Teisipäev, 8. märts 2011

Kõige tähtsam...

Kõige tähtsam on praegu see, et nad peale mängukooli autos magama ei jääks! Kel väikesed lapsed, see teab, kuidas 5-minutilinegi autos suigatamine lõunaune totaalselt ära võib rikkuda. Selle väikese nüanssiga, et ühe lapse rikutud uni on suht-üleelatav. Aga kolme... paraku mitte.
Käisime hiljuti vaatamas näidendit "Isa". Mulle ausalt öeldes niiväga ei meeldinud. (Komöödiatel on üldse tihti oht labaseks muutuda ja seeläbi oma võlu kaotada. Sellest on õigupoolest kahju, sest peen huumor on ju palju naljakam, kui otsene "jalaga p...-sse"- tüüpi veiderdamine. Rasedus ja sünnitus on küll teemad, millest iga lastega pere leiaks lustakat äratundmisrõõmu- aga seda vaid juhul, kui seda peenetundeliselt serveerida. Nii otsene ja rohmakas teemale lähenemine, kui tolles näidendis, mind küll eriti naerma ei ajanud.) Ometi oli mul siiras äratundmine ning lausa naer läbi pisarate näidendi selles kohas, kus kirjeldati, mis trikkidega autos ära vajuma kippuvat last ärkvel hoida. See oli ju otsene kopeering meie autosõitudest! Ja säärast külge minust tunnevad küll vaid need kolm kaheaastast jõnglast!
Loviisa on kõige ohtlikum tegelane. Tänase jutu kontekstis seega kõige kiirem autos-uinuja. Ning hiljem- siis, kui tõeline magamisaeg käes- kõige võimatum tüüp. Selles mõttes, et ega siis ei kõlba enam magada! Oh ei! Siis on tsirkuse-aeg! Eks ma allpool kirjeldan...
Esmalt aga sätin Loviisakese mõttes meie bussikese teise toolirea keskmisele kohale- sealt saan teda suhteliselt ohutult näppida (seda on vaja!), istutan ka Lisanni ja Johanni nende kohtadele- ning alustame sõitu mängukoolist koju.
Niisiis- auto on teel kesklinnast Laagri poole. Uinumisohu kõrghetk on umbes-täpselt Järvel. Piisavalt sõidetud, piisavalt veel sõita. (Järvele võiks panna lausa liiklusmärgi, millel kujutatud turvatoolis röötsakil laps. Siis teaksid teisedki lapsevanemad, et siin piirkonnas nad kipuvad ära vajuma...)
Kõige tähtsam on reageerida enne, kui uinutakse. Pärast seda saatuslikku hetke võib kasvõi pasunat puhuda- magaja vaid nohiseb kiituseks kauni unelaulu eest!
Muidugi on mul laste ärkvelhoidmiseks kasutusel igasugu nippe. Kirjeldan alljärgnevalt mõnda:
Nipp nr. 1- tähelepanu hoidmine.
Lapse tähelepanu peab olema pidevalt ergas, ta peab olema nn. "otsivas meeleolus". Siis ei tule uni peale. Tähelepanu eneseletõmbavad objektid on igasugu sõidukid. Mida suurem seda uhkem, mida omapärasem, seda parem! Tramm on absoluutne pilgupüüdmise liider. Kui äravajumine massiliseks kipub minema, võib ka Vabaduse puiesteel kimades hüüatada: "Tramm!" ja kaelakesed sirguvad hetkega uudistades akna poole, kaemaks, kustpoolt see tore raudkolakas seekord möödub. Ka veoauto, buss ja politseiauto võivad teatud juhtudel ergutusvahenditena toimida. Teerull ja traktor, mis muidu liikluses segavaks faktoriks kipuvad olema, soodustavad samuti aktiivset ärkvelolekut, kui neile õigeaegselt viidata.
Nipp nr. 2- söögiga peibutamine.
Parim oleks kõva järamist nõudev toiduaine. Kaalikas, porgand. Need nõuavad lõualuudelt tublit tööd ja sealjuures ei saa hästi uinuda. Leib ja banaan on hädaabinõuna samuti paremad, kui mitte midagi, kuid nendega on siiski väike oht, et lõuakesed liiga rütmiliselt käivad ja sellega vastupidise efekti- soovi magama jääda- tekitavad.
Nipp nr. 3- näppimine.
Seda pean kasutama kõige sagedamini Loviisa puhul. Ta on mõnikord mu eelmainitud nippide suhtes immuunne ning püüab salaja ikkagi uinuda. Siis pean teda küll veidi torkima. Loksutan ta jalgu, patsutan põlvi ja sealjuures riskin tõsiselt kraavisõiduga- peaasi, et ta ei uinuks!
Nipp nr.4- hääleharjutused...
... on eelmisest veel karmim variant. See lisandub nipile nr.3, kui ka näppimine ei aita (Loviisa puhul)- või kui ma ei ulatu lapseni (Lisanni ja Karl Johanni puhul). Seda nippi on mul veidi piinlik kirjeldada. Olen alati hinges soovinud olla naiselik ja õrn...
(Siinkohal teen naistepäeva puhul teemas väikese kõrvalepõike. Mulle tõepoolest meeldib naine olla! Mulle meeldib, kui mulle mantlit selga aidatakse, esimesena uksest sisse lastakse ja autoust avatakse. Mulle meeldib, kui märgatakse, et kannan midagi rasket ja pakutakse abi.
Rootsis on asjad teisiti. Feminism on oma töö teinud. Mäletan, et aastaid tagasi sõitsin mõneks
nädalaks Stockholmi keelt õppima. Mulle oli vastu tulnud mees sõpruskogudusest, et mind autoga majutuskohta viia. Mul oli üüratu kohver. Kui auto sihtkohta jõudis, avas too mees pagasniku. Seejärel jäime mõlemad seisma. Algul ma ei taibanudki, mida me siis nüüd seisame! Siis aga tegi mees korra mõtlikult "möhh" ning ma taipasin karmi tõde- ta ei kavatsegi mind aidata! Neelatasin kibedalt, vinnasin kohvri autost välja, sisenesin meesisiku järel majja ja lubasin endale, et edaspidi kasutan vaid taksoteenust. Pealtnäha väike asi, eks- aga näe, mul on siiani meeles.
Samuti on mul meeles, kui ühel korral reisil Kalmarisse lõunatasime "väga peene abielupaari juures". Olime riietatud tavapärasest pidulikumalt ning kandsime kõrge kontsaga kingi. Peoperemees näitas kokakunstis taset, ja selle kohta pole öelda ühtegi paha sõna. Küll aga läks asi käest, kui oli aeg lahkuda. Meie pikad mantlid lausa nõudsid sealses kitsukeses koridoris selgaaitamist, peremees aga vaid tammus jalalt jalale nind haigutas
varjamatult. Seegi sööbis mällu. Ega ma arvagi, et mina seal tähtsaim daam olin, kuid seltskonnas oli naisi, kes tõepoolest väärinuks mehelikku abi- ning elementaarset viisakust.
Õnneks ei pea seda kõrvalpõiget mõruda maiguga lõpetama. Mulle meenus praegu ka see, et Veiko tõi mulle täna 20 roosi!

Mulle tõepoolest meeldib olla õrnem sugu!)
  
Khmm. Kui aga nüüd kujutleda end tagasi hetkedesse, mil mööda Vabakat kimades huilgasin nagu tõeline indiaani sõdalane, et mu lapsed magama ei jääks, tuleb pisar silma. Lo-lo-lo-lo-loo! Kuhu ma omadega jõudnud olen? Kas kõrvalsõitjad ka nägid-kuulsid?
Mu Naiselik Ego on juba ammuilma lömastatud ning põrandapragudest allagi voolanud- nüüd läheb viimnegi kujutelm... Lo-lo-lo-lo-loo!
Kuid- lapsi ajab hõikamine elevile! Peletab igasuguse une! Ja see ongi ju eesmärk! Mis siis, et ma ise olen lisaks puudulikule naiselikkusele koju jõudes ka hääletu...

On juhuseid, kus olen magamajäämise hetke maha maganud.
Mõistlik inimene küsiks ilmselt siinkohal ilmsüütult "aga mis siis?"
Pean vist selgitama.

Kui lapsed autos magavad, on nende lõunauni liiga hommikupoole nihku. Lisaks on see liiga lühike, sest nad ärkavad reeglina niipea, kui koju oleme jõudnud. Kui ma neid enam teistkordselt magama panna ei üritaks, väsiksid nad varakult ning teeksid kogu õhtu sellist trianglit, et oleksime pärast kõik oimetud. Aga olles autos juba veidi maganud, ei saa neid ka nende tavapärasel lõunauinaku ajal uuesti magama! Suletud ring...

Viimati, näiteks, lükkus meie päris lõunauinaku algus autos uinumise tõttu kella 17.30-ni, kusjuures voodites oli trio juba 15.30. See pole normaalne!
Selle aja jooksul
1) õppis Loviisa Lisanni voodisse ronima (nad magavad võrevoodites!). "Nõksutas" oma voodi Lisanni voodi kõrvale ja ronis volksti üle!
2) õppis Loviisa voodist maha ronima. Ronis üle voodi ääre ja riputas end põrandale.
3) õppis Lisann voodist maha ronima. Tegi nii nagu Loviisa ees.
4) õppis Johann voodit voodipesust vabastama. See heideti üle ääre.
5) oli neil täiesti ükskõik, mis mina asjast arvan!
Mul ei olnud väga lõbus. Lõbusam on teha ükskõik mida ülaltmainitud nippidest- et nad autos ei uinuks ning lõunauinak tuleks turvaliselt tavapärane.
Hea nii minu kui laste närvidele.
  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar