. Eramajadest on alati põnev mööduda, isegi siis, kui oled samas piirkonnas elanud peaaegu 20 aastat- need on lihtsalt nii erineva arhitektuuri ja meeleoluga. Nii mõnigi suur aken on aeg-ajalt ununenud kardinaga katmata ja minusugune romantik püüab alati ette kujutada, missugused inimesed neis tubades võiksid elada.
Kui Helis oli laps, käisime tihedamini jalutamas. Osaliselt tingis sagedase kõnni koera olemasolu, kuid arvan, et mitte ainult. Helis oli ju pikalt ainus laps ja küllap tahtis ta ka lihtsalt rohkem üks-ühele tegevusaega. Mäletan, et üks meie jalutuskäikude trajektooril asuv maja kandis näiteks nime "telekahullud"- sealne pererahvas ei armastanud väga kardinaid, aga televiisor mängis neil absoluutselt alati ja käimasolev saade paistis ilusti tänavale ära!
Veel meenub "Poolpea kodu". Poolpea oli üks tüütult lärmakas peni, kes alati lausa hullunult oma köögiaknal haukus, endal pool pead valge, pool must. Isegi toast õue kostis oli ta hääl liiga valjuna. Mina ei elaks Poolpeaga ühe katuse all minutitki! Aga vähemalt nägi ta huvitav välja.
Küllap meenuks veel mõndagi, kuid jätkan nüüd oma jalutuskäigu kirjeldusega. Mingil ajal ületasin tee ja jõudsin "uue rajooni" värskelt asfalteeritud kergliiklusteele. Vaat siin juba toimub muutusi! Paarismajad, ridamajad ja lõpuks kümned kortermajad, mille kerkimisest mul seni aimugi polnud, laiutasid kummalgi pool teed. Muidugi olid nad oma uudsuses küllaltki kenad, aga ometi tekkis neid vaadates killuke kurbust- meie vaikne alevik hakkab üha enam linnastuma ja seda eelkõige kauni roheluse arvelt. Seda siis tähendavadki need lõputud autovood, mille sappa päev-päevalt on raskem hommikusel tipptunnil keerata.
Lõpuks jõudsin suure kaarega koduküla "vanasse ossa", sinna, kus esmalt laiuvad kahekorruselised karbikujulised kortermajad, edasi aga juba telliskividest, kõrgete viilkatuste ja vintskappidega sovhoosiaegsed eramud. Neid tuleb kütta, nii leviski kogu piirkonnas õhkõrn suitsuvine, mis andis märku, et inimesed on päevatöölt koju pöördunud ja teevad enese olemist soojemaks. Sedatüüpi majade aiad on iseäranis nunnud. Iga peenramaa, lilleklumbi või põõsastiku juures võib märgata selle hooldaja isikupära, andeid ja oskusi, samuti maitsemeelt ja võimalusi. Mõni aed on ka kurvalt rääma jäetud. Mis siis ikka, küllap kõigele on seletus.
Läbi metsatuka jõudsin tagasi oma piirkonda. Tuttavad majad, tuttavad aiad. Olen siin elanud kaheksateist aastat. See paik on kasvanud südame külge. Eestlase kombel ei tunne ma rohkem naabreid, kui need, kellega oleme kruntipidi koos ja veel vaid paari pere lähikonnas, enamasti laste kaudu. Aga mind kõnetabki hoopis muu. Mõni pilkupüüdev puu kuskil aias, aknast paistev tore detail sisekujunduses... tundub, nagu tunneksin neid niigi. Rääkimine olekski juba liiast.
Peaksin need kiirkõnnikäigud nüüd endale harjumuseks tegema. Näeb inimesi... ilma neid päriselt nägematagi!

Sünnipäeva eel

Ma sündisin 46 aastat tagasi Tapa sünnitusmajas. Tapa sünnitusmaja oli väike 1-korruseline valge maja, mis on praguseni meditsiini valdkonna teenistuses, sest olen selle juures märganud kiirabiautosid. Aga sünnitusmaja ta enam ei ole.
 Mul on selle majaga juba lapsest saati eriline side, kuna auto või bussiga Tapale sisse sõites tuleb kindlasti ka sellest mööduda. Kui vanaemale-vanaisale lapsena külla sõitsin, käis Kadrinasse vanaldane Laz või Paz buss, mis kündis seda tunnist teekonda peaaegu kolm tundi, põigates sisse igasse maantee lähedal asuvasse külla ja linna. Tapale jõudes oli tolle Kolgata tee lõpp juba käegakatsutav ja seda enam rõõmustas mind valge madal majakene, milles teadsin enese elutee olevat alguse saanud.
 Ema või vanaema jutu järgi olevat 74. aasta 4. veebruar olnud lörtsine. Mul polnud ilmast erilist lugu, sest maadlesin tõsisemate probleemidega. Nimelt olevat mind otse peale ilmaletulekut sünnituslauale pillatud, kus ma oma rangluu murdsin. Muid murejutte pole ma sellest kuulnud, kui et "last ei saanud kümme päeva pesta". Nojah, kuna ema veetis mu esimesed elukuud koos minuga Kadrinas, sest neil isaga "ei olnud muud aset", usun ma küll, et imiku pesematusest võis suuri probleeme tekkida. Vanaema oli nimelt puhtusefriik, kes pesi järjekindlalt kõiki ja kõike, mis ette jäi ja sattus kindlasti suurde ärevusse, kui minu puhul see esialgu võimalik polnud.
Tapa sünnitusmaja teavad praeguseks muidugi kõik mu lapsed ja küllap varsti ka lapselapsed. Kõnnust ja Kadrinast on ikka Tapale poodi käidud ja hoidku nad alt, kui sellest väikesest majast möödudes minu küsimusele "Mis maja see on?" kiiret vastust "Emme sünnitusmaja!" ei tule.
Nali naljaks.
Asi, mis paneb mind mõtlema, on aastate hulk, mis aina tulevad ja lähevad....
Mul on jälle sünnipäev, mu kallid on jälle minu ümber, aga kui habras ja ajalik see kõik ometigi on! Minu 46 ei ole midagi, aga kui sinna kõrvale mõelda 67, 71, 82, 85, 96.
Huvitav, mis mõtteid mõtlen neis vanustes Tapa sünnitusmajast? Oma vanemaist? Lörtsisest ilmast?
Ja kas sellel ongi siis enam nii erilist tähtsust, kui täna?
Loodan väga, et on.
Annab nagu kindla pinna.