Võlud ja valud 1.

Päevi on praegu laias laastus kahte tüüpi. Kui ma hommikul esimese ärvelolekutunni jooksul üht kindlat "poomistunnet" kurgus ei tunne, võin päeva liigitada lihtsaks. Raske variandi puhul teevad kolmikud mulle juba tunniga lahedasti "3:0" tuule alla ja abitusest kurku voolav äng ei lase end kaua oodata. Arvukad kogemused ütlevad, et kui päev juba algab pööraselt, ega ta siis paremaks lähe, ikka hullemaks! See on otsekui haripunktiks pöördeid koguv torm! Jah, neil päevil jääb üle vaid hambad ristis õhtut oodata, mil me kõik tipa-tapa jälle oma voodikestesse tuttu vajume, (mina muidugi "essana" , tänades Kõigevägevamat, et meie koduseinad ikka püsti ja katus pea kohal püsib) ning kaunid unenäod kuulekatest kolmikutest homseks päevaks jälle uut lootust sisendavad!
Eile juhtus olema just see... khmm, mitte kõige lihtsam päev.
Olin just otsustanud tubliks hakata. Olen nimelt viimasel ajal kahtlaselt palju kuulnud mingitest müstilistest supernaistest, kes mängleva kergusega lastekarja kõrvalt keedavad- koovad- küpsetavad ning tütardele patsipunumisele lisaks veel vaibanarmaid sirgeks kammivad. Hakkasin juba vaikselt alaväärsuskomplekside all kannatama (sest ma ju sinisilmselt usun kõike, mida mulle räägitakse), ning seetõttu otsustasin ühel hetkel meie võitlustandrit meenutavas elamises käised üles käärida. Mu loosungiks sai: "Hoidke alt, üks korraarmastaja on juures, ma veel näitan, et vaibanarmad on kökimöki"!
Eile hommikul mängitigi mulle kõrgemalt poolt ette suurepärane võimalus oma uut elu aplausiväärivalt alustada- juba esimese tunni aja jooksul olin sunnitud kolm korda tolmuimejaga kogu esimese korruse põrandapinna üle võtma!
Esiteks leidis Loviisa üles Helise kiirkaerahelveste paki. Kui mina jaole jõudsin, luges ta helbekesi ükshaaval üle, olles need eelnevalt pakist välja põrandale kallanud. Teisedki olid korra jaol käinud, kuid et asi huvi ei pakkunud, eemaldusid nad susside sahinal mängukasti poole, kaerahelberida järel. No see viimane küll nüüd Loviisa süü pole, vaatas peastarvutaja mulle suurte süütute silmadega otsa, kui röögatuseks suu tahtsin avada. Haigutasin. Hakkas pooma...Loviisa särgi vahelt pudises kaerahelbeid kogu päeva...
Heledale diivanile ümberkallatud maasikamoos ei toonud lohutust. Punane värv mõjus meie muidu pastelsetes toonides kodus muidugi värskendavalt. Kuid kuna minu sündmuspaigale jõudes plätsedas kogu lõbus seltskond üksmeelselt ses magusas plögas, ei vaja mu edasine tegevus ilmselt kommentaare.
Ma pean siinkohal tegema ühe ülestunnistuse. Lugu on nimelt nii, et kõik halvad asjad saavad juhtuda vaid siis, kui ma ise ei ole 100% kohal või- piisab, kui mu tähelepanu ei ole 100% kohal. Ma võin ju vabandada, et lihtsalt ei jaksa, ei suuda, ei taha ja lausa ei viitsi neil kogu aeg sabas sörkida, kuid kellele mu vabandus korda läheb? Triole igatahes mitte. Nemad nimelt selliseid hetki jahivadki!
Veiko ilmutab vahel, olles olnud paar tundi koos lastega, mõistmatust: "Kuidas mina kõike kontrolli all suudan hoida? Näe, lauagi pühkisin ära!" Aga sellepärast, armas abikaasa, et Sina teed seda kõike vaid lühiajaliselt ja põgened "muude kohustuste rüppe" niipea, kui mina silmapiirile ilmun. Mina aga pean selle rutiinse virrvarri sees olema pidevalt! Tippvormis, andmata killukestki oma energiast mõnele muule tegevusele, sest see maksab otsemaid kätte.
Ma ei varja, et olen väsinud.
Seepärast ei suudagi ma mõnikord keelduda vastamast helisevale telefonile, piilumast internetti või lugemast mõne rea pooleliolevast raamatust.
Tunnistan, et moos kallatigi diivanile just siis, kui ma telefoniga magusasti juttu vestsin. Süüdistada pole seega kedagi... Aga kas ennastki tasub? 
Pesin ohates laste käekesed puhtaks, vahetasin kõigil riided, kiskusin diivanilt katte maha, eemaldasin moosi ja toppisin katte pesumasinasse. Tubli-olemise mõtte pressisin tuttipidi järele...
Käesoleva hetke nautimist pean veel palju harjutama.
Üks tegevus korraga. Ole kohal! Keskendu! Hinga!
Ups, mõte läks jälle rändama!
Proovime uuesti!

Minu silme all tagus Joss riiuli pihta üht õuesttoodud koledat puuroigast imepisikesteks tükkideks...

Mää-põlvkond

kas ned keliedid on ikka saadaval?

Jõllitan mõistmatult arvutiekraani. Siis lööb korraga pildi selgeks. See on vastus minu perekooli- müügikuulutusele!
Täpselt nii ongi kirjas.
Mulle, võhivõõrale inimesele!
Ei mingit sissejuhatust, ei mingit nime teksti all...
Ma ei ole eriti suur norija. Kasutan ka ise heade tuttavatega msn-is vesteldes selliseid tujutekitavaid mugandusi, nagu "kle", "sry" või "vä". Kohe meelega! Seal ei jälgi ma ka lause algul nõutavat suurt algustähte ega viitsi parandada, kui tähed kiiruga toksimisest vahetusse lähevad.
Küll aga tõusevad mul ihukarvad püsti, kui sellist stiili jätkatakse igas kirjavahetuses, sh. ka kirjas võõrale inimesele!
Tundub, et mingi uus, kummaline põlvkond kasvab peale. Noored mammad "depressiivsetest Eesti väikelinnadest", kelle lugemus on nullilähedane, kirjaoskus puudulik ning huvi enesearendamise vastu puudub täielikult, on arvuti taga tänasteks arvamusliidriteks kujunemas! Sest ega see kiri polnud esimene omataoline, millega olen nõutult silmitsi seisnud. Markantseim, seda küll... 
Mind häirib tegelikult isegi see, kui keegi jätab oma tekstis "kella kümmne paikku tulematta"-  selge, et viga pole teksti lipsanud "kogematta", vaid näitab elementaarse grammatikaoskuse puudulikkust!
Aga mis siin sellistest "pisivigadest" rääkida!
Meie tänane kangelane vastas, kui olin talle kirjutanud, et kleidid on saadaval, nii:

kassa saad psosti teel ka saata ?

Kasvatusest

Huvitav, kumba on raskem kasvatada- tüdrukut või poissi?
Esitasin selle küsimuse meelega, kasutates sõna "kasvatada". Mulle tegelikult absoluutselt ei meeldi, kui last iseloomustatakse sõnadega "hästi kasvatatud" või "kasvatamatu". Mõlemad neist väljendavad ju tegelikkuses täiskasvanu rahulolu või rahulolematust ühe või teise lapse käitumise suhtes, juurdlemata tema tegude sügavamate põhjuste üle. Arvan, et sõna "kasvatatud" ei küüni lapse heaks inimeseks sirgumise teel  kaugeltki mitte selleni, mida vajaksime tasakaalustatud erutus- ja pidurdusprotsessidega väikese inimese kirjeldamiseks. Pigem manab see silme ette näiliselt korraliku (loe: täiskasvanut mitte häiriva), triigitud põlle, kuid kurbade silmadega lapsukese.
On väga tähelepanuväärne, et tolleltsamalt "kasvatamise" sõnalt kaob igasugune allasurutuse maik, kui "lapse kasvatamise" termini asemel lähtuda hoopis "lille kasvatamise" omast. Lille kasvatamisel on inimene toetav pool. See tähendab, et elujõulise ning ning kaunite õitega taime sirgumiseks ei piisa kaugeltki oma reeglite kehtestamisest, vaid eelkõige tuleb arvestada temale sobivate tingimustega. Mulle võib ju meeldida orhidee päikesepoolsel elutoaaknal, ainult et sellest pole pikaajalist kasu- esmalt lõpetab ta nimelt õitsemise ning seejärel kärbub. Minul kui kasvatajal jääb üle vaid nentida, et ei saanud hakkama. Ja miks ei saanud- sest ei süvenenud lille vajadustesse. Kõik.
Sama on ka lapsega- ainult et last saab kasvatada vaid ühe korra (ei saa käega rehmata, et "ähh, seekord läks viltu, vaatame, kuidas järgmisega...") ning "vilju" tuleb aastaid oodata.
Vaat millised erinevad varjundid võivad ühel sõnal olla!
Teoorias olen niisiis tugev.
Praktikas aga...

Karl Johann on maruvahva kutt. Kogu päeva tuuseldab ta ringi, mõnus muie suul ja vaatab, kus aga koerust teha saaks! Vahel jääb ta aga käigupealt seisma ja otsekui kuulatab midagi. Mina juba tean, et nüüd tuleb valvas olla- nimelt külastab meid mõnikord üks väike sarvedega ingel. Mööda tuba ringiratast tiirutades ootab ta parajat hetke uudishimu tekitamiseks, et väikesele kõrvale maanduda, kiiresti midagi huvipakkuvat sositada- ning siis itsitades tiivaplaginal jälle  pageda. Kanäe, juba valgubki lai naeratus üle Jossikese näo! Selge! Edasi käib kõik välgukiirusel. Joss sööstab lõkerdades õekese juurde, kes pahaaiamatult sealsamas seisab - ning lükkab ta lihtsalt heast peast pikali. Ilmsüütu näoga!
Õeke ei hoia häält vaka all. Selline häbematus paneb juba ainuüksi nördimusest nutma! Veidi sai haigetki- nii et pisarad on täiesti õigustatud!
Muidugi ma riidlen. Teisele kannatusi põhjustav käitumine ei ole üldse aktsepteeritav. Edasine pole aga nii lihtne. Kuidas panna poisike mõistma, et ta tegu oli halb? Ma ju näen, et ta ei saa sellest aru- lõbus mäng oli- ja nüüd järsku emme riidleb!

Teine näide.
Preili Lisann istub trepil. Ta oli hetk tagasi teel ülakorruse mängutuppa. Aga enne, oh häda, toimus kohtumine sellesama nähtamatu paharetiga, kes temagi kõrva vaikseid korraldusi jagas. Lisanni ilme muutus hetkega. Ta on nüüd hiigla tähtis. Ta on nüüd otsekui minu ülemus. "Mkmm", surub ta läbi hammaste, kuigi ma pole veel midagi öelda jõudnud. "Ei!", lisab ta hetk hiljem nutuselt. "No!", täpsustab ta inglise keeleski. Taipan, et olukord on jama. Jonnipilved lähenevad ähvardava kiirusega ja kui ma nüüd kiiresti midagi välja ei mõtle, saan kogu "raevurahe" endale kaela. Oi, kisa ma ei kannata!
Mängu tuleb jälle see müstiline kasvatuse- moment. Kuidas oleks nüüd tark ja mõjuv käituda?

Olles ühe lapse vaevata üles kasvatanud- äärmiselt tubliks ja mõistlikuks neiuks pealegi- ei peaks mul üldse kasvatusalaseid küsimusi tekkima. Ometi märkan nüüd, kolmikute puhul, nii teravalt, kui erinevad on lapsed- ja kui erinevat lähenemist nad nõuavad! Kõik, mida varem võõraste laste puhul kasvatamatuseks pidasin, jookseb nüüd mulle endale riburadapidi sülle- ühe, teise või kolmanda lapse lahendamist nõudva küsimusena. Palun, sa kritiseerisid, eks näita nüüd ise, kuidas on õige!
Kuidas see lille kasvatamine oligi? Õpi tundma ta eripärasid ning seejärel loo vastavad tingimused...

Joss on õrna hingega. Kallistamine mõjub talle kõige paremini. Teengi ettepaneku: "Ehk kallistaksime nüüd õekest, siis ta ei nuta enam!" Sellest tuleb tõeline karu-kalli! Ja oh imet, pisarad lakkavad kui võluväel! Pole küll päris kindel, et sellega lükkamised lakkavad, kuid vähemalt ilus algus on tehtud- ära kiusa, parem kallista. Usun, et mõjub.

Lisann ei taha mind esialgu oma kõrvale trepile istuma. Aga mul on talle midagi huvitavat öelda. "Tead, kuidas see saksa keeles on? Nein!" "Ei!", püüab Lisann uuesti alumist mokka viltu vedades alustada, kuid uudishimu saab ta´st võitu. "Nein?" vaatab ta mind küsivalt. Jah! Ka teised ühinevad. "Ei! No! Nein! Mkmm!", kordame kõik läbisegi. Märkamatult hakkame selle taktis trepist üles ronima ja mängutuppa sammume juba rõõmsa tujuga. Veel päris tükk aega kuulen sealt elavat vestlust, mis koosneb vaid eitustest. Lõbus!

Kui mul peaks lapsehoidjat vaja minema, jätaks mind täiesti külmaks tädi, kes rinnale tagudes oma tohututest kogemustest patraks. Millistest kogemustest? Kuidas lapsed tema soovitud raamidesse suruda? Kõik- ühekaupa ja ühtemoodi? Hahaa. Vahele jäi! Seda tüüpi ma küll tööle ei võta! Kikitan kõrva vaid siis, kui inimene ütleb, et tal on paindlikkust. See on juba talent!
Pole tähtis, kas tegu on poisi või tüdrukuga. Tähtis on märgata, missugused võtted ühe või teise lapse puhul töötavad- ning ainult neid kasutada.
Tasub proovimist.

Varakevadised mõtted

Varakevad on nagu tujukas laps. Kord meelitab ta sind kõige päikeselisema naeratusega, hetk hiljem aga saadab tuuleiilide taltsutamatud vihapursked su turjale tantsima. Tunned ju küll, et enam ei ole tal käreda talve kontideni uuristavat jõudu- kuid ometi tõmbad hõlmad koomale.
Ja need pisarad! Need tuhanded-miljonid pisarad, mis sulava lumena tilk-tilga haaval maapinnale veerevad, omavahel kohtuvad ning otsivaid ojakesi moodustades vaikse kõnemulina saatel kuhugi tundmatusse teed uuristavad. Tung minna on nii suur! "Lapsed, ei lähe!", hüüatan ukse vahelt. Mind vaadatakse imestunult- kui nüüd ka minna ei tohi... Näokesed tõmbuvad mossi. Jah, need pisarad, kui kerged on need tulema!
Ööd on veel külmad ja tuulised. Lehtpuuladvad peavad oma piitspeenikesed oksaotsad tuuleiilide jäiste kääride vahele ohverdama. Kuid ega sellest suurt olegi! Vaatasin järele- ühelgi puude piiratud tukkadest polnud pakatavaid pungi. Karm külm oli neilt juba enne elu võtnud.
Jääkamar on end talve jooksul upsakalt üle kõikide kiviplaatide laotanud. Kui räästas pisaraid poetab, muutub all nii libedaks, et murra kondid! Aga jääpurustaja hammas veel peale ei hakka. Liig paks on see külmunud veekiht. Pealmise osa sulatab päike küll ära, kuid põhjani ei jõua temagi vägi. Niipeagi mitte. Toksisin täna, et ihu märg- kuid ei midagi...
Las nad võitlevad! Kevad ja talv. Õhtune kuugi sinkjasmustas taevas andis märku, et läbirääkimised juba käivad, saates mulle salaja oma kiirtega nähtamatuid lootusniidikesi! Mu näole varisedes kandsid nad endas eht-kevade hõngu, kuigi väljas valitsesid veel jääkirmetusega kaetud tikksirged miinusepoisid! Õrnad pilvetombud taevas tahtsid miskit mu pilgu eest kiivalt varjata, kuid tuul liigutas neid kindlameelselt, otsekui nöörist tõmmates. Kiirelt ja vaikselt sõudsid nad kuu eest läbi, muutes viimase kahvatusiniseks, justkui oleks tal külm. Hingasin veel sõõmukese hoolsalt peidetud kevadet, ja astusin tuppa. Tõsi ta on, külm kuulub kindlasti varakevadet iseloomustavate sõnade hulka...
Päeval oli teisiti.
 Märjad käpikud näppude otsas, tuterdasid kolmikud päeval verandale. Täitsa palav, hõikaks teismeline riideid koorides seal päikeselisel majapoolel. Silmi sulgedes võiks juba rohelist muruvaipagi ette kujutada. Tihane sekundeerib riietumissoovituste koha pealt asjalikult: "Sit-si-kleit, sit-si-kleit!"- ise käib endiselt linnumajas pruukosti võtmas! Noo, noo linnuke! Mina küll jopet seljast ei võta!
Lasen päikesel nägu silitada ja mõnulen laste kilkeid kuulates. Ma parem ei vaata. Ma tean, kus nad kõhuli on. Sulaveelombis muidugi! Ninad tatised peas- kuid üliõnnelikud!
Eestis on ikka hea elada- on, mida oodata!
Ootasingi päeval meie päikeselisel verandal. Üht telefonikõnet. Kõnet kõne kohta.
Helis lasi nimelt koolis tänase emakeelepäeva puhul suure auditooriumi ees jutul voolata, puudutades Eestimaa ja eesti keele teemadel nii õpilaste kui õpetajate hingekeeli ning pälvides parima kõneleja tiitli. Kraak-kraak!, kraaksatas künnivares tunnustavalt otse torusse, kui Helis viimaks helistades oma lõputut rõõmu jagas.
Päike paistis veel kaunimalt!
Varakevad on kui tujukas laps. Seal ta nüüd lamab jonnihoos, ise läbiligunenud nagu kassipoeg. Aga tuppa ei tule!
Ei, ei, ei! Kuulgu kõik seda kohutavat ülekohut!
Räästad tilgutavad omapoolsed pisarad mulle otse lagipähe. Paras, kraaksatab vares.
Ma isegi ei pahanda täna. Provokatsioonidele ei tohi alluda. Halva tuju pikiroopasse astumine tähendaks ju kõige eelneva tühistamist! Ei! Tõmban vaid hõlmad veidi koomale ja sositan väikesesse kõrva võlusõna.
Juba ta naeratabki oma kõige sulnimat naeratust- pisarad palgeil kristallidena sädelemas. Ilusal varakevadisel päeval lahenevad kõik asjad hästi!

Kõige tähtsam...

Kõige tähtsam on praegu see, et nad peale mängukooli autos magama ei jääks! Kel väikesed lapsed, see teab, kuidas 5-minutilinegi autos suigatamine lõunaune totaalselt ära võib rikkuda. Selle väikese nüanssiga, et ühe lapse rikutud uni on suht-üleelatav. Aga kolme... paraku mitte.
Käisime hiljuti vaatamas näidendit "Isa". Mulle ausalt öeldes niiväga ei meeldinud. (Komöödiatel on üldse tihti oht labaseks muutuda ja seeläbi oma võlu kaotada. Sellest on õigupoolest kahju, sest peen huumor on ju palju naljakam, kui otsene "jalaga p...-sse"- tüüpi veiderdamine. Rasedus ja sünnitus on küll teemad, millest iga lastega pere leiaks lustakat äratundmisrõõmu- aga seda vaid juhul, kui seda peenetundeliselt serveerida. Nii otsene ja rohmakas teemale lähenemine, kui tolles näidendis, mind küll eriti naerma ei ajanud.) Ometi oli mul siiras äratundmine ning lausa naer läbi pisarate näidendi selles kohas, kus kirjeldati, mis trikkidega autos ära vajuma kippuvat last ärkvel hoida. See oli ju otsene kopeering meie autosõitudest! Ja säärast külge minust tunnevad küll vaid need kolm kaheaastast jõnglast!
Loviisa on kõige ohtlikum tegelane. Tänase jutu kontekstis seega kõige kiirem autos-uinuja. Ning hiljem- siis, kui tõeline magamisaeg käes- kõige võimatum tüüp. Selles mõttes, et ega siis ei kõlba enam magada! Oh ei! Siis on tsirkuse-aeg! Eks ma allpool kirjeldan...
Esmalt aga sätin Loviisakese mõttes meie bussikese teise toolirea keskmisele kohale- sealt saan teda suhteliselt ohutult näppida (seda on vaja!), istutan ka Lisanni ja Johanni nende kohtadele- ning alustame sõitu mängukoolist koju.
Niisiis- auto on teel kesklinnast Laagri poole. Uinumisohu kõrghetk on umbes-täpselt Järvel. Piisavalt sõidetud, piisavalt veel sõita. (Järvele võiks panna lausa liiklusmärgi, millel kujutatud turvatoolis röötsakil laps. Siis teaksid teisedki lapsevanemad, et siin piirkonnas nad kipuvad ära vajuma...)
Kõige tähtsam on reageerida enne, kui uinutakse. Pärast seda saatuslikku hetke võib kasvõi pasunat puhuda- magaja vaid nohiseb kiituseks kauni unelaulu eest!
Muidugi on mul laste ärkvelhoidmiseks kasutusel igasugu nippe. Kirjeldan alljärgnevalt mõnda:
Nipp nr. 1- tähelepanu hoidmine.
Lapse tähelepanu peab olema pidevalt ergas, ta peab olema nn. "otsivas meeleolus". Siis ei tule uni peale. Tähelepanu eneseletõmbavad objektid on igasugu sõidukid. Mida suurem seda uhkem, mida omapärasem, seda parem! Tramm on absoluutne pilgupüüdmise liider. Kui äravajumine massiliseks kipub minema, võib ka Vabaduse puiesteel kimades hüüatada: "Tramm!" ja kaelakesed sirguvad hetkega uudistades akna poole, kaemaks, kustpoolt see tore raudkolakas seekord möödub. Ka veoauto, buss ja politseiauto võivad teatud juhtudel ergutusvahenditena toimida. Teerull ja traktor, mis muidu liikluses segavaks faktoriks kipuvad olema, soodustavad samuti aktiivset ärkvelolekut, kui neile õigeaegselt viidata.
Nipp nr. 2- söögiga peibutamine.
Parim oleks kõva järamist nõudev toiduaine. Kaalikas, porgand. Need nõuavad lõualuudelt tublit tööd ja sealjuures ei saa hästi uinuda. Leib ja banaan on hädaabinõuna samuti paremad, kui mitte midagi, kuid nendega on siiski väike oht, et lõuakesed liiga rütmiliselt käivad ja sellega vastupidise efekti- soovi magama jääda- tekitavad.
Nipp nr. 3- näppimine.
Seda pean kasutama kõige sagedamini Loviisa puhul. Ta on mõnikord mu eelmainitud nippide suhtes immuunne ning püüab salaja ikkagi uinuda. Siis pean teda küll veidi torkima. Loksutan ta jalgu, patsutan põlvi ja sealjuures riskin tõsiselt kraavisõiduga- peaasi, et ta ei uinuks!
Nipp nr.4- hääleharjutused...
... on eelmisest veel karmim variant. See lisandub nipile nr.3, kui ka näppimine ei aita (Loviisa puhul)- või kui ma ei ulatu lapseni (Lisanni ja Karl Johanni puhul). Seda nippi on mul veidi piinlik kirjeldada. Olen alati hinges soovinud olla naiselik ja õrn...
(Siinkohal teen naistepäeva puhul teemas väikese kõrvalepõike. Mulle tõepoolest meeldib naine olla! Mulle meeldib, kui mulle mantlit selga aidatakse, esimesena uksest sisse lastakse ja autoust avatakse. Mulle meeldib, kui märgatakse, et kannan midagi rasket ja pakutakse abi.
Rootsis on asjad teisiti. Feminism on oma töö teinud. Mäletan, et aastaid tagasi sõitsin mõneks nädalaks Stockholmi keelt õppima. Mulle oli vastu tulnud mees sõpruskogudusest, et mind autoga majutuskohta viia. Mul oli üüratu kohver. Kui auto sihtkohta jõudis, avas too mees pagasniku. Seejärel jäime mõlemad seisma. Algul ma ei taibanudki, mida me siis nüüd seisame! Siis aga tegi mees korra mõtlikult "möhh" ning ma taipasin karmi tõde- ta ei kavatsegi mind aidata! Neelatasin kibedalt, vinnasin kohvri autost välja, sisenesin meesisiku järel majja ja lubasin endale, et edaspidi kasutan vaid taksoteenust. Pealtnäha väike asi, eks- aga näe, mul on siiani meeles.
Samuti on mul meeles, kui ühel korral reisil Kalmarisse lõunatasime "väga peene abielupaari juures". Olime riietatud tavapärasest pidulikumalt ning kandsime kõrge kontsaga kingi. Peoperemees näitas kokakunstis taset, ja selle kohta pole öelda ühtegi paha sõna. Küll aga läks asi käest, kui oli aeg lahkuda. Meie pikad mantlid lausa nõudsid sealses kitsukeses koridoris selgaaitamist, peremees aga vaid tammus jalalt jalale nind haigutas varjamatult. Seegi sööbis mällu. Ega ma arvagi, et mina seal tähtsaim daam olin, kuid seltskonnas oli naisi, kes tõepoolest väärinuks mehelikku abi- ning elementaarset viisakust.
Õnneks ei pea seda kõrvalpõiget mõruda maiguga lõpetama. Mulle meenus praegu ka see, et Veiko tõi mulle täna 20 roosi!
Mulle tõepoolest meeldib olla õrnem sugu!)
  Khmm. Kui aga nüüd kujutleda end tagasi hetkedesse, mil mööda Vabakat kimades huilgasin nagu tõeline indiaani sõdalane, et mu lapsed magama ei jääks, tuleb pisar silma. Lo-lo-lo-lo-loo! Kuhu ma omadega jõudnud olen? Kas kõrvalsõitjad ka nägid-kuulsid?
Mu Naiselik Ego on juba ammuilma lömastatud ning põrandapragudest allagi voolanud- nüüd läheb viimnegi kujutelm... Lo-lo-lo-lo-loo!
Kuid- lapsi ajab hõikamine elevile! Peletab igasuguse une! Ja see ongi ju eesmärk! Mis siis, et ma ise olen lisaks puudulikule naiselikkusele koju jõudes ka hääletu...

