Meie Jaaniga otsustasime, et nüüd mõnda aega enam teatris ei käi ning uusi teatripileteid ei hangi. Olles praegused “tippteosed” enamalt jaolt ära näinud, ei suuda me enam kuidagi lahjaga leppida. Ühe uue etenduse piletid müüsin lihtsalt maha, kui kuulsin, et tegu on samasuguse absurdiga, nagu oli Kiilaspäine lauljanna. Arvaku “teatritargad” pealegi, et ma ei saa absurdi headusest lihtsalt aru, minu jaoks võrdub teatrielamus ikka sellega, et lõpuaplausi ajal on kananahk ihul ja pihud plaksutamisest hellad. Õnneks või kahjuks hakkan mingi jura ajal liiga sageli kella piiluma ning mõõdan mõttes samme ukseni, kust ehk välja pääseks. Miks peaksin oma väärtuslikku aega ja raha millelegi säärasele kulutama?
Aga absurd absurdiks, vaat et veelgi hullemad on teatritükid, mis ehk nii kehvad pole, et minema kõndida, aga mingit otsest elamust ka ei paku. See on sama, nagu sööksid mingit keskpärast suht maitsetut rooga, viisakusest taldrikutäie lõpuni ära, kuigi mingit heaolutunnet ei teki ja hiljem kahetsed, et oleks võinud parem järgi jätta…
Ühte sellist etendust, mille kohta oli kahetsusväärselt palju tulnud eelnevalt ka kiidusõnu, käisime vaatamas täna. Ma ei saa aru, kas suurem mass teatrikülastajatest ei tee tõeliselt heal ja kesisel etendusel üldse vahet, aga minu (ja ka Jaani) arvates oleks võinud tänane teatrikülastus küll olemata olla. Kusjuures selle teema - inimese elukaar - oleks saanud ju vägagi puudutavaks ja südamlikuks teha. Kahjuks oli aga laval taaskord mingi arusaamatu palagan. Eiei, mitte absurd! Eks me ju kohati mõistsime ka, mida ühes või teises stseenis tahetakse öelda, aga paraku ei läinud see kohe üldse hinge. Kahju!
Juunis ootab meid veel ees etendus Uskuja, mis pidavat olema hiigla hea (enne ei usu, kui oleme näinud). Aga siis olgu vahe nii Ugalate kui Endlate kui kohati ka Linna- ja Draamateatriga! “
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab”. See fraas käigu ka teatritükkide kohta!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar