Kodusoojus

Minu ja Loviisa ühislooming

 Mu ühe lapse kooli direktor rääkis emadepäeva kõnes sellest, kuidas ta verinoorena mehele minnes vanematekodu taga igatses. Kohe nii hirmasasti, et nuttis iga päev. Kord sõitsid nad mehe ja tolle sõbraga autos, kui ta taas tagaistmel lohutamatult nutma purskas. Kui sõber ta mehelt küsis, mis naisel viga, vastas too: “Koju tahab!”

Direktriss rääkis veel, et põikas igal vabal hetkel vanematekoju sisse, kuni ema ütles: “Mis sa käid siin nii tihti! Sul on nüüd oma kodu, pead nüüd rohkem seal olema!” Tundusid karmid sõnad. 

Aga ükskord, jutustas ta, põikas ta ema töökohta. Ema töökaaslane sattus talle esimesena peale ning ütles: “Siin sa siis oled. Su ema nutab iga päev, silmad punased, et kodu on nii tühi ja enam pole ta päiksekiirekest…” Vaat, milline targasti abistatud pesast väljalendamine…

See lugu läks mulle väga hinge. Ma mäletan seda nutmist, enda oma, nii selgesti! Läksin minagi omal ajal, pea selgas, oma toonase kihlatuga kokku elama, kuna tema läks oma kodunt ära ja kutsus mind endaga. Mis ma võisin olla, ehk 18-19? Asusime ühte vanasse puumajja Männikul. Maja oli suur ja külm. Seal oli võõras lõhn. Seal oli palju võõraid asju. Kõik tundus olevat valesti. Mäletan, et lebasin esimesel õhtul oma kihlatu suure selja taga ja nutsin kodu järele nii, et padi läbimärg. Kahjuks ei julgenud ma talle oma tohutust koduigatsusest iitsatasagi.

Mu ema on tark naine, ta ei hoidnud mind kinni, kui läksin. Ta teadis, et tulen varsti tagasi.

Et suuta luua naisena omaenda kodusoojus, kodu värvid ja lõhnad, on vaja teatud küpsust ja valmisolekut. Küpsus ja valmisolek omakorda sõltuvad mitmest komponendist, üle mille peaksime saama otsekui katusena laduda sõna “turvalisus”. Sel ajal ei teadnud ma veel neist asjust midagi.

Pragu aga tean küll, millest koosneb meie kodu soojus. Ei, see ei ole ilmtingimata toit, meie pere naisliini armastuse väljendus. Need on hoopis traditsioonid, mida olen püüdnud aastate ja aastakümnete jooksul luua ning juurutada. Meie pere traditsioonidest olen siin blogis ka pikemalt kirjutanud.

On päris suur vahe, kas kodusoojus luuakse partnerite ühistööna või teeb seda üks osapool üksinda. Kui peres hoidvad ja turvalises suhted, peegeldub see kindlasti vastu ka kodust. Sest koos on lihtsam. Kui seda aga ei ole?

Mõtleme veidi sellele, kumb on naisele kodusoojuse loomiseks parem, kas pidev vaimne vägivald või midagi veelgi hullemat või otsus jätkata üksi ja püüda ainuisikuliselt pere kodusoojuse eest vastutada? 

Pereterapeudina peaksin igal juhul soosima turvalisemat varianti. Aga kas teate, ka see teine, üksi toimetamine, võib olla paganama keerukas. Tean, millest räägin. 

Olin korraga nii naine kui mees. Minu, kui ainsa täiskasvanu sõna oli see, mis majas luges. Mina tegin otsuseid. Mina vastutasin. Kuu lõpus pidid mul olema makstud kõik arved ja mitte kedagi poleks huvitanud, kui olnuks teisiti. Laste eludel pidi olema silm peal, nii õppimise kui vabaaja plaanis. Ma ise pidin käima tööl, ja mitte vähe, et meie elu-olu välja vedada. Kui olin tööl, ei küsimud keegi, kus on mu lapsed. Kui olin kodus, ei saanud tohutut töörabamist ettekäändeks tuua, seal pidin jaksama suhelda, naeratama, lohutama, ühiseid plaane tegema, traditsioone elus hoidma. Lisaks pidin koristama ja pesu pesema. Vahel ma tõesti ei suutnud. Olin läbi mis läbi! Siis sõitsin autoga kodust minema. Autosõit rahustas. Hiljem kuulsin, kui hirmul olid sellal lapsed - nad kartsid, et sõidan kusagilt panga pealt alla. Minu haleda naeratuse esile manamine kukkus niisiis neil hetkil kolinal läbi. 

Olin otsustanud, et mu lastel saab koos minuga olema samasugune elu, kui enne meie lahkuminekut. Mõnes mõttes oligi. Tegime palju asju koos, käisime teatris, looduses, reisisime tohutult palju. Kogu vastutus lasus alati minul. Välismaal rännates, autosid ja eluasemeid rentides, kuidagiviisi orienteerudes ja vahel ka ära eksides oli see tihtilugu vägagi närvesööv. Jah, sa olid tõesti vahel meganärvis, kinnitavad ka mu lapsed, aga ikkagi olid meil imelised reisid. Niisiis tasus mu pingutus end kordades ära. Sain hakkama!

Teate, mind torkab päris korralikult, kui öeldakse, et aasta ema peab olema abielunaine. Abielunaisel on ju abi. Teine pool. Mille poolest siis üksikema kehvem on, eriti kui ta on kõige kiuste tohutult tubli? Keegi ju ei tea, millise hinnaga. Kas siis tema tõesti ei vääri aasta ema tiitlit? 

Mäletan selgelt, et kogu perekonda oma õlul hoida ja mõlemat, nii isa kui ema rolli kanda oli hiigla keeruline. Aga ma ei teinud ühtegi järeleandmist. Lõin meile ise unistuste elu, loobumata meile tähtsast. Iseennast ma ei säästnud, pidin maksma ka lõivu. Varem ei teinud ma sellest kunagi juttu, sest ma ei vaja haletsust. Aga nüüd, kus mul on Jaan… nüüd tunnetan vägagi teravalt vahet. Nüüd julgen rääkida.

Mul olid just hiljuti külas mu terapeutidest sõbrannad. Juttu ja head-paremat jätkus kauemaks ja viimased külalised lahkusid päris hilisõhtul. Kui ukse pealt sõpru saatmast tuppa tagasi tulin … pesi Jaan nõusid. Minu peo nõusid! Ta ise me peol ei olnud, tegi kabinetis tööd. Oleksin äärepealt nutma hakanud! Aga tema kehitas vaid õlgu ja ütles, et ei saa aru, millest ma räägin. Loomulikult tulen ma sulle appi, ütles ta. Pidulikke nõusid ju masinasse ei panda. 

Jah, see on tõesti abielu. Kodu, kus on soojus. 

Ma tahaksin, et inimesed hakkaksid mõistma, et elu ei ole mustvalge. Vahel peame oma valikud tegema ka halva ja vähem halva vahel. Peame läbima tohutuid katsumusi ja keerdkäike, et oma sile tee uuesti üles leida. Aga ka neis katsumustes võime olla metsikute jõuvarude ja leidlikkusega Aasta Inimesed. Need, kellele me korda läheme, märkavad seda kindlasti. Aga need teised, kes meid ka hädas olles kividega loobiksid  … neist tuleb lihtsalt eemale hoida.