Kasvatusest

Huvitav, kumba on raskem kasvatada- tüdrukut või poissi?
Esitasin selle küsimuse meelega, kasutates sõna "kasvatada". Mulle tegelikult absoluutselt ei meeldi, kui last iseloomustatakse sõnadega "hästi kasvatatud" või "kasvatamatu". Mõlemad neist väljendavad ju tegelikkuses täiskasvanu rahulolu või rahulolematust ühe või teise lapse käitumise suhtes, juurdlemata tema tegude sügavamate põhjuste üle. Arvan, et sõna "kasvatatud" ei küüni lapse heaks inimeseks sirgumise teel  kaugeltki mitte selleni, mida vajaksime tasakaalustatud erutus- ja pidurdusprotsessidega väikese inimese kirjeldamiseks. Pigem manab see silme ette näiliselt korraliku (loe: täiskasvanut mitte häiriva), triigitud põlle, kuid kurbade silmadega lapsukese.
On väga tähelepanuväärne, et tolleltsamalt "kasvatamise" sõnalt kaob igasugune allasurutuse maik, kui "lapse kasvatamise" termini asemel lähtuda hoopis "lille kasvatamise" omast. Lille kasvatamisel on inimene toetav pool. See tähendab, et elujõulise ning ning kaunite õitega taime sirgumiseks ei piisa kaugeltki oma reeglite kehtestamisest, vaid eelkõige tuleb arvestada temale sobivate tingimustega. Mulle võib ju meeldida orhidee päikesepoolsel elutoaaknal, ainult et sellest pole pikaajalist kasu- esmalt lõpetab ta nimelt õitsemise ning seejärel kärbub. Minul kui kasvatajal jääb üle vaid nentida, et ei saanud hakkama. Ja miks ei saanud- sest ei süvenenud lille vajadustesse. Kõik.
Sama on ka lapsega- ainult et last saab kasvatada vaid ühe korra (ei saa käega rehmata, et "ähh, seekord läks viltu, vaatame, kuidas järgmisega...") ning "vilju" tuleb aastaid oodata.
Vaat millised erinevad varjundid võivad ühel sõnal olla!
Teoorias olen niisiis tugev.
Praktikas aga...

Karl Johann on maruvahva kutt. Kogu päeva tuuseldab ta ringi, mõnus muie suul ja vaatab, kus aga koerust teha saaks! Vahel jääb ta aga käigupealt seisma ja otsekui kuulatab midagi. Mina juba tean, et nüüd tuleb valvas olla- nimelt külastab meid mõnikord üks väike sarvedega ingel. Mööda tuba ringiratast tiirutades ootab ta parajat hetke uudishimu tekitamiseks, et väikesele kõrvale maanduda, kiiresti midagi huvipakkuvat sositada- ning siis itsitades tiivaplaginal jälle  pageda. Kanäe, juba valgubki lai naeratus üle Jossikese näo! Selge! Edasi käib kõik välgukiirusel. Joss sööstab lõkerdades õekese juurde, kes pahaaiamatult sealsamas seisab - ning lükkab ta lihtsalt heast peast pikali. Ilmsüütu näoga!
Õeke ei hoia häält vaka all. Selline häbematus paneb juba ainuüksi nördimusest nutma! Veidi sai haigetki- nii et pisarad on täiesti õigustatud!
Muidugi ma riidlen. Teisele kannatusi põhjustav käitumine ei ole üldse aktsepteeritav. Edasine pole aga nii lihtne. Kuidas panna poisike mõistma, et ta tegu oli halb? Ma ju näen, et ta ei saa sellest aru- lõbus mäng oli- ja nüüd järsku emme riidleb!

Teine näide.
Preili Lisann istub trepil. Ta oli hetk tagasi teel ülakorruse mängutuppa. Aga enne, oh häda, toimus kohtumine sellesama nähtamatu paharetiga, kes temagi kõrva vaikseid korraldusi jagas. Lisanni ilme muutus hetkega. Ta on nüüd hiigla tähtis. Ta on nüüd otsekui minu ülemus. "Mkmm", surub ta läbi hammaste, kuigi ma pole veel midagi öelda jõudnud. "Ei!", lisab ta hetk hiljem nutuselt. "No!", täpsustab ta inglise keeleski. Taipan, et olukord on jama. Jonnipilved lähenevad ähvardava kiirusega ja kui ma nüüd kiiresti midagi välja ei mõtle, saan kogu "raevurahe" endale kaela. Oi, kisa ma ei kannata!
Mängu tuleb jälle see müstiline kasvatuse- moment. Kuidas oleks nüüd tark ja mõjuv käituda?

Olles ühe lapse vaevata üles kasvatanud- äärmiselt tubliks ja mõistlikuks neiuks pealegi- ei peaks mul üldse kasvatusalaseid küsimusi tekkima. Ometi märkan nüüd, kolmikute puhul, nii teravalt, kui erinevad on lapsed- ja kui erinevat lähenemist nad nõuavad! Kõik, mida varem võõraste laste puhul kasvatamatuseks pidasin, jookseb nüüd mulle endale riburadapidi sülle- ühe, teise või kolmanda lapse lahendamist nõudva küsimusena. Palun, sa kritiseerisid, eks näita nüüd ise, kuidas on õige!
Kuidas see lille kasvatamine oligi? Õpi tundma ta eripärasid ning seejärel loo vastavad tingimused...

Joss on õrna hingega. Kallistamine mõjub talle kõige paremini. Teengi ettepaneku: "Ehk kallistaksime nüüd õekest, siis ta ei nuta enam!" Sellest tuleb tõeline karu-kalli! Ja oh imet, pisarad lakkavad kui võluväel! Pole küll päris kindel, et sellega lükkamised lakkavad, kuid vähemalt ilus algus on tehtud- ära kiusa, parem kallista. Usun, et mõjub.

Lisann ei taha mind esialgu oma kõrvale trepile istuma. Aga mul on talle midagi huvitavat öelda. "Tead, kuidas see saksa keeles on? Nein!" "Ei!", püüab Lisann uuesti alumist mokka viltu vedades alustada, kuid uudishimu saab ta´st võitu. "Nein?" vaatab ta mind küsivalt. Jah! Ka teised ühinevad. "Ei! No! Nein! Mkmm!", kordame kõik läbisegi. Märkamatult hakkame selle taktis trepist üles ronima ja mängutuppa sammume juba rõõmsa tujuga. Veel päris tükk aega kuulen sealt elavat vestlust, mis koosneb vaid eitustest. Lõbus!

Kui mul peaks lapsehoidjat vaja minema, jätaks mind täiesti külmaks tädi, kes rinnale tagudes oma tohututest kogemustest patraks. Millistest kogemustest? Kuidas lapsed tema soovitud raamidesse suruda? Kõik- ühekaupa ja ühtemoodi? Hahaa. Vahele jäi! Seda tüüpi ma küll tööle ei võta! Kikitan kõrva vaid siis, kui inimene ütleb, et tal on paindlikkust. See on juba talent!
Pole tähtis, kas tegu on poisi või tüdrukuga. Tähtis on märgata, missugused võtted ühe või teise lapse puhul töötavad- ning ainult neid kasutada.
Tasub proovimist.