Õudne, et meie oma luterlik kirik on täiesti lõhki.
Õudne, et piiskopid kirjutasid sellise karjasekirja, mis nõuab kiriku “rumalatelt ja tagurlikelt” vaimulikelt ja veel “rumalamatelt” lihtliikmetelt vaikimist ja vastuvaidlematut kuuletumist, mõistmata, et enam ei ole see aeg, kus sellised asjad sel viisil toimivad. Autoriteeti ei saavuta jõuga.
Õudne, et konservatiivid ja liberaalid saavad üha enam lõhestatud, kuna vahet ei tehta konstruktiivsel dialoogil ja sõimul ja et viimast millegipärast ei takistata, pole mingidki arengud antud valdkonnas võimalikud. Küündimatute kisa on liiga esile kerkinud ja see võtab arukamatel tahtmise üldse midagi öelda.
Õudne, et korraga on meie vanemate ja vanavanemate ja vanavanaavanemate liturgia ehk jumalateenistuse kord tähtsate onude muutmis- ja kuulsusjanu tõttu korraga valeks nimetatud. Õudne ja piinlik, et isegi sellist küsimust ei osata lahendada muul viisil kui jõupositsioonilt.
Õudne, et mõned, kes kirikus liiga kõrgele ametipositsioonile paigutatud, ei oma elementaarseidki psühholoogiaalaseid oskusi. Õudne, et just need mõned ei astu ise ealeski tagasi, kuigi see oleks nii mõneski küsimuses lahendus.
Õudne, et kiriku liikmeskond muudkui kahaneb. Õudne, et selle eest vastutajad elavad otsekui mingis muus maailmas, seal, kus on palju raha ja palju võimu.
Õudselt kahju, et olukord on nii hull. Hea, et siiani saab pelgupaika oma rahulikes kogudustes.
Kiriku ümber
puhus täna see vägev soe tuul,
kõik kohises lakkamatult,
kõik viis lendu, tooli, padja, raamatu,
teetopsi, küpsisepaki...
Imelik oli vaadata, et küünlal keset kirikut
leek isegi ei võbelenud.
Kõik see möll
oli ainult väljas.
(T.Õnnepalu)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar