Neljapäev, 12. märts 2020

Valgete purjedega laev

Torm näib tõusvat.
Naine istub ärklitoas oma tillukese töölaua taga ulgumere suunas avaneva akna all. Rannikul, majast kõigest paarkümmend meetrit eemal, riidlevad kajakad saagi pärast, mille viimaks üks keskmist mõõtu vares enda hoole alla võtab. 
Töö ei edene. Pilk eksleb ühtlugu taevast ja merd poolitava, otsekui joonlauaga tõmmatud silmapiiri suunas. Silmapiir nimelt püsib alati muutumatu, olgu siis vaikus või torm. 
Lõunamaalt tagasipöörduvate rändlindude parv sõuab rahulikult üle taevalaotuse põhja suunas. Nemad muutuvad juba enne silmapiirile jõudmist imetillukesteks täppideks, mida pilk ei seleta. Merelt tulevate paatidega on vastupidi- esmalt kerkib ühes peaaegu nähtamatus silmapiiri punktis esile kummaline jõnks, mis end üha suurenedes sirgjoonest eraldab. Nagu olemasolu algus, mida ajalise täpsusega õigupoolest mõõta ei saagi. Aegamisi kasvab vaevuaimatavast täpist selgete piirjootega kujund ning tema eksistents purjeka või paadina ei kuulu enam kahtluse alla.
Naine istub nüüd tikksirge seljaga. Oma pilguga näib ta otsekui nõiduvat. Tundub, et iilid paisuvad tõepoolest. Silmapiir jääb aga ikkagi muutumatuks. Valgeid purjeid ei paista kusagilt.

Pidin tegelikult hoopis Iisraeli sõitma, aga see reis jäi ära, kuna maailmas möllab teadupärast koroonaviirus. Pidime osalema ühel koorifestivalil, mina ühe neidudekoori klaversaatjana. Oleme nendega igal kevadel reisil käinud. Eelmisel aastal Londonis, üle-eelmisel Bergenis, kolm aastat tagasi Malagas. Meeldejäävad reisid!
Aga sel aastal läks siis nii. Mõtlesin esiti, et sõidan siiski, ja üksi. Teen endale isikliku paastuaegse palverännaku iidses Jeruusalemmas ja mõtlen elu üle järele. Siis aga sulges Iisrael piirid ja seegi mõte lendas vastu taevast. Õnneks, nagu hiljem selgus.
Ma ei suutnud ikkagi leppida. Olin juba arvestanud oma vajadusega igapäevarutiinist veidikeseks eemalduda. Peagi taipasin, et maailmas toimuva valguses on see võimalik vaid Eesti-siseselt. Kõnetama hakkas Hiiumaa. Nii broneerisingi endale hubase merevaatega toakese Kirde-Hiiumaal. Ja see oli parim otsus! Mitu korda parem, kui ülerahvastatud Jeruusalemm. Või noh, neid ei saa tegelikult võrrelda...

Hiiumaa praam on põhimõtteliselt sama, kui Muhusse sõitev- vaid värvi- ja nimeerinevusega. Aga ometi tundus mulle sellel praamil kõik teisiti. Õige pea taipasin, et asi on inimestes, et olen ise nagu tulnukas. Ülejäänud rahvas, keda, tõsi, oli laeval vaid käputäis, tundus moodustavat mingi vandeseltslasliku ühenduse, kes kui mitte ei tunne, siis teavad teineteist ometi ja mina kui võõras, sissetungija, kahtlane ja teistsugune, tekitasin mitmeid vastuseta küsimusi, mis mu seljal pilkudena praadisid.
Muhu praam on märksa anonüümsem. Kuid mis seal imestada- selle taga on ju ka kogu Saaremaa-lahmakas. Koos oma seitsme spaaga.

Maja, kus peatun, ehitati 17. sajandi algul. Seda kasutati tollimajana. Nüüd on ta aga renoveeritud romantiliseks peatumispaigaks, mis tekitab just seesuguseid mõtteid nagu selle loo algul kirjapandu. Õhkkond on väga loominguline...

Naine oli oodanud kogu päeva. Nüüd võttis pimedus maad ja seni vaid iiliti puid sasinud tuul hakkas vihaselt lõõtsutama, tormates hullunult ümber maja nelja tugeva seina, vingudes aknaruutude vahel ja kolistades kõvasti korstnajalas. Silmapiir oli kadunud musta pimedusse, kõrged üksteise järel rulluvad lained andsid aga siiski aimata vaevumärgatavat keerlevat vahuvalget. 
Korraga kargas naine püsti. Laev! Tuulest poolkülitsi surutuna ja ilma mingi valgustuseta hüples see kalda poole nagu hiigelsuur haavatud tiivaga lind. Ta oli väga lähedal, kuid ei teinud katsetki sadamasse siirduda. Siinsamas jooksis ta kinni kaldaliiva ja jäi poolviltusena jõuetult lõõtsutama.
Naine tormas õue. Ta jalad takerdusid kaharasse seelikusse, pitspluus sai esimese hetkega vihmast läbimärjaks, juuksed lendasid salguti otse silmadesse. Ta ei hoolinud millestki. 
Madaliku juures oli tuul eriti raevukas. Laev lausa rappus. Valged purjed olid tormi poolt ribadeks hekseldatud, nüüd murdis raju isukalt masti. Naine võitles iseendaga. Vettesööstmine tundus ainuvõimalik variant. Kuid on seal üldse kedagi?
Õnneks ta tuli. Aeglaste sammudega, sumbates väsinult läbi vee, seljas pikk, läbivettinud vihmamantel. Tuul takistas teda igati, vesine mantel plartsus paremalt ja vasakult vastu ta väsinud keha. Läbi kõrkjate kaldaletulek oli viimane katsumus. Viimaks ometi maa!
Sõnagi lausumata haaras ta naise oma tugevasse embusse ja surus oma huuled naise märgadele huultele. Need olid läbielatud surmahirmule vaatamata tulikuumad...

Oijah. Vähemalt muinasjutud lõppevad alati hästi...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar