Mõistatuslikud ametid

Viimasel ajal olen mõtteid mõlgutanud ameti üle, mille sisu on minu, kui (olude sunnil) kliendi hinnangul (vähemalt Eesti Vabariigis) väga kummaline, et mitte öelda segadusttekitav- ehk siis üldse mitte see, mida võhikuna oodata osanuksin.
Niisiis- see ametnik, kelle funktsioneerimise mõttest pole ma siiani täit selgust saanud, on kinnisvaramaakler.Lühidalt. Mu vennale, kes pöördus Inglimaalt tagasi Eestisse, oli vaja üürida elukoht Tallinnas Nõmme piirkonnas.
Saada linke, ütlesin talle "no problem"-hääletooniga, lähen ja vaatan pakutava üle. Mis seal´s ikka rasket!
Vend saatis.

Show alkaa nyt!!!
Korter Järve piirkonnas. Kaks Meesmaaklerit. Maaklerkonna Tipp ja Täpp (Kreisiraadio versioonis, kui mäletate). Üks pool-, teine täieti nõrgamõistulik.
Selgitan lähemalt.
Esimene maakler, kellele helistasin, oli hääle järgi nooremapoolne meesterahvas. Kas teil on pakkuda korter X tänaval? "Ee... tegelt jah. Ee... tegelt ei. Ee... tegelt mu töökaaslane tegeleb sellega. Tegelt vali lõppu viis! Jah, numbri lõppu viis. Ee... ta oskab täpsemalt öelda.. ää jah..."
See oli Tipp. Pisut opakas, aga mitte ohtlik. Verbaalselt võimetu, aga mõningal määral siiski teovõimeline.
Miks sa, pisike, siis oma numbri kuulutuse juurde panid, tahtnuks ta´lt küsida. Aga ei küsinud.
xxxxxx5, valisin hoopis kuulekalt.
Too, kes nüüd vastas, oli päris põrunud! Täpp. See õnnetu ei saanud üldse pihta, mida tegema peab. Või olen mina maakleri ametist valesti aru saanud? Ma tahtsin korterit vaatama minna! Pole ju mingi ületamatu soov? Aga tema jaoks- võimatu. Jaa, ta ütles kogu aeg, et saab-saab-saab. Algul ma uskusin ka. Saab-saab-saab. Ka-ka-kaa. Ei saanud muhvigi!
Lõpuks meenus mulle , et hullumajas on samuti patsiente, kes kogu aeg ühte ja sama sõna korrutavad. Maailmas sellest midagi ei muutu. Aga ärritada neid ka ei maksa. Parem loobusin. Mul väikesed lapsed ka. Mine segast tea...
Maailmas ei muutunudki midagi. Päike paistis sama kaunisti edasi. Ilmselt jõudis too maaklergi ilusti omasuguste sekka, sest mulle tagasi ta ei helistanud.

Seda korterit te ei saa, teatasin vennale resoluutselt. Vend saatis uue lingi.

Show jatkuu!!!
Püünele astus Naismaakler. Femme fatale. Väga kõva kiiksuga- ja vot tema oli see ohtlikum variant- see, kelle kiiks avaldub alles hiljem!
Leppisime kokku, et lähen korterit vaatama. Noh, nii nagu asjad päriselt käivad.
Päris-maailmast olid aga asjad ka lausa muinasjutulisel kaugusel. Juba sisenemisel taipasin, et olingi sattunud otse muinasjuttu, täpsemalt öeldes Tema Kõrgeaususe Mõjuvõimu Tsooni. Naismaakler pidas parasjagu telefoniga Tähtsaid Kõnelusi, kuid ta suvatses meile siiski viipekeeles armulikult näidata, et võime Valdustes veidi ringi vaadata. Juba vähese nuuskimise peale oli selge, et see korter sobib vennale hästi. Selle võtame ära!
Aga võta näpust...
Tuleb välja, et kortereid ei saagi lihtsalt niisama "ära võtta". Isegi sellekohast soovi ei saa maaklerile edastada, kujutage ette! Ta seisab mu kõrval- aga see on võimatu!
Vaevu eelmise kõne lõpetanud, helises telefon nõudlikult uuesti ning Naismaakleri armuliku teejuhatuse peale vajusid sisse ühed teised üüridasoovijad! Minuga ühel ja samal ajal!
"Vaadake rahulikult", soovitas Naismaakler meile mõlemale naeratades, "ja siis tehke otsus." Ühine või?
Oli ütlematagi selge, et selles muinasjutus kehtisid Naismaakleri poolt määratud reeglid. Oli võimalus kas kaasa mängida- või lahkuda. Ma olin hämmeldusest keeletu.
Silmanurgast jälgeides taipasin, et uustulnukad olid otsustanud kaasa mängida. Naismaakler muutus mu silme all Valitsejaks Kassiks ning üüridasoovijad Pugejateks Rottideks.
Kamoon, mis siin toimub? Sikutasin Naismaaklerit varrukast. Ta volksutas ärritunult saba. Sai ju kõik öeldud!
Kuulge ma olen sellest korterist huvitatud, sosistasin ärevalt!
"Jaa, rahulikult, rahulikult, nurr! Saatke soov mulle meilile. Aega on! Rrra-hu-li-kult, nurrr!"
Mu konkurendid-üüridasoovijad tõmbasid küürud selga ja vaatasid mu poole vilavate silmadega. Üššš... oleksid nad nagu sisistanud. Meie saame selle korteri! Khššš...
Mu´s tärkas rahutus. Saatsin meili kohe, kui koju jõudsin.
Palun, me oleme sellest korterist huvitatud!
Etenduse teine vaatus läks veelgi jaburamaks. Ilmselgelt eelistas Naismaakler oma muinasjutus edasi elada ja saatis vennale igasugu tobedaid, vaid kassiajule arusaadavaid põhjendusi, miks ta ei saa seda korterit neile anda. Samas ei öelnud ta ka konkreetselt ära. Ilmselt avaldasid ka Pugejad Rotid omalt poolt survet. Ja mine tea, võibolla oli tegelasi veelgi lisandunud? Naismaakler Valitses- ja nautis. Tema arusaamist mööda oli venna roll selles mängus Kerjus. Palu mind! Anu! Põlvili!
Vend oli segaduses. Ta ei saanud millestki aru.
Tagantjärgi mõistan, et naismaakler pidi olema kas kangete rahustite või talle mitte sobivate antidepressantide mõju all. Normaalne aju sellist soga ei produtseeri.
Mul polnud aga enam aega ega tahtmist pulli teha.
"Kas te tahate selle korteri kellelegi teisele anda?" helistasin talle ühel päeval, kui kalender juba venna tulekuni loetuid päevi näitas.
"Olge rahulik, krrrr...", püüdis too jälle oma mänguga alustada.
Aga seekord ma ei läinud õnge.
"Mis rahulik!!! Ma leian, et mul on õigus olla väga ärritunud! Te valetate ja vassite. Te ajate omavahel erinevad inimesed sassi! Te ei tea, kellega mida rääkisite! Kas selline käitumine käib maakleriametiga kokku? Ma kirjutan Maaklerite Koja aukohtule!"
Viskasin toru hargile.
Mask rebiti Naismaakleri näolt. Rahustite mõju lahtus hetkega.
Venna e-postkasti potsatas vaid mõni minut hiljem kiri, kus teatati, et temaga ollakse kohe valmis üürileping sõlmima.
Eesriie.

Ja nüüd ma küsin:
a) Kas Eestis on ka mõni täiesti normaalne kinnisvaramaakler? Need inimesed peaksid ju olema suutelised tegema ka väga võimsaid kinnisvaratehinguid! Nende kolme ülalmainitu näitel on mul aga põhjust imestada, et Eestis kinnisvaraturg kui selline, üldse eksisteerib.
b) Kas on liiga raske ülesanne kliendile lihtsalt ja arusaadavalt öelda: Var.1. See korter on hetkel broneeritud. Var.2. Võite tulla küll korterit vaatama, kuid enne teid oli veel üks huviline. Kuni ta pole loobunud, on temal eelisõigus. Var.3. Korter on saadaval, tulge vaatama. Teiega üheaegselt teisi kliente ei tule.

P.S Naismaakleriga kohtusime olude sunnil korra veel. Ta oli maha rahunenud ja mängis sõpra. Tahtsin talle teiste selja taga näidata, kes mina ta näidendis olin. Ma mängisin nimelt siiski kaasa! Aga tema oli tookord ilmselgelt liiga hirmul, et seda märgata.
Ma olin... Õiglane Tiiger! Lahe osa, kas pole? Urrrr! :)))