Neljapäev, 19. märts 2020

Sõimu tee

Tahkuna tuletorn Hiiumaal eriline koht. Siia viib kitsas käänuline tee, mis vonkleb läbi mereäärse männimetsa. See tee tundub alati olevat pikem, kui ta tegelikult on ja seetõttu tekitab valge sihvaka torni nähtavaleilmumine alati rõõmsa kergendustunde. Viimaks ometi saare põhjapoolseim tipp ja ees ulgumeri, mu arm...

Aga tegelikult vajab Tahkuna tuletorniga seoses väljarääkimist üks ammune lugu, mis kuulub minu naiseks kasvamise aega, mis leidis õigupoolest aset pikema perioodi, ütleme lausa viieteistkümne aasta vältel, vanuses kakskümmend kuni kolmkümmend viis. Pikk aeg? Jah, midagi pole parata, olengi aeglase arenemisega. Selles loos on Helis algklassides, järelikult toimus sündmus ise kuusteist kuni kaheksateist aastat tagasi.

Olime jalgrattamatkal Hiiu-, Saare ja Muhumaal ning Ruhnus. Olin oma meelest organiseerinud igati toreda marsruudi ning broneerinud mitmed mugavad mereäärsed öömajad. Nii ka Hiiumaal. Meie majutus asus Põhja-Hiiumaa rannikul, Tahkunasse suunduva tee läheduses.

Tulin mõttele sõita ratastega tuletorni kaema. Mis see seitse-kaheksa kilomeetrit ikka visata pole! Muidugi ei mõelnud ma hästi läbi teepikkuse kahega korrutamisel saadud summat ja kõrvutanud seda Helise vanusega, kuid kuna vastuargumente polnud, tundus kõik olevat kontrolli all. Männimets lõhnas karge- ja magusaseguselt, linnud laulsid, ilm oli imeline. Tee oli pikk ja käänuline. Kohalejõudmine rõõmus.

Tagasi vändates väsis aga Helis ära. Ta jalad hakkasid valutama. Ta ei jaksanud ühtäkki enam üldse sõita. Nüüd olid ka pisarad kerged tulema ja minul paanika platsis. Teadsin ju, et tagasitee pole meetritki lühem. Ees oli veel pikk sõit.

Me oleme kõik ekslikud. See, et liiga pika teekonna valisin, oli minu poolt suur möödapanek, mida ma väga kahetsesin. Oma lapse vaeva ei soovi ükski ema näha, eriti, kui abistamisvõimalusi napib. Tegime peatuspause, kõndisime, loendasime kurvisid, püüdes ära arvata mitmenda kurvi taga me öömaja võiks olla. Aga kõige enam tegelesin kõige loetletu taustal hammaste risti hoidmisega.

Üks soovitus, mille siinkohal kõikidele annaksin, on see, et kui tahate, et teie abielu, kooselu või suhe ebaõnnestuks, siis andke õiendamisega hagu, nii nagu jaksate! Eriti tehke seda siis, kui teie partner ennast niigi süüdi või halvasti tunneb.

Aga nüüd ilma irooniata. Kui suhtest on kadunud empaatia, ei ole võimalik seda päästa. Toosama Tahkuna tee kandis minu mõtetes selle aasta kaheteistkümnenda märtsini nime Sõimu tee. Kui seda mööda taaskord juhtusin sõitma, kajasid mõrkja metsa vahel ikka veel sõnad "vastutustundetu ema", "isekas inimene" ja midagi veelgi hullemat. Minu süü polnud ju tagantjärele mõeldes märkimisväärne. Jõudsime toona lõpuks ilusti öömaja juurde ja Helis oli jälle rõõmus laps. Aga mina...

Mina olin oma Hiiumaa palverännakul. Ihuüksi. Samal päeval, kui Eestis kehtestati eriolukord. Kuusteist kuni kaheksateist aastat hiljem. Muidugi tahtsin jälle Tahkunale. Aga sel korral tahtsin teisiti. Sel korral võtsin ette jalgsirännaku mööda poolsaare tipuosa. Tee peal mõtlesin kannatusajale, patule ja lunastusele. Mõtlesin tõelisele andeksandjale. Meri viskas Tahkuna tuletorni juures suuri laineid üles. Rühkisin piki kallast, pikalt-pikalt. Andsin järk-järgult andeks. Eelkõige iseendale, et nii raske koorma enesele selga olin unustanud. Viskasin kõik, mis selles ammuses soojas suvepäevas halba ja haiget tegi, tormituulde. Muutsin ta oma mõtetes helgeks ja armastusväärseks. Maalisin pildile pingutuse, mille ületamine tegi lapse uhkeks ja naerusuiseks. Maalisin iseenda oskamas visata möödalaskmise üle nalja. Ja kaaslase... teda oli mul kõige raskem maalida. Mul ei ole olnud kaaslast, kes naeraks koos minuga, ütleks "pole viga" või et "ma armastan sind kõigest hoolimata". Aga ma sain sellega hakkama! Mul hakkas soe ja hea.

Tagasiteel, selsamal käänulisel, tundsin kuklal metsa paitust. Tundsin, kuidas puud mulle tuules lehvitavad. Eks nemadki olnud need aastad paine all- pole naljaasi kasvada Sõimu teel. Palverännaku omal on seda palju kergem teha. Eriti, kui tead, et oled juba ette andeks saanud...

1 kommentaar:

  1. oeh ,kui suudaks kõik nii andeks anda …. oleks palju kergem elada ..

    VastaKustuta