Emadepäev

 Mul on suurepärane ema. Üldsegi mitte tavapärane, aga see ta just suurepäraseks teebki. Mu ema on tugev ja kange naine. Mu pehmeloomulisele isale on ta täiesti loogiline täiendus. Juba 52 aastat. 

Minu ema on 100% emalõvi. Ta ei ole kunagi jätnud asju, mis puudutavad tema lapsi, juhuse hooleks. Ka sügaval nõuka ajal mitte. Toon mõningad näited. 

Kui mu õde oli lapsena tihti haige ja pidi aeg-ajalt mitmeid nädalaid haiglas veetma, siis nõuka mentaliteedi kohaselt jäeti lapsed üksi haiglasse, aga minu ema puhul ei tulnud selline asi kõne allagi. Tema, ma ei tea, mis valemiga, asus koos õega haiglasse elama ja käis sealt tööl! Nii mitmeid kordi! Mu õde oli juba päris suur tüdruk, kui ema temaga koos haiglas istus. 

Teine näide. Nõuka-ajal olid Tallina eri piirkondades rajoonikoolid. Sinna, kuhu elama sattusid, pidid panema õppima ka oma lapsed, oli see kool siis milline tahes. Minu emale selline asi absoluutselt ei sobinud. Tema lapsed pidid käima hea mainega koolis. Tallinna 2.keskkoolis oli selline süsteem, et pooled lapsed olid nn rajoonilapsed ja pooled tulid konkursiga. Nii mina kui hiljem ka mu vend ja õde asusime õppima just sinna, praegusesse reaalkooli. Mnjah, tõesti oli teistsugune, kui “tavakool”.

Kolmas näide. Kui mu vennal oli keerukas puberteet, oli just ema see, kes ta küünte ja hammastega igast etapist järgmisele aitas, jätmata midagigi juhuse hooleks! Käis, rääkis õpetajatega, Kuni kõik koolid ilusti läbi said ja sobiv amet sai omandatud. 

Nõuka ajal oli tavaks panna laps pioneerilaagrisse. Mõni veetis seal kõik oma suved. Aga mitte mina. Sattusin kord ka ise naabritüdrukuga ühte säärasesse, vahetus kestis kuu aega (!) ja vanemad tohtisid vaatamas käia vaid korra (!). Loomulikult nurusin mina, hoitud laps, end nuttes nendega koju tagasi. Ja loomulikult minu ema (ja isa) võtsid mu ära. 

Minu kodus oli mind alati ootamas soe söök, kui koolist koju tulin ja ema oli juba muusikakooli tööle läinud. Ega ma koolitoitu söönudki, nõuka-ajal oli see selline imelik. Mäletan siiani neid mõnusaid lõhnu, kui koju jõudes näljasena kööki tormasin ja vahel juba otse pannilt head-paremat haukasin. 

Minu ema oli just oma kolm last kaelakandjaks kasvatanud, kui minu elu keerdkäigud mind rasedana ja hiljem vastsündinu üksikvanemana vanematekoju elama jätsid. Et pidin ka ülikoolis edasi õppima, langes mu emale lisaks täis-tööajale ka täis-lapsehoidja koormus. Ta tuli toime! Ja lausa nii, et ka minu tütar ei kunagi pikki päevi nö tavalasteaias veetma. 

Lendasin küll paari aasta pärast juba uue abieluga vanematekodust välja, mu last aga aitasid mu vanemad, eriti ema, hoida kogu tema lapsepõlve. Sellest kujunes neil kahel viimaks täiesti eriline side…  Ja loomulikult valisin ka mina kõikidele oma lastele erilised koolid :)

Mu ema on mu kõrval olnud kõikidel minu tähtsatel eluetappidel muusikuks kujunemise teekonnal. Muusikakooli, baka ja magistri eksamite eel oli just tema mu kõige parem kriitik, istudes ja lihvides minuga mu kavu tunde ja tunde. 

Mu ema on kange, aga ka habras. Nii nagu minagi. Tal on üleloomulikult hea sisetunne ja ehk seetõttu ka pidev teravam valvelolek, kui teistel. Sellises seisus võib kiiresti väsida, eriti, kui asjad ei ole päras kontrolli all. Aga kas nad kunagi ongi? 

Kui õppisin terapeudiks, helseldasin korralikult läbi selle, mis mu suhetes vanematega vajaka jäi ja kuidas saaksin seda parandada nii, et nende suhete valu mind elu lõpuni teistes suhetes ei saadaks. Praeguseks võin öelda, et see töö on enamalt jaolt edukalt tehtud. Saan lubada oma emal olla see, kes tema on, ilma, et see mind kuidagi käivitaks. Ja saan ka tema kõrval olla täielikult mina ise. Mul ei ole oma emale ühtegi pretensiooni. Ainult tänu. Minu arvates on meil koos väga tore! 

Arvan, et nüüd saame meie, lapsed ja lapselapsed väga palju selleks ära teha, et ema saaks elu võtta vabalt ja rõõmuga. Ta on kerge olemise kuhjaga ära teeninud. Nüüd on meie kord olemas olla, aidata, küsida, teenida.