Hästi palju segadust. Hästi palju ärevust. Hästi palju muret, pahameelt, solvumist. Tekib tahtmine eemale tõmbuda, vaikselt palvetada. Teisalt tahaks appi tõtata ja kõigele korraks pidurit tõmmata. Jätta kõik korraks seisma ja küsida: kus me oleme, miks me oleme, kuhu läheme?
Kunagi, kui mu lapsed väikesed olid, uurisin palju erinevate koolide kohta. Koolid on ju kodu kõrval tähtsuselt järgmised väikeste inimeste kujundajad, kuni nende suureks saamiseni. Nn eliitkoole pidasin liiga ahistavateks, sügavamat huvi tekitasid hoopis nn alternatiivsemad õppeasutused. Aga kas teate, mis oli neist mõnegi viga? See nende vaimsus tundus olevat üks suur tohuvabohu! Kui kuskil on midagi kristlusest ja midagi feng shuist ja tont teab, millest kõik veel, ei saa tulemus olla suurepärane. Vali siis ometi oma tee ja juhindu sellest, tahtnuks öelda. Aga ei öelnud, panin lihtsalt lapsed kristlikku kooli, sest ktistlus oli selge ja arusaadav.
Enam ei ole. Vähemalt vana hea kindla luterluse vaatenurgast mitte. Neil nelipühil kogesin Pühale Vaimule keskendumise kõrval midagi täiesti uut, täiesti jahmatavat. TP keerati peale tänase Sutlepa kabeli Nelipühi Jumalateenistuse viimast kirikulaulu ratastoolis seljaga koguduse poole ning ilma erilise selgitusteta kogudusele ega ka talle endale, riputati talle järjestikku kaks suurt ikooni näo ette ja EJ pikad pühalaulud, esmalt Jeesusest, siis Neitsi Maarjast saatsid suure vaimuga mehe “energia” või siis “vaimu” neisse ikoonidesse, mis pidavat seejärel rändama kuhugi Inglismaale. Nii mulle hiljem selgitati. Asi pidavat väga sügav olema. Kas ma sellest üldse kirjutada tohingi… Mainin siiski, et TP ise ei teadnud säärasest talle korraldatud tseremooniast midagi. See olevat olnud kellegi karismaatilise proua soov.
Ütlen ausalt, et tundsin end selles olukorras suhteliselt abitult. Tunnen siiani. Võibolla olen lihtsalt tobuke, kes “suuri asju” ei jaga. Äkki see oligi osa mingist ägedast rituaalist, mille üle peaksin hoopis rõõmustama? Aga et neid “suuri asju” tuleb viimasel ajal nii äkiliselt ja robinal, tunnen, et ei tule nendega enam väga hästi toime. Ausalt öeldes jättis eelkirjeldatud sündmuse jälgimine Nelipüha kogemuse peaaegu et varju- sest ma ei teadnud korraga, mis toimub. Kus ma üldse olen?
Olen luterlikus kirikus töötanud 30 aastat. Läksin ka täna oma arust ilma armulauata teenistust mängima, nagu olen seda Sutlepas aastakümneid (!) teinud. Need on olnud unustamatud ajad.
Muide, TP on jätkuvalt imeline! Millised erksad, pikkade põimlausetega mõtted, kõik peast! Jutluse sissejuhatus, erinevad nüansid, keskendumised ühele ja teisele teekonnale tänases teemas, südamlik lõpetus. Milline Õpetaja, milline tarkus ja hingetarkus!
Aga jah … Kas äkki võiks midagi ka endiseks jääda? Kas ülalkirjeldatud tseremooniad ei peaks toimuma muul ajal ja kas neil osalemiseks võiks jääda inimestele ka vaba tahe? Või olen ma taas millestki ääretult valesti aru saanud ja võiksin lihtsalt moodsa ajaga kaasas käia? Aga kas moodsal ajal ongi kõik uuendused lubatud - mis aga kellelgi pähe kargab? Kas jumalateenistuse rahu ja korrastatuse võibki nii ära võtta? Kas see pole mitte vägivald? Ma pole mitte ainus, kes sattus suurde segadusse, mingisse imelikku abituse seisundisse.
“Mängi nüüd ruttu midagi luterlikku lõppu!” soovitas M.A-K peale toda “püha üritust”. Aga mina miskit suurt ei suutnudki. Lõpetasin õige pea.
Ma lihtsalt pidin selle siia välja kirjutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar