Keeleõppe lainel!
Ma enam ei võinud! Saan ju inglise keelest hästi aru, aga rääkimisega läks asi üha hullemaks. Istusin viimasel ajal inglise keelt rääkivas seltskonnas nagu möku. Enam appppsoluutselt ei leidnud õigeid lauseid, mida öelda. Naeratasin kohmetult nagu ullikene, endal sisemus möllamas, et kuidas siis nii!
Vaadake, mina olen hirmus korralik. Kui ma tean, et ütlen valesti, siis ma pigem ei ütlegi. Imetlen Jaani, kes räägib ükskõik kuidas, aga ta räägib, lausa vatrab. Ja seal kõrval mina, tummakene. Ei, see ei läinud enam üldse! Tahan ikka ka seltskonnaga kaasas olla!
Nii ma siis õpin iga päev. Kordan järgi, kirjutan, kuulan, räägin AI-ga dialoogi, analüüsin tehtud vigu. Tegelikult on see väga vahva protsess, millest olen jäänud lausa sõltuvusse. Kui mõnikord tihedal päeval õppimise unustan, tuletab süsteem seda mulle meelde. Nii püsin kenasti reel!
Kõik mu lapsed on samuti koos minuga õppeprotsessis. Meil on nimelt perepakett. Ei, muidugi ei õpi nemad inglise keelt, seda räägivad nad kõik vabalt. Joss õpib vene, Lisann saksa ja Loviisa jaapani ja hispaania keelt. Saame teineteist innustada ja jälgida, kes meist on kõige tublim õppija. Kusjuures avastan samast süsteemist üha rohkem ka oma sõpradest keeleõppijaid, kellega samuti teineteist inspireerime.
Keeli õppida on lahe! Hoiab aju värske ja avab ukse laia maailma. Varsti hakkan paralleelselt inglise keelega värskendama ka oma hispaania keelt. Olen seda aasta jagu õppinud, aga peaaegu kõik unustanud. Mis see siis olgu! Kui sügisel Hispaaniasse läheme, võiksin ju vähemalt restoranis mariscos y vino blanco, por favor tellida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar