Neljapäev, 6. veebruar 2020

Kõndimine

Tegin kodu ümbruses hiigla pika kõnniringi. Alustasin tuttavat rada mööda oma tänavalt. Eramajadest on alati põnev mööduda, isegi siis, kui oled samas piirkonnas elanud peaaegu 20 aastat- need on lihtsalt nii erineva arhitektuuri ja meeleoluga. Nii mõnigi suur aken on aeg-ajalt ununenud kardinaga katmata ja minusugune romantik püüab alati ette kujutada, missugused inimesed neis tubades võiksid elada.
Kui Helis oli laps, käisime tihedamini jalutamas. Osaliselt tingis sagedase kõnni koera olemasolu, kuid arvan, et mitte ainult. Helis oli ju pikalt ainus laps ja küllap tahtis ta ka lihtsalt rohkem üks-ühele tegevusaega. Mäletan, et üks meie jalutuskäikude trajektooril asuv maja kandis näiteks nime "telekahullud"- sealne pererahvas ei armastanud väga kardinaid, aga televiisor mängis neil absoluutselt alati ja käimasolev saade paistis ilusti tänavale ära!
Veel meenub "Poolpea kodu". Poolpea oli üks tüütult lärmakas peni, kes alati lausa hullunult oma köögiaknal haukus, endal pool pead valge, pool must. Isegi toast õue kostis oli ta hääl liiga valjuna. Mina ei elaks Poolpeaga ühe katuse all minutitki! Aga vähemalt nägi ta huvitav välja.
Küllap meenuks veel mõndagi, kuid jätkan nüüd oma jalutuskäigu kirjeldusega. Mingil ajal ületasin tee ja jõudsin "uue rajooni" värskelt asfalteeritud kergliiklusteele. Vaat siin juba toimub muutusi! Paarismajad, ridamajad ja lõpuks kümned kortermajad, mille kerkimisest mul seni aimugi polnud, laiutasid kummalgi pool teed. Muidugi olid nad oma uudsuses küllaltki kenad, aga ometi tekkis neid vaadates killuke kurbust- meie vaikne alevik hakkab üha enam linnastuma ja seda eelkõige kauni roheluse arvelt. Seda siis tähendavadki need lõputud autovood, mille sappa päev-päevalt on raskem hommikusel tipptunnil keerata.
Lõpuks jõudsin suure kaarega koduküla "vanasse ossa", sinna, kus esmalt laiuvad kahekorruselised karbikujulised kortermajad, edasi aga juba telliskividest, kõrgete viilkatuste ja vintskappidega sovhoosiaegsed eramud. Neid tuleb kütta, nii leviski kogu piirkonnas õhkõrn suitsuvine, mis andis märku, et inimesed on päevatöölt koju pöördunud ja teevad enese olemist soojemaks. Sedatüüpi majade aiad on iseäranis nunnud. Iga peenramaa, lilleklumbi või põõsastiku juures võib märgata selle hooldaja isikupära, andeid ja oskusi, samuti maitsemeelt ja võimalusi. Mõni aed on ka kurvalt rääma jäetud. Mis siis ikka, küllap kõigele on seletus.
Läbi metsatuka jõudsin tagasi oma piirkonda. Tuttavad majad, tuttavad aiad. Olen siin elanud kaheksateist aastat. See paik on kasvanud südame külge. Eestlase kombel ei tunne ma rohkem naabreid, kui need, kellega oleme kruntipidi koos ja veel vaid paari pere lähikonnas, enamasti laste kaudu. Aga mind kõnetabki hoopis muu. Mõni pilkupüüdev puu kuskil aias, aknast paistev tore detail sisekujunduses... tundub, nagu tunneksin neid niigi. Rääkimine olekski juba liiast.
Peaksin need kiirkõnnikäigud nüüd endale harjumuseks tegema. Näeb inimesi... ilma neid päriselt nägematagi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar