Varakevadised mõtted

Varakevad on nagu tujukas laps. Kord meelitab ta sind kõige päikeselisema naeratusega, hetk hiljem aga saadab tuuleiilide taltsutamatud vihapursked su turjale tantsima. Tunned ju küll, et enam ei ole tal käreda talve kontideni uuristavat jõudu- kuid ometi tõmbad hõlmad koomale.
Ja need pisarad! Need tuhanded-miljonid pisarad, mis sulava lumena tilk-tilga haaval maapinnale veerevad, omavahel kohtuvad ning otsivaid ojakesi moodustades vaikse kõnemulina saatel kuhugi tundmatusse teed uuristavad. Tung minna on nii suur! "Lapsed, ei lähe!", hüüatan ukse vahelt. Mind vaadatakse imestunult- kui nüüd ka minna ei tohi... Näokesed tõmbuvad mossi. Jah, need pisarad, kui kerged on need tulema!
Ööd on veel külmad ja tuulised. Lehtpuuladvad peavad oma piitspeenikesed oksaotsad tuuleiilide jäiste kääride vahele ohverdama. Kuid ega sellest suurt olegi! Vaatasin järele- ühelgi puude piiratud tukkadest polnud pakatavaid pungi. Karm külm oli neilt juba enne elu võtnud.
Jääkamar on end talve jooksul upsakalt üle kõikide kiviplaatide laotanud. Kui räästas pisaraid poetab, muutub all nii libedaks, et murra kondid! Aga jääpurustaja hammas veel peale ei hakka. Liig paks on see külmunud veekiht. Pealmise osa sulatab päike küll ära, kuid põhjani ei jõua temagi vägi. Niipeagi mitte. Toksisin täna, et ihu märg- kuid ei midagi...
Las nad võitlevad! Kevad ja talv. Õhtune kuugi sinkjasmustas taevas andis märku, et läbirääkimised juba käivad, saates mulle salaja oma kiirtega nähtamatuid lootusniidikesi! Mu näole varisedes kandsid nad endas eht-kevade hõngu, kuigi väljas valitsesid veel jääkirmetusega kaetud tikksirged miinusepoisid! Õrnad pilvetombud taevas tahtsid miskit mu pilgu eest kiivalt varjata, kuid tuul liigutas neid kindlameelselt, otsekui nöörist tõmmates. Kiirelt ja vaikselt sõudsid nad kuu eest läbi, muutes viimase kahvatusiniseks, justkui oleks tal külm. Hingasin veel sõõmukese hoolsalt peidetud kevadet, ja astusin tuppa. Tõsi ta on, külm kuulub kindlasti varakevadet iseloomustavate sõnade hulka...
Päeval oli teisiti.
 Märjad käpikud näppude otsas, tuterdasid kolmikud päeval verandale. Täitsa palav, hõikaks teismeline riideid koorides seal päikeselisel majapoolel. Silmi sulgedes võiks juba rohelist muruvaipagi ette kujutada. Tihane sekundeerib riietumissoovituste koha pealt asjalikult: "Sit-si-kleit, sit-si-kleit!"- ise käib endiselt linnumajas pruukosti võtmas! Noo, noo linnuke! Mina küll jopet seljast ei võta!
Lasen päikesel nägu silitada ja mõnulen laste kilkeid kuulates. Ma parem ei vaata. Ma tean, kus nad kõhuli on. Sulaveelombis muidugi! Ninad tatised peas- kuid üliõnnelikud!
Eestis on ikka hea elada- on, mida oodata!
Ootasingi päeval meie päikeselisel verandal. Üht telefonikõnet. Kõnet kõne kohta.
Helis lasi nimelt koolis tänase emakeelepäeva puhul suure auditooriumi ees jutul voolata, puudutades Eestimaa ja eesti keele teemadel nii õpilaste kui õpetajate hingekeeli ning pälvides parima kõneleja tiitli. Kraak-kraak!, kraaksatas künnivares tunnustavalt otse torusse, kui Helis viimaks helistades oma lõputut rõõmu jagas.
Päike paistis veel kaunimalt!
Varakevad on kui tujukas laps. Seal ta nüüd lamab jonnihoos, ise läbiligunenud nagu kassipoeg. Aga tuppa ei tule!
Ei, ei, ei! Kuulgu kõik seda kohutavat ülekohut!
Räästad tilgutavad omapoolsed pisarad mulle otse lagipähe. Paras, kraaksatab vares.
Ma isegi ei pahanda täna. Provokatsioonidele ei tohi alluda. Halva tuju pikiroopasse astumine tähendaks ju kõige eelneva tühistamist! Ei! Tõmban vaid hõlmad veidi koomale ja sositan väikesesse kõrva võlusõna.
Juba ta naeratabki oma kõige sulnimat naeratust- pisarad palgeil kristallidena sädelemas. Ilusal varakevadisel päeval lahenevad kõik asjad hästi!