On juhuseid, kus olen magamajäämise hetke maha maganud.
Mõistlik inimene küsiks ilmselt siinkohal ilmsüütult "aga mis siis?"
Pean vist selgitama.

Kui lapsed autos magavad, on nende lõunauni liiga hommikupoole nihku. Lisaks on see liiga lühike, sest nad ärkavad reeglina niipea, kui koju oleme jõudnud. Kui ma neid enam teistkordselt magama panna ei üritaks, väsiksid nad varakult ning teeksid kogu õhtu sellist trianglit, et oleksime pärast kõik oimetud. Aga olles autos juba veidi maganud, ei saa neid ka nende tavapärasel lõunauinaku ajal uuesti magama! Suletud ring...

Viimati, näiteks, lükkus meie päris lõunauinaku algus autos uinumise tõttu kella 17.30-ni, kusjuures voodites oli trio juba 15.30. See pole normaalne!
Selle aja jooksul
1) õppis Loviisa Lisanni voodisse ronima (nad magavad võrevoodites!). "Nõksutas" oma voodi Lisanni voodi kõrvale ja ronis volksti üle!
2) õppis Loviisa voodist maha ronima. Ronis üle voodi ääre ja riputas end põrandale.
3) õppis Lisann voodist maha ronima. Tegi nii nagu Loviisa ees.
4) õppis Johann voodit voodipesust vabastama. See heideti üle ääre.
5) oli neil täiesti ükskõik, mis mina asjast arvan!
Mul ei olnud väga lõbus. Lõbusam on teha ükskõik mida ülaltmainitud nippidest- et nad autos ei uinuks ning lõunauinak tuleks turvaliselt tavapärane.
Hea nii minu kui laste närvidele.
  

Erakordsed hetked

Kuidas teile meeldiks leida oma lemmik-juuksepalsam ühtlase kihina vannitoa seinale määritult? Mitte väga? Oo, mulle küll nii meeldib! Samuti armastan ma mõistatada, mida täna küll toredat WC-potist leida võiks! Seebi? Paari sokke? Mhh, jälle ei läinud täppi! Seekord oli vanni-part! Tore! Õudselt lahe on hakata hommiku-teed jooma, avastades seal hulpimas pooliku pasteedivõileiva! Tänud, tänud! Samuti on väga äge uudistada värskelt WC-harjaga ülepestud põrandat, mida parasjagu silmapesurätikuga läikima hõõrutakse. Lihtsalt erakordne! Lõpetuseks signatuurid mu laenutatud raamatu lehtedel- ja ma olen sillas! Inimesed, need hetked on minu! Ja need hetked ei unune!

Mõistatuslikud ametid

Viimasel ajal olen mõtteid mõlgutanud ameti üle, mille sisu on minu, kui (olude sunnil) kliendi hinnangul (vähemalt Eesti Vabariigis) väga kummaline, et mitte öelda segadusttekitav- ehk siis üldse mitte see, mida võhikuna oodata osanuksin.
Niisiis- see ametnik, kelle funktsioneerimise mõttest pole ma siiani täit selgust saanud, on kinnisvaramaakler.Lühidalt. Mu vennale, kes pöördus Inglimaalt tagasi Eestisse, oli vaja üürida elukoht Tallinnas Nõmme piirkonnas.
Saada linke, ütlesin talle "no problem"-hääletooniga, lähen ja vaatan pakutava üle. Mis seal´s ikka rasket!
Vend saatis.

Show alkaa nyt!!!
Korter Järve piirkonnas. Kaks Meesmaaklerit. Maaklerkonna Tipp ja Täpp (Kreisiraadio versioonis, kui mäletate). Üks pool-, teine täieti nõrgamõistulik.
Selgitan lähemalt.
Esimene maakler, kellele helistasin, oli hääle järgi nooremapoolne meesterahvas. Kas teil on pakkuda korter X tänaval? "Ee... tegelt jah. Ee... tegelt ei. Ee... tegelt mu töökaaslane tegeleb sellega. Tegelt vali lõppu viis! Jah, numbri lõppu viis. Ee... ta oskab täpsemalt öelda.. ää jah..."
See oli Tipp. Pisut opakas, aga mitte ohtlik. Verbaalselt võimetu, aga mõningal määral siiski teovõimeline.
Miks sa, pisike, siis oma numbri kuulutuse juurde panid, tahtnuks ta´lt küsida. Aga ei küsinud.
xxxxxx5, valisin hoopis kuulekalt.
Too, kes nüüd vastas, oli päris põrunud! Täpp. See õnnetu ei saanud üldse pihta, mida tegema peab. Või olen mina maakleri ametist valesti aru saanud? Ma tahtsin korterit vaatama minna! Pole ju mingi ületamatu soov? Aga tema jaoks- võimatu. Jaa, ta ütles kogu aeg, et saab-saab-saab. Algul ma uskusin ka. Saab-saab-saab. Ka-ka-kaa. Ei saanud muhvigi!
Lõpuks meenus mulle , et hullumajas on samuti patsiente, kes kogu aeg ühte ja sama sõna korrutavad. Maailmas sellest midagi ei muutu. Aga ärritada neid ka ei maksa. Parem loobusin. Mul väikesed lapsed ka. Mine segast tea...
Maailmas ei muutunudki midagi. Päike paistis sama kaunisti edasi. Ilmselt jõudis too maaklergi ilusti omasuguste sekka, sest mulle tagasi ta ei helistanud.

Seda korterit te ei saa, teatasin vennale resoluutselt. Vend saatis uue lingi.

Show jatkuu!!!
Püünele astus Naismaakler. Femme fatale. Väga kõva kiiksuga- ja vot tema oli see ohtlikum variant- see, kelle kiiks avaldub alles hiljem!
Leppisime kokku, et lähen korterit vaatama. Noh, nii nagu asjad päriselt käivad.
Päris-maailmast olid aga asjad ka lausa muinasjutulisel kaugusel. Juba sisenemisel taipasin, et olingi sattunud otse muinasjuttu, täpsemalt öeldes Tema Kõrgeaususe Mõjuvõimu Tsooni. Naismaakler pidas parasjagu telefoniga Tähtsaid Kõnelusi, kuid ta suvatses meile siiski viipekeeles armulikult näidata, et võime Valdustes veidi ringi vaadata. Juba vähese nuuskimise peale oli selge, et see korter sobib vennale hästi. Selle võtame ära!
Aga võta näpust...
Tuleb välja, et kortereid ei saagi lihtsalt niisama "ära võtta". Isegi sellekohast soovi ei saa maaklerile edastada, kujutage ette! Ta seisab mu kõrval- aga see on võimatu!
Vaevu eelmise kõne lõpetanud, helises telefon nõudlikult uuesti ning Naismaakleri armuliku teejuhatuse peale vajusid sisse ühed teised üüridasoovijad! Minuga ühel ja samal ajal!
"Vaadake rahulikult", soovitas Naismaakler meile mõlemale naeratades, "ja siis tehke otsus." Ühine või?
Oli ütlematagi selge, et selles muinasjutus kehtisid Naismaakleri poolt määratud reeglid. Oli võimalus kas kaasa mängida- või lahkuda. Ma olin hämmeldusest keeletu.
Silmanurgast jälgeides taipasin, et uustulnukad olid otsustanud kaasa mängida. Naismaakler muutus mu silme all Valitsejaks Kassiks ning üüridasoovijad Pugejateks Rottideks.
Kamoon, mis siin toimub? Sikutasin Naismaaklerit varrukast. Ta volksutas ärritunult saba. Sai ju kõik öeldud!
Kuulge ma olen sellest korterist huvitatud, sosistasin ärevalt!
"Jaa, rahulikult, rahulikult, nurr! Saatke soov mulle meilile. Aega on! Rrra-hu-li-kult, nurrr!"
Mu konkurendid-üüridasoovijad tõmbasid küürud selga ja vaatasid mu poole vilavate silmadega. Üššš... oleksid nad nagu sisistanud. Meie saame selle korteri! Khššš...
Mu´s tärkas rahutus. Saatsin meili kohe, kui koju jõudsin.
Palun, me oleme sellest korterist huvitatud!
Etenduse teine vaatus läks veelgi jaburamaks. Ilmselgelt eelistas Naismaakler oma muinasjutus edasi elada ja saatis vennale igasugu tobedaid, vaid kassiajule arusaadavaid põhjendusi, miks ta ei saa seda korterit neile anda. Samas ei öelnud ta ka konkreetselt ära. Ilmselt avaldasid ka Pugejad Rotid omalt poolt survet. Ja mine tea, võibolla oli tegelasi veelgi lisandunud? Naismaakler Valitses- ja nautis. Tema arusaamist mööda oli venna roll selles mängus Kerjus. Palu mind! Anu! Põlvili!
Vend oli segaduses. Ta ei saanud millestki aru.
Tagantjärgi mõistan, et naismaakler pidi olema kas kangete rahustite või talle mitte sobivate antidepressantide mõju all. Normaalne aju sellist soga ei produtseeri.
Mul polnud aga enam aega ega tahtmist pulli teha.
"Kas te tahate selle korteri kellelegi teisele anda?" helistasin talle ühel päeval, kui kalender juba venna tulekuni loetuid päevi näitas.
"Olge rahulik, krrrr...", püüdis too jälle oma mänguga alustada.
Aga seekord ma ei läinud õnge.
"Mis rahulik!!! Ma leian, et mul on õigus olla väga ärritunud! Te valetate ja vassite. Te ajate omavahel erinevad inimesed sassi! Te ei tea, kellega mida rääkisite! Kas selline käitumine käib maakleriametiga kokku? Ma kirjutan Maaklerite Koja aukohtule!"
Viskasin toru hargile.
Mask rebiti Naismaakleri näolt. Rahustite mõju lahtus hetkega.
Venna e-postkasti potsatas vaid mõni minut hiljem kiri, kus teatati, et temaga ollakse kohe valmis üürileping sõlmima.
Eesriie.

Ja nüüd ma küsin:
a) Kas Eestis on ka mõni täiesti normaalne kinnisvaramaakler? Need inimesed peaksid ju olema suutelised tegema ka väga võimsaid kinnisvaratehinguid! Nende kolme ülalmainitu näitel on mul aga põhjust imestada, et Eestis kinnisvaraturg kui selline, üldse eksisteerib.
b) Kas on liiga raske ülesanne kliendile lihtsalt ja arusaadavalt öelda: Var.1. See korter on hetkel broneeritud. Var.2. Võite tulla küll korterit vaatama, kuid enne teid oli veel üks huviline. Kuni ta pole loobunud, on temal eelisõigus. Var.3. Korter on saadaval, tulge vaatama. Teiega üheaegselt teisi kliente ei tule.

P.S Naismaakleriga kohtusime olude sunnil korra veel. Ta oli maha rahunenud ja mängis sõpra. Tahtsin talle teiste selja taga näidata, kes mina ta näidendis olin. Ma mängisin nimelt siiski kaasa! Aga tema oli tookord ilmselgelt liiga hirmul, et seda märgata.
Ma olin... Õiglane Tiiger! Lahe osa, kas pole? Urrrr! :)))