Pühapäev, 1. märts 2020

Lumi ja lähedus

Õhtu. Rookisin õues lund. Lumi oli sula, raske ja vett täis. Olin heaga võtnud väikese labida- suurega võin end sulalume korral üsna kiiresti ära katkestada. Töö läks küll tavalisest aeglasemalt, kuid see-eest ei olnud väga raske. Oskasin oma võimeid adekvaatselt hinnata.
Kolmikutel olid sõbrad külas. Nad tegid öödiskot, sõid ebatervislikku toitu ja mängisid "tõde või tegu". Õues olemine tundus mulle kuidagi vabam ja rahulikum. Muidugi mõistan laste soovi aeg-ajalt sõpru ööbima kutsuda. Kuid selle asja puhul pean end aeg-ajalt siiski rahustama, et see trall ei kesta igavesti, vaid nad saavad suureks ja hakkavad üha enam hindama igaüks oma kodus magamist.
Ühesõnaga olin õues...
Ja siis järsku paiskus välisuks lahti. Õue jooksis Karl Johann, silmad pisaraid täis. Ta sõlmis mulle käed tugevasti kaela ümber ja nuuksus: "Mul hakkas sinust järsku nii kahju, et sa siin üksi lund roogid, et meil kõigil hea oleks!" No sellist avaldust poleks ma nüüd küll oodanud!
Karl Johann on ennegi väga muretsenud minu heaolu pärast. Olen teda vaat et sundinud seda mitte tegema, kuid nagu näha, saab vahel mure ikkagi võitu. Järelikult olen lasknud kusagilt välja paista, et mul on kohati raske. Laps peaks aga üldjoontes nägema, et vanem saab hakkama- see on talle eluliselt vajalik. Muidu kipub ta oma turjale haarama ülejõu käivat koormat- talle mitte eakohast hoolitseja rolli.
Õnneks ei näinud ma tol hetkel väga räsitud välja. Ka tuju oli värske õhu tõttu üle keskmise. Seepärast  kallistasin oma poissi tugevasti vastu, tunnustades teda südamest ta headuse ja helluse eest,  mis mind pisarateni liigutas. Pakkusin  välja, et ta võib mulle ju appi tulla, kuigi ma tegelikult väga abi ei vaja. Ühesõnaga, Karl Johann taipas õige pea, et emme tass on sel korral suhteliselt täis. Ta tegi mulle veel ühe põsemusi ja arvas siis, et läheb tegeleb toas külalistega. "Kui sa ütled, et sul ei ole raske...", viskas ta veel korra üle õla.
Juba mõne tunni pärast mängis end kätte tore olukord. Me sattusime koos õue, kuna pidime maakodu tulevased põrandalauad ühe auto peale andma. Karl Johann pani ette mitte kohe tuppa tagasi minna. Õues oli endiselt mõnus sulalumi, mis andis minugi fantaasiale ruumi. Me meisterdasime esmalt lumememme. Seejärel tegime memme taha kõrge kaitsemüüri. Memme ette tekkis lumepallidega piiritletud mõnus toake. Kõik see võttis aega ja moodustas meie kahe kvaliteetaja. Poistega püsib jutt küll suurema osa ajast tehtavate toimingute juures, eksistentsiaalseid küsimusi, mida tingimata jagada tahaks, esineb neil võrreldes tüdrukutega harvem, aga ometi tundsin, et sain oma poja sel õhtul endale üsna lähedale. Erinev põlvkond ja vastassugu ei ole ju teisme-eelikule selleks just liiga soodustav tegur.
Mahasadanud lumi oli juba selle ühe õhtu pärast vajalik. Valgus ja selgus peegeldub säravamalt ka inimhingedest...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